Miiniplahvatuses uppunud Kalevi pardal olid eestlastest diversandid
Eesti allveelaeva Kalev vraki leidmine eelmisel nädalal on nagu unistuse täitumine, ütles esmaspäevases Eesti Päevalehes meremuuseumi teadur Vello Mäss. Hukkumise ajal kuulus laev Nõukogude laevastiku koosseisu, ent Mässi sõnul oli laeva pardal peale punamereväelaste ka kolm eestlasest diversanti. „Alus hakkas liikuma Kroonlinnast ja suundus Kolga lahte, et panna luuregrupp Salmistu rannas maha,” kirjeldas Mäss praegu meremuuseumis seisva Lembitu „kaksikvenna” Kalevi oletatavat viimast reisi 1941. aasta oktoobris. Mäss, kes peab 30. juunil sonari abiga avastatud laevavrakki 95-protsendise tõenäosusega Kaleviks, usub, et Juminda poolsaarest hinnanguliselt viis meremiili põhja pool miini otsa sõitnud allveelaev oli alles teel oma ülesannet täitma. Seetõttu läksid koos Nõukogude mereväelastest meeskonnaga põhja ka kolm pardal olnud eesti rahvusest isikut: diversantidena sakslaste okupeeritud Eestisse maabuma pidanud kaks meest ja üks naine.
Eksponeerida võiks detaili
Meremuuseumi töötajate kindla veendumuse kohaselt on sümboolse tähendusega laev võimalik üles tõsta, küsimus on vaid soovis ja rahastamises. Muuseumi juhi Urmas Dreseni sõnul minnakse leitud vrakki mereväe miinijahtijatega uurima juba järgmisel nädalal ja siis peaks allveerobotite abiga lõplikult selguma, kas paremal küljel kreenis lebava vraki puhul on tegemist 1937.–1940. aastani koos Lembituga Eesti mereväe uhkuse moodustanud Kaleviga. Tuukrid Dreseni sõnul esialgu 85 meetri sügavusele vraki juurde veel ei sukeldu, kuid võime seda teha on meremuuseumi juhi sõnul Eestis vajaduse korral olemas. Vello Mäss usub ühtlasi, et laeva tõstmine ei tohiks iseenesest raske olla, sest selliseid allveelaevu tõsteti üles juba pärast Esimest maailmasõda. „Tarvis on lihtsalt vastavat tehnikat ning suure vajaduse korral saaks selle ka Eestis kokku panna, väga peent kosmosetehnoloogiat siin vaja polegi,” märkis Mäss, kelle sõnul on vajaminevat tehnikat võimalik ka mujalt maailmast rentida.
Tallinna linnaarhiivi juht, ajaloolane Küllo Arjakas suhtub laeva ülestõstmisse seevastu ettevaatlikult. „Paralleeli võib tõmmata ajaloost küll: 1919. aastal uppus Briti allveelaev Kroonlinna lähistel ja 1920. aastatel tõsteti see üles ning säilmed anti Nõukogude Liidu poolt brittidele üle. Aga seal oli ajaline distants juba väike,” arutles Arjakas. „Kuid praegu on sellise allveelaeva ülestõstmine kindlasti äärmiselt kallis, ma ei oskaks isegi suurusjärku öelda. Iseenesest on ju äärmiselt suur saavutus juba uppumiskoha lokaliseerimine, selleks on ka aastaid tööd tehtud.” Arjaka sõnul oleks aga sümboolne väärtus allveelaevalt mõne eseme ülestoomisel ja eksponeerimisel. „Selle peaks küll ära tegema ning koos Lembituga eksponeerima,” avaldas ta lootust.
Mõnevõrra delikaatseks muudaks Kalevi ülestõstmise Vello Mässi sõnul asjaolu, et tegemist on merehauaga ja peale diversantide seal eesti meremehi pole. Ühtegi juriidilist takistust selleks Küllo Arjaka hinnangul pole. „Ent kui suudetaks leida mõned isiklikud ja tuvastatavad esemed, siis kindlasti oleks väärikas need sümboolse žestina üle anda. Kui muidugi midagi üldse leiab, sest arvatavasti sõitis ta ikkagi miini otsa ja kui plahvatus oli väga suur, siis ei pruukinud seal suurt midagi alles jääda,” rääkis Arjakas.
Ülestõstmine on hirmkallis
•• Viimane avalikkusele tuntum uppunud aluse ülestõstmise juhtum pärineb 2001. aastast. Toona tõsteti Barentsi meres pinnale aasta varem plahvatuste tagajärjel põhja vajunud Vene mereväe allveelaev Kursk, milles hukkus 118 inimest.
•• Ehkki Kalevit ühendab selle alusega vaid võime vee all liikuda, annab pinnale tõstmise hind aimu sellise tegevuse maksumuse suurusjärgust. Toonase info kohaselt maksis Kurski pinnaletoomine 100–130 miljonit dollarit ehk kuni poolteist miljardit krooni.
•• Läinud kümnendi keskel arutati Eestis ka võimalust tõsta pinnale 1994. aastal uppunud parvlaev Estonia. Konkreetset hinnaprognoosi esitamata nimetasid eksperdid siis selle maksumuseks miljardeid.
•• „Kurski ülestõstmise hind üksi oli juba kosmiline, aga selle aluse väärtust ei anna muidugi võrreldagi 1936. aasta omaga,” viitas Küllo Arjakas veel ka asjaolule, et Vene mereväe ühe moodsama aluse ülestõstmise otsuse taga võis olla peale sümboolse väärtuse ka mõningane annus praktilisust. J. J.-L.
