Internet sooveerel

“Mersu kuuleb,” ütleb Mercedes Merimaa ühesse oma kahest mobiiltelefonist. Ja astub paljajalu, rahvariided üll, mööda külatänavat. Mercedes osutab taevasse kõrguva masti poole ja ütleb tagasihoidlikult, et selline riistapuu toobki interneti soodetagusesse Soomra külla. Projekti hind oli ligi 750 000 krooni, mille arvuti- ja bioloogiaõpetajast Mercedes koos külaseltsiga välja ajas.

“Elagu internet!” hüüab kriminaalhooldusametnik Ljubov Petrova toosti tõstes. Tema maale püstitati küla internetipunkt. Ljuba andis maa interneti jaoks tasuta. Punkti avamise päeval kutsus ta venepärasele lõunasöögile nii külarahvast kui ka Järvast maapäevale saabunud külaaktiviste. Seltsis ju segasem interneti terviseks toosti tõsta. Või siis Ljuba vestetud vene uhhaa valmistamise saladusi kuulata.

Soomrast poolesaja kilomeetri kaugusele Soometsale on aastaga kerkinud külamaja, mille all on vähemalt miljon krooni. Ka seal on raha liigutanud tavalised külanaised. Õhtul seisavad nad maapäevade avamisel Lepaninal ja kuulavad Mikk Sarve puhutavat vilepillipala. Just Sarv oli see, kes kümne aasta eest tõi Eestimaale mõtte külaliikumist edendada. Siis ei uskunud ta ka ise, et seemnest võiks saada maakondi ühendav võrgustik.

Kaupmehe poomisnöör

“Kas kuusekommi proovisid?” käib sosin kui mantra läbi sadade maapäevaliste suude. Teise mantrana kostab küsimus oapasteedi kohta. Külarahvas kannab korve, lauad vajuvad talutoidust looka. Käes on maakondade erilisemate roogade esitlus.

Mida siin küll ei leidu! Kümnes eri marinaadis seeni. Sinise, valge ja ei tea mis värvi hallitusega juustu, kümneid kalu kuivanult ning märjalt, sadu sinke, kodustest kringlikuhjadest rääkimata. Kõige enam on jutuks oapasteet ja Norra külarahva pakutav kuusekomm, mis kuusevaigu maitsega.

Miljonite liigutajad söövad mõnuga. Keegi meesterahvas arvab, et kaupmehena paneks ta täna küll nööri kaela, sest oleks häbi, et tema poes midagi sellist saada pole. Keegi naisterahvas räägib kadalipust, mis tuleb läbida, et mõni ehteesti talutoit üldse mõnda kaupluseketti jõuaks. Keegi välismaalane aga tutvustab liikumist slow food / aeglane toit, mis loodud külatoitude propageerimiseks ja kiirtoidule vastukaaluks.

Igasuguste kokkutulekute ööd on üldjuhul täidetud tantsu ja tagaajamisega, et mitte enamat öelda. Maapäevadel tehakse teistmoodi.

Suveöös, ritsikate saagimise taustal süttivad sajad küünlad. Etendub “Meie eestlaste elulood” Häädemeeste huvikeskuse näitetrupilt.

Osa on Mats Traadi elulugude tekstid, osa on kirjutanud juhendaja Aire Koop ise reaalse külaelu põhjal. Asjad ja elud nii nagu on. Laval räägitakse eestlaste sündimata lastest. Keegi pühib pisarat. Laval räägitakse küüditamisest. Keegi vakatab. Laval räägitakse silmadest, mis sinimustvalget ei näinud. Kellelgi tuleb vanaema meelde. Ritsikate lõputu saagimine ja mere laineloks. Ühine unelaul “Mu isamaa armas”. Küünlad kustuvad. Uni tuleb. Hommikul ärgates aga täituvad seminarimapid uute nippidega uute miljonite eesti külla toomiseks.

Oapasteet Mikitamäe moodi

•• Maapäevadel kohtab imelisi toite. Selliseid, millest ka kõige paremini varustatud kaupluste varustajatel õrna aimugi pole.

•• Elli Lepasild Mikitamäelt näiteks pakkus maapäevalistele eesti toitude degusteerimisel põldoapasteeti. Isegi paar tundi pärast pasteedimekkimist ei vaibunud laagriplatsil jutt imelisest võidest, mis olnud nii hea ja eriline, et viinud mitu keelt ridamisi alla.

•• Elli ise ütleb, et põldoast pasteedi tegemine on ülimalt lihtne. Pane keedetud oad ja porgandid mikserisse ja sega ära. Ongi kogu lugu. Kui tarvis, oskab Mikitamäe Elli ka hernepasteeti teha. R. S.