Mida teha, et eestlane saaks veeta õnneliku vanaduspõlve?

Kui riik tervishoiule juurde ei maksa, siis ravijärjekorrad pikenevad. Pevkur: suurendame vabatahtliku tervisekindlustuse võimalusi. Poliitikud: käed eemale sotsiaalkindlustussüsteemi lammutamisest! Elanikkonna vananemine tõstatab küsimuse: kes maksab kinni meie pensioni?

Jaanuari keskel pärast haigekassa eelarve kinnitamist ütles haigekassa juhatuse esimees Hannes Danilov optimismi sisendavad sõnad: „Sel aastal saame arstiabi kättesaadavuse parandamiseks osta rohkem ravijuhte kui mullu.” See tähendab, et päevaravi juhtude arv kasvab 2010. aastaga võrreldes 11 protsenti ja ambulatoorsed juhud ligi kolm protsenti. Haigekassa eelarve tulude suuruseks on planeeritud 720 miljonit eurot, mis on kahe protsendi võrra rohkem kui mullu. Poliitikute kinnitusel peab see tendents jätkuma. Kulusid on prognoositud ligi 744 miljoni euro eest, mida on neli protsenti rohkem kui 2010. aastal. Arve vaadates on tegemist hea eelarvega – valdavalt on ju riigi tegevuskulusid külmutatud, kuid tervishoius toimub siiski väike liikumine ülespoole. Eesti Päevaleht uuris valimiste eel poliitikutelt, kuidas nad kavatsevad tervishoiuteenuste kättesaadavust hoida vähemalt samasugusena nagu praegu ja kuidas on võimalik selle kvaliteeti tõsta. Vaid tervete ja rõõmsate inimestena, kes ei pea muretsema oma pensioni pärast, elame me kõrge eani. Enamik küsitletuid vaidleb üksmeelselt vastu Eesti Päevalehe provokatiivsele väitele, et meie sotsiaalkindlustussüsteem ei ole enam pädev ja tuleks kuu peale saata. Arendada – seda küll, nõustuvad poliitikud.

„Paadipõgenikud ei põgene sotsiaalkindlustatud Euroopast sotsiaalkindlustuseta Aafrikasse, vaid olukord on vastupidine,” võtab sotside esindaja, kunagine sotsiaalminister Eiki Nestor kokku üsna mitme poliitiku arvamuse. „Meie tänasel süsteemil on oluline voorus seetõttu, et ravikindlustuse kulud on lahutatud muudest sotsiaalkuludest,” rõhutab IRL-i kuuluv riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees Urmas Reinsalu. Ta nõustub reformierakondlasest sotsiaalministri Hanno Pevkuriga, kes ütleb, et pikemas perspektiivis peaks olema suund katta ravikindlustusest inimeste ravi ja ravimitega seotud kulud. „Sotsiaalsüsteemi püsimine on seotud sellega, et suudame tagada tööhõive ning suurema rahvatulu kasvu,” ütleb Reinsalu ja leiab, et siinjuures on ülitähtis erialase ettevalmistuseta inimeste väljaõppeprogrammide käivitamine, haridus ja riigi majanduskeskkond. „Lahendus on tervemad inimesed, parem tööhõive ja suurem rikkuse tase ühiskonnas.” Sellega on nõus kõigi erakondade esindajad. „Samuti toetame tervishoiu rahastamise mitmekesistamist, suurendades võimalusi vabatahtlikuks tervisekindlustuseks,” lisab Pevkur.

Sotsiaalvaldkond alarahastatud Niisiis on suund sinnapoole, kus haigekassa juures hakatakse arendama täiendavat kindlustusskeemi omaosaluse leevendamiseks. „Et motiveerida tööandjaid ja patsiente sinna makseid tegema,” selgitab Reinsalu. Rahvaliidu esindaja, aastaid sotsiaalpoliitikaga tegelenud Mai Treial leiab, et kui jätkata sama külma suhtumist tööturupoliitikasse ja sotsiaal-majanduslikesse tingimustesse – tervislikud töötingimused, haigus­ennetus, regulaarne tervisekontroll –, siis on sotsiaalkindlustussüsteemi probleemid tõesti karmid. „Inimesele on vaja tööd oma riigis, riigi kohustus on poliitika kaudu panna rõhku inimeste tervist hoidvate sotsiaal-majanduslike tingimuste loomisele,” viitab Treial, kes kavatseb seista just selle eest, mis on eespool loetletud. Keskmine Euroopa riik kulutab sotsiaalvaldkonnale 26 protsenti toodetud rikkusest ehk SKT-st. Eesti kaks korda vähem – 13 protsenti. Samal ajal on meie sotsiaalmaksukoormus Euroopa keskmine.

