Mina olen sooteadlik
Ühel päeval tuli minu juurde nooruke naisajakirjanik.
“Mul on teile üks küsimus!” ütles ta. “Kas te olete sooteadlik?”
Jumal, kui hea meel mul oli! Küll mulle see küsimus meeldis! Muidu need ajakirjanikud pärivad minult viimasel ajal ainult selle kohta, kas Arnold Rüütel peaks 9. mail Moskvasse sõitma või mitte. Ma olen sellest teemast juba surmani väsinud, seepärast läks mul lausa silm märjaks, kui see lapsuke mulle säärase lihtsa ja armsa küsimuse esitas. Ma nii hea meelega räägin loodusest, sest ma olen maapoiss ja kasvanud keset metsi ning rabasid.
“Kullake, sa küsid, kas ma olen sooteadlik?” laususin ma. “Aga loomulikult, ma tean soodest palju. Soo on ilus, aga ohtlik! Sood peab tundma! Kui võõras inimene sohu satub ja hakkab seal ringi rahmeldama, siis on ta varsti kõrini mülkas. Ja sealt enam pääsu pole!
Mina olen palju soos käinud. Lapsena juba viis isa mind tihti laugaste vahele jalutama, sest soos on ju peidus terve meie ajalugu! Sohu uppunud laip säilib ju hästi. Isa siis näitaski mulle ürgahve ja kiviaja inimesi, näitas ristirüütleid ja muistseid eestlasi. Kõik olid seal mülgastes läbisegi! Oli ka koerakoonlasi, kes Liivi sõja ajal Eestimaad kimbutasid, ning rootsi husaare. Nagu mõni vahakujude muuseum kohe! Küll oli ilus! Sootulukesed veel põlesid igal pool, hea valge oli käia, mättalt mättale hüpata. Ka ammu surnud sugulasi nägi vahel, näiteks minu vanavanaisa oli seal. Tema juhtus kord purjus peaga läbi soo minema, astus ühe vale sammukese ja oligi lauka põhjas. Lahke näoga taat, suu ikka veel naerul. Viskasime alati tema laukasse lilli. Oi, tore oli soos! Vahepeal sai jõhvikaid ja murakaid süüa ning pruunis rabavees jalgu leotada – see võttis konnasilmad ära.
Praegu pole sellest ilust enam midagi järel, ega tibladele ju ei meeldinud, et eestlased mülgaste vahel oma ajalooga tutvuda said. Nemad hakkasid kohe soid kuivatama, keerasid kõik pahupidi ja nii see meie ajalugu tiblade maaparanduse läbi hukka sai. Küll on sellest kahju! Praegused sood pole enam kaugeltki need, mis vanasti! Sood on alla käinud. Nüüd kooberdavad seal igasugused vanamoorid ringi, nopivad marju, hõiguvad ja huikavad nagu turul. Vanasti ei käinud naised kunagi soos. Öeldi kohe, et mis sina, lehtsaba, sohu tikud, sääsed lendavad seeliku alla! Soo kuulus meestele, see oli püha paik, isad õpetasid oma poegadