Mihhail Kõlvart: lapsevanemad ei saanud uuest süsteemist aru
Järgmisel õppeaastal pealinnas esimesse klassi astuvate õpilaste ümber keerdunud segadus ei näita veel rahunemismärke. Haridusamet asub praeguse seisuga koolita jäänud lapsi koolidesse jaotama, haridusamet ja haridusministeerium vahetavad „viisakusi”, aga haridusvaldkonna eest vastutav abilinnapea Mihhail Kõlvart on siiamaani väitluses avalikkuse eest kõrvale jäänud.
See on omamoodi ka mõistetav, sest eesti-korea päritolu, üle kümne aasta tagasi Mõõdukate ridades poliitilist karjääri alustanud Kõlvart on uues ametis olnud kõigest kolm nädalat ja isegi palju kirutud uus määrus, lasteaedade remondi asemel linnatelevisiooni nuumav eelarve ja tüli vene koolide õppekeele pärast kuulub juba Kõlvarti eelkäija Yana Toomi poliitilisse pagasisse. Aga just nende probleemidega peab Kõlvart uues ametis tegelema. Miks ei suuda osa lasteaedu ja koole mitte kuidagi elementaarset remonti teha? Miks ei suuda osa vene koole pealinnas enda sõnul uuest aastast seaduses ettenähtud mahus eesti keelele üle minna? Ja mis ikkagi juhtus esimesse klassi vastuvõtmise määrusega, mis pidi esialgsete lubaduste kohaselt olema lapsevanemate valikuvõimaluse avardaja?
•• Kust tuli teil mõte tulla riigikogu võrdlemisi mugavalt kohalt linna üsnagi paljunõudvasse ametisse?
Ma tean, et tavaliselt kasutatakse abilinnapea ametikohta vastupidi, jõudmaks riigikokku, aga mulle tehti ettepanek ja see ei olnud minu initsiatiiv. Ma arvestasin ka sellega, et see koht pole nii rahulik ja turvaline. Ma saan väga hästi aru selle valiku tagajärgedest, et tagasi ma minna ei saa. See oli one way ticket ja vastutuse kontsentratsioon on siin palju suurem, sest igal pool jälgitakse sinu tööd ja võimalikud vead ja nende tagajärjed on palju ohtlikumad. Riigikogus oleme aga opositsioonis ja seetõttu meil seal otsustusprotsessides suurt mõju pole.
•• Kui selle töö vastu võtsite, siis kas oskasite üldse aimata, et esimesse klassi vastuvõtmisest tuleb sellise ulatusega segadus?
Ma teadsin, et on vastu võetud uus kord, ja mina teadsin seda pigem sellest vaatenurgast, et lapsevanematel tekivad lisavõimalused. Ma arvan, et selles segaduses on objektiivsed ja subjektiivsed põhjused – praegu on veel vara analüüsida, sest protsess käib. Põhiline probleem on, et mõned lapsevanemad lihtsalt ei saanud aru, kuidas süsteem toimib. Ka minul endal läks mõnevõrra aega, et aru saada, kuidas uus süsteem toimib. Uute süsteemidega tulevadki arusaamatused.
•• Kas te vihjate lapsevanemate mitte arusaamisest rääkides sellele, et osa neist hakkas lapsi liiga mitmesse kooli kirja panema ja sellest tekkis omakorda nimekirjade kuhjumine?
See on üks koht, millest tuleb andmete kogumise järel mõelda. Kas piirata näiteks lapsevanemate avalduste esitamise võimalusi, et nad võiksid neid esitada kaks-kolm või viis-kuus, aga sellest on veel kindlalt vara rääkida. Probleem on pigem ikka selles, mis hakkab pärast avalduste esitamist edasi saama. Praegu on läbitud esimene ring, kus lapsevanemad tegid avaldused, koolid tegid valiku ja tekkis teatud arv lapsevanemaid, kes ei saanud mingit vastust. Loomulikult tekib neil hirm, et mis nüüd edasi saab.
Nüüd aga algab teine ring, kus amet hakkab lapsi kooli panema. Kui umbes 75–80 protsenti said panna oma lapse enda soovi järgi kooli, siis see on ikkagi positiivne. Ülejäänud lapsed saavad oma kohad ameti abil.
•• Viimases Pealinna lehes ütles doktor Vahisalu, et eestlaste südametervise seis on väga kehv ka seetõttu, et juba esimesest klassist ehk seitsmendast eluaastast saadik peavad noored edukad olema ja pidevalt konkureerima. Uus kord tõi aga kaasa katsed ka neile koolidele, kus enamasti pole tulnud neid teha. Kas seda ei peaks vältima?
Alustame sellest, et katsed pole ainult selle aasta probleem. Kesklinnas on alati katsed olnud.
