Miks on kohalik võim nii magus?

Inimesi motiveerib kandideerima võimu­iha, saamahimu või missioonitunne.

Eelolevatel kohalike omavalitsuste volikogude valimistel kandideerib 15 337 inimest, kellest valituks osutub ainult 3076. Kas on õige väide, et kandideerima minnakse vaid võimu ja isikliku hüve nimel või on inimesed siiralt mures oma kodukandi pärast? Politoloog Rein Toomla ja eetikaspetsialist Ivar Tallo leiavad, et pigem jääb kõlama siiski tahe midagi oma kodukoha heaoluks ära teha.

„On inimesi, kellele poliitika tegemine väga sobib, nii nagu näiteks arstiks olemine, ja seetõttu võib seda võtta eneseteostuse vahendina. Tekib võimalus jätta endast väga võimas ja püsiv jälg,” leiab Toomla.

Kuid millegipärast on üldlevinud arvamus, et poliitikat aetakse saamahimust ning esmalt täidab poliitik oma taskud ja alles seejärel mõtleb rahva peale. Terake tõtt selles mõtteviisis on, sest harvad pole uudised, et vallajuht võttis tööle oma lähisugulase või linnapea erakonda rahastavat ettevõtjat tabas edu mõnel ehitushankel.

Elukutse — vallavanem

Mõned inimesed on aga juhtinud omavalitsusi aastaküm­neid. Suurt muud nad ei oskagi teha, pealegi on keeruline uut tasuvat tööd leida. Ka kaasneb vallavanema või volikogu esimehe tiitliga autoriteet kohalikus kogukonnas. Kuna aga juhtivaid kohti omavalitsustes väga palju pole, siis annab enamik kandideerijatest siiski endale aru, et nende roll on volikogu liikmena vaid otsustada – aupaiste ja kopsakas palk kuuluvad vähestele.

Seetõttu leiab Toomla, et pigem domineerib kandideerimissoovis missioonitunne. „See tavaline tõde ja õigus. Usun, et esimeste valimiste aegu mõeldi rohkem materiaalse peale, kuid nüüd on ühiskond saanud täiskasvanumaks,” ütleb ta.

MTÜ Tabasalu Looduspark juhatuse liige ja ettevõtja Priit Kotkas otsustas kandideerida, sest nägi, et volikogusse mitte kuuludes pole võimalik oma elukeskkonda ise kujundada. MTÜ on kümmekond aastat korrastanud Rannamõisa ja Tabasalu vahele jäävat loodusparki, ent kui nad oma mõtetega vallamajja läksid, siis Kotkase sõnul neid kuulata ei jaksatud. „Kui sa tahad oma valla elu muuta ega soovi järele lohiseda, tuleb minna volikogusse,” võtab parteitu Kotkas kokku oma valimisliitu kuuluvate inimeste ellusuhtumise.

Kui 2002. aastal paistis, et valimisliitude osakaal väheneb, siis 2009. aasta kinnitab vastupidist. 2002. aastal osales omavalitsuste volikogude valimistel 249 valimisliitude nimekirja, 2005. aastal 186 ning tänavu on see arv 324.

Kumb on siis parem – valimisliit või teatud ilmavaatega erakond? Rein Toomla leiab, et kohalikul tasandil polegi ilmavaade nii oluline, sest see on praktilise tegemise tasand.

Kuid valimisliitudest võib leida ka taas uuele ringile minevaid vallajuhte, kes kunagi on võimule saanud ühe erakonna nimekirjas, ent hiljem sootuks teise ilmavaatega parteis. Selliseid inimesi võib hellitavalt kutsuda võimuhulludeks või konjunktuurlasteks. Enamasti on need kandidaadid valmis võimu nimel oma korterisse sisse kirjutama sadu elanikke, hääli ostma või konkurentidele armutult kaikaid kodarasse loopima.

Sõprus võimuga tuleb kasuks

•• Enamik teenuseid osutatakse inimesele kohalikul tasandil. Nii on ka kohalikud eelarved magusamad. Ka on eri kohtades raha suurus ja tähendus erinev.

•• „Tallinnas vaadatakse, et mis see teenus paarsada tuhat aastas ära pole, aga väiksemas kohas võimaldab see pikalt ära elada,” viitab Ivar Tallo kohaliku võimu ja ettevõtjate hea läbisaamise soovile.

•• Nii ongi üheks huvipakkuvaks teenuseks kujunenud prügiveo- või lumelükkamislepingud. Suur­tes linnades liiguvad suured summad, väiksemates toimuvad muud huvitavad asjad. Paldiskis näiteks on aastaid tõmbenumbriks olnud sadam ja selleäärsed maad.

•• Lisaks on Eestis terve hulk mereäärseid valdu, kus on vaja maid ümber vahetada või detailplaneering algatada. Sellistes kohtades on tuttava vallavanema ja maa-ametnike olemasolu kuldaväärt asi. Tegemist ei peagi olema altkäemaksu või korruptsiooniga, tihti annab olulise tõuke lihtsalt hea sõna poetamine.