Mida me veel nuhkimisskandaalist ei tea?

On hulk küsimusi, millele vastuseid ei oska ega taha anda veel ei kaitsepolitsei, riigiprokuratuur, Keskerakond, Ivor Onksion ega keegi teine, kolmas või neljas.

Lahkame, kes, miks ja millisel eesmärgil just Rummi kirjade prindi vastu huvi tundis.

Esiteks – kes siis tegelikult Hannes Rummi kirjad Keskerakonna peasekretäri ja riigikogu liikme Priit Toobali kabinetti tõi?

Kolmapäeval saatis Keskerakond välja pressiteate, kus keegi tundmatu tegelane nimega Ivor Onksion teatas, et just tema tõi kirjad, mis „vedelesid fraktsiooni (Tallinna volikogu sotsiaaldemokraatide fraktsiooni) laua peal ja neid lugesid kõik, kes seda soovisid”. Tallinna volikogu sotsiaaldemokraatide fraktsiooni esimees ja volikogu aseesimees Jaak Juske, kelle nõunikuna Onksion töötas, muidugi eitab seda versiooni. Ka Hannes Rumm ise pole oma meile välja trükkinud ning kõigile vaatamiseks laua peale vedelema jätnud. Ning mis peamine – sellist rumalat juttu ei usu ka mitmed keskerakondlased ise. Eilsel pressikonverentsil parteijuht Edgar Savisaarelt küsitud küsimus, kas ta on neid kirju hoidnud või läbi sirvinud, tõi kaasa kohmetuse. Ilmselt mõtles Savisaar sellele, et kapo võib need sõrmejäljed veel üles võtta. Savisaar mainis veel materjalide sokutamist. „Arvestades Eesti poliitilise kultuuri tigedust, siis võib-olla need ka toimetati sinna, pole välistatud olukord, et need materjalid ei sattunud Keskerakonna büroosse juhuslikult,” teatas Savisaar pressikonverentsil. Lõppkokkuvõttes – kes oli siis ikkagi kullerteenuse pakkuja? Oli see tõepoolest Onksion, kes oma nimega, kuid mitte oma näoga kusagil ekraanil olles, on seda kinnitanud? Või oli see keegi teine?

Kes printis kirjad?

Tegelikult on küsimusel huvipakkuv nüanss, mille tõstis esile ka Keskerakonna juhatuse liige, Savisaarega – rääkimata erakonna peasekretärist Priit Toobalist – juba pikemat aega opositsioonis olev Ain Seppik – miks olid kirjad üldse prinditud. Tänapäeval on nende kirjade hoidmine või salvestamine kusagile mälupulgale palju ökonoomsem ning selliselt oleks neid materjale olnud ka palju keerulisem leida.