Paljudel koolidel on lihtsalt vestlused, mida mõned nimetavad katseteks, ja paljudel koolidel on niinimetatud eelkoolitus, kus laps ei saa arugi, et mingi valik toimub. Kui koolil on mingi kallak, siis oleks hea teada kohe, et laps pole selles koolis õppimiseks valmis, mitte et ei saaks seda teada teises-kolmandas klassis või isegi hiljem.
Aga ma olen täiesti nõus, et lastel peab olema võimalus – et kui kellelegi tundub ta seitsmeaastasena mittegeniaalsena, siis ikkagi tal jääks võimalus õppida näiteks kesklinna koolis. Selleks ongi mõeldud teine ring, kus amet paneb lapse kooli, ja siis ei saa kool enam protsessi sekkuda.
•• Kui koolil on muusikaline kallak, siis on mõistlik kuulata, kas laps laulda oskab. Kui on kunstikallak, siis on oluline, et ta ikka suudaks ringi joonistada. Aga kui on tegemist täiesti tavalise kooliga, siis kas koolil on üldse õiglane hakata tegema valikuid?
Nagu ma ütlesin: suurem osa lapsi said ikka sinna kooli, kuhu nad tahtsid. Mida mõtlesid lapsevanemad, kes panid lapse kirja kesklinna või Lasnamäele, see on juba omaette küsimus.
Ei saa öelda, et süsteem on ideaalne, sest alati on kohti, kus saab mõelda, kuidas süsteemi paremaks muuta. Kuid praegu on selleks veel vara. Me istume ja räägime koolijuhtidega, amet koostab oma seisukoha, mina osalen protsessis ja on vaja leida need kohad, mida teistmoodi teha.
•• Esimese klassi vastuvõtt on toonud taas teravalt esile, et näiteks Pirita ja Nõmme puhul pole haridusvõrk rahvastiku arenguga kaasa läinud?
Piritalt üles Lasnamäele pole pikk maa sõita ja nii võiks kasutada seal asuvaid koole, aga samas me teame, et Pirita inimesed tahavad ikka pigem kesklinna ja see on omakorda teine teema. Praegu on tehniliselt võimalik ka uute klasside avamine Pirital ja isegi Nõmmel. Kui pärast haridusameti jagamist jääb see vajadus, siis saab ka seda võimalust kasutada. Ma mõistan, et lapsevanemate jaoks oleks juba praegu tähtis teada, kus nende lapsed õppima hakkavad, aga need protsessid on seotud tähtaegadega ja need kuupäevad tuleb enne ikkagi ära oodata. Võib tekkida ju ka olukord, et probleem, mis on praegu inimeste peas, pole reaalsuses nii suur.
•• Kui võtta näiteks Tartu, siis seal on kõige kõrgema tasemega gümnaasium selline, millel puudub põhikooli osa.
Mul on olnud koosolekud mitmete direktoritega ja see teema on ka selline, et see ei tohiks olla poliitiline, aga me teame, kes on eelkõige lahutamise mõtte taga, ja me mäletame ka sellele järgnenud ühiskonna vastust. Traditsiooniliselt vaadates on ikka hea, kui ühes süsteemis kasvab laps esimesest klassist gümnaasiumini välja – ta vaatab gümnasiste, tekib motivatsioon ja sellega tekkivad lastel unistused.
Haridus ei ole ainult teadmised, see on silmaring ja tuttavad. Ma ei tahaks, et gümnaasium oleks eliitaste, kuhu saamine oleks väga suur ülesanne. Samas teame ka seda, et kui gümnaasiumiaste koolist ära kaob, siis kool sureb tasapisi välja.
•• Mis seisus on praegu vene õppekeelega koolide debatt? Yana Toom ja Tõnis Lukas murdsid selle üle piike, nüüd on mõlemas ametis uus inimene. Kas olukord on muutunud?
Mina olen alati valmis rääkima ja mina ei tahaks teha sellest poliitilist teemat. Mida rohkem see debatt läheb poliitikast ära ja haridusprotsessi juurde, seda parem kõikidele. Praeguseks on olukord selline, et meil toimuvad konsultatsioonid ning järgmisel nädalal kohtuvad koolid, ministeeriumi esindajad ja ka linna esindajad, siis me istume ja räägime sellest.
•• Millest tuleb ikkagi olukord, kus osa vene koole läheb uuele süsteemile üle, aga osa ei suuda seda kuidagi teha? Kas see on protest, suutmatus või ongi fakt, et lihtsalt ei saa seda praegu tehtud?