„Sellest ei saagi muud järeldada, kui et Eesti saab suurendada inimeste heaolusse ja tervisesse suunatud raha hulka ainult ühel teel ja see on riigi muude tulude osakaalu tõstmine sotsiaalvaldkonnas,” sõnab Eiki Nestor. „Eriti ilmekas on see olukord tervishoius, kus kulutuste suurenemine on eelkõige põhjustatud uute ravivõimaluste kallimast hinnast. Jätta abivajajad nendest võimalustest ilma ei ole inimlik. Sundida neid endid selle eest maksma ei ole võimalik. Sest siis muutub raviteenus kättesaadavaks vähestele. Seetõttu kordame juba varsti kümme aastat: osa praegu ravikindlustusest kaetavatest kuludest tuleb üle võtta riigieel­arvel,” ütleb Nestor, viidates eelkõige perearstiteenusele. Sellest tuleks ka sisuline võit, sest siis tekiks ravikindlustamata inimestel loogiline õigus pöörduda perearsti poole ravikindlustatutega samadel tingimustel. See vähendaks kulutusi kiirabile ja vältimatule abile, kuhu ravikindlustamata inimesed praegu ikkagi ju lõppude lõpuks jõuavad.

Keskerakondlasest endise sotsiaalministri Jaak Aabi sõnul tuleb meie tervisesüsteemi paremaks ülalhoidmiseks rahastada haigekassat riigieelarvest täiendavalt u 100 miljoni euroga aastas ja katta riigieelarvest haigushüvitiste kulu, mis pole otseselt seotud inimeste ravimisega. Samuti tuleb eraldada riigieelarvest haiglate kapitalikuludeks u 130 miljonit eurot ning kaasata tervise edendamisse tööandjate panus – vabastada nende poolt oma töötajate tervisekontrollile, haiguste ennetusele ja tervisespordile kulutatav raha erisoodustusmaksust. „Riik ei võida sellelt ka praegu midagi, sest sellist maksu laekub vaid 200 000 eurot aastas,” tõdeb Aab. Mai Treiali hinnangul tuleks määrata mõistlik tervishoiukulude tase protsendina riigieelarvest, nagu on kaitsekulutuste puhul. „Tervis on osa julgeolekupoliitikast, tankide asemel tuleb investeerida inimeste tervisesse, muidu pole varsti enam kedagi kaitsta,” rõhutab Rahvaliidu aseesimees.

Kuigi ÜRO rahvastikuprognoosi kohaselt võivad eakad 2030. aastaks moodustada Eesti elanikest koguni neljandiku, on pensionide puhul kõik erakonnad ühte meelt: praegusi ja tulevasi pensionäre ei tohi pensionide ärakadumisega isegi mitte vihjamisi hirmutada, sest riiklik pensionisüsteem ei kao kuhugi. „Riigi ülesanne on tagada, et kogutud summad jõuaksid omal ajal õige inimeseni,” võtab roheliste esindaja Maret Merisaar pensionide teema kokku. Ühe pääsetee leidis valitsus selle kaudu, et 2026. aastaks algab pensioniiga 65. eluaastast. Pensioniea tõus aitab kaasa ka ravikindlustuseelarvele. Iseasi muidugi, kas me kõik ikka tahame 65. eluaastani tööd rabada. Hanno Pevkur viitab pensionikassa prognoosile selle kohta, millal see praegusest miinusest välja tuleb, ja ütleb, et kõige eelduseks oligi rohkem kui kümme aastat tagasi üleminek kolmesambalisele pensionisüsteemile. „Ehk pensionikassaga mina muret ei näe.”

Reformierakond väärtustab sotsiaalselt aktiivset elu, mis tagab pensionile jäädes suurema sissetuleku ja loob kõigile võimaluse töötada nii kaua, kui nad ise soovivad. „Kujundame õiglaselt ümber eri- ja sooduspensionide süsteemi, et tagada võrdsem kohtlemine kõigile pensionieas olevatele inimestele, hoida tööturul aktiivsena töövõimelisi ja hea väljaõppega inimesi ning suurendada võimalusi teiste sotsiaalteenuste osutamiseks,” seisab Reformierakonna programmis. Pensionikindlustuses vajab parandamist eelkõige riiklik pensionisüsteem. „Praegu maandatakse pensionäride arvel seal ka halbade töötingimuste risk ja see ei ole aus,” arvab Nestor. Seal, kus on halvemad töötingimused, peavad tööandjad ka suuremat riski kandma. „Seetõttu tuleb kindlasti luua tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustus ning luua uus süsteem töötingimuste tõttu varem pensionile jäävatele inimestele,” osutas Nestor sotside ühele ammusele valimislubadusele.

Urmas Reinsalu peab pensionidest rääkides üheks oluliseks hoovaks emapensioni ideed: ema saaks pensionilisa sõltuvalt laste arvust. See on ka üks IRL-i peamisi valimislubadusi. Pärast 1991. aastat sündinud laste eest pensionilisa ei maksta ja Reinsalu hinnangul pole selline põlvkondade vastandamine õiglane. Kate tuleks riigieelarve maksutuludest, ent kohane oleks selgete eelistuste huvides teha ka kokkuhoiusamme. „Emapension maksaks 2012. aastal 19 miljonit eurot,” on Reinsalu kokku arvutanud. Selle aasta riigieelarve on 5,9 miljardit eurot, eelarve mahu suurenemise tingis muu hulgas kogumispensioni sissemaksete taastamine ja pensioniväljamaksete suurenemine seoses pensionäride arvu kasvuga. Kokku suurenesid sotsiaalvaldkonna kulutused võrreldes möödunud aastaga 154 miljoni euro võrra.