Siin tuleb vaadata paralleelselt kahte asjaolu, mis on omavahel seotud, aga mitte otse. Üks asi on keelevalik: kui inimene soovib õppida saksa keeles, kui ta soovib õppida prantsuse või inglise keeles, siis on prantsuse lütseum, inglise kolledž ja saksa gümnaasium. Meil oleks nii ka ju vene gümnaasiumid. Kui hoolekogud tegid sellise otsuse, et nad soovivad õppimisprotsessi vene keeles, siis see on nende valik. Ei ole mõtet rääkida, kas see on poliitiline otsus või protest – neid jutte ei oleks mõtet üldse mitte rääkida, sest ei tohi näidata seda vastuseisuna.
Ma olen võib-olla idealistlik, aga viime selle poliitikast ära. See valik ei tähenda ju seda, et pole aineid eesti keeles, ja see ka ei tähenda, et inimesed ei tahaks õppida eesti keelt. Ei ole praegu vene inimeste seas ühtegi normaalset inimest, kes ei tahaks praegu eesti keelt õppida. Iga normaalne inimene saab ka aru, et ained eesti keeles aitavad keelt õppida, aga on ka ju olemas piirid, millal on tegu eesti keele õppimise ja millal aine õppimisega.
Ei saa olla niimoodi, et inimesed õpivad eesti keelt, aga ei saa samal ajal ainest aru. Meil on kõigil vaja, et koolist tuleksid inimesed, kellel poleks ainult keeleoskus, vaid oleks ka haridus ja teadmised.
•• Yana Toomi kõige teravam probleem oli ametiaja lõpus hoopis seotud lasteaedade ja nende olukorraga. Kas linnas on lasteaiad tagaplaanil või millest üldse on selline olukord tekkinud?
Mina saan praegu rääkida ainult sellest olukorrast, kuhu ma tulnud olen. Ma ei saa rääkida sellest, missugune peaks tänavune eelarve olema ja millised eelarved varem olid. Ma ei saa rääkida isegi tuleva aasta eelarvest, sest praegu on teada ainult, et üks sissetulekuvõimalus ehk müügimaks kaob ära.
Ei ole valdkonda, kus raha on liiga palju. Eriti seal, mis on seotud hariduse, kultuuri ja spordiga, mis on minu valdkonnaks. Meil ei ole kahjuks teist võimalust kui tunnistada, et raha on alati juurde vaja.
•• Kas olete viimasel ajal käinud ka lasteaedades? Mis mulje jäi?
Olen tutvunud ka lasteaedadega ja nii nagu koolide puhul, tekib küsimus, kuidas on võimalik, et samas süsteemis, kus siin on lapsed ja seal on lapsed, on üks kool hoopis teisest maailmast. Mõnikord on see vahe üsna suur nii juhtimises kui ka õppekorralduses. Tulemus ei sõltu ainult rahast, vaid väga palju ka juhtimisest, millised valikud seal tehakse ja kuidas kooli- või lasteaiajuht suudab olla mitte ainult haridusprotsessi juht, vaid kuidas ta oskab ka haldusprotsessi juhtida.
•• Nii et direktor peab olema eelkõige hea majandaja?
Kindlasti ka hea majandaja, sest me elame lihtsalt sellises maailmas. Ka mittetulundusühingu juht peab olema mingis mõttes ärimees, sest muudmoodi lihtsalt ei jää elama. Väga palju sõltub ka lapsevanematest, nii koolides kui ka lasteaedades. Koolide probleemid on samuti väga erinevad, sest ühes on näiteks mure, et pole ujulat, teine kool ei saa juba mitu aastat remondiga hakkama. Ei saagi öelda, et probleem on rahapuudus ja kui raha oleks, siis kõik saaksid hakkama.
Mihhail Kõlvart
Südames on
sotsiaaldemokraat
•• Sündinud 24. novembril 1977 Kasahstanis. Omandanud kaks kõrgharidust: majanduse ja juura alal.
•• 15-aastaselt alustas karjääri taekwondo treenerina ja 2008. aastal võitis võitluskunstide maailmamängudel hõbemedali. Kõlvart juhtis ka Eesti taekwondo liitu, kuid tegemist polnud mitte olümpia võistlusalaks oleva taekwondoga, vaid selle vanema suunaga.
•• Poliitilist karjääri alustas 1999. aastal Mõõdukate ridades, jõudis Lasnamäe halduskogusse. „Seejärel leidsin noore mehena, et ideid on endal palju ja elus edasijõudmiseks ei pea poliitikaga tegelema,” ütleb ta kommentaariks.
•• 2009. aastal astus Keskerakonda ning valiti linnavolikokku ja tänavu ka riigikokku. „Ma olen vaadetelt sotsiaaldemokraat, kuid ma polnud kindel, et sotsiaaldemokraadid seda maailmavaadet Eestis kõige paremini esindavad,” selgitab Kõlvart.
•• 2000. aastal asutas noorsooühingu Põlvkond, mis korraldas noortele ja eakatele mõeldud heategevusprojekte. „Kui oled ühiskonnas aktiivne, siis jõuad lõpuks niikuinii poliitikasse välja.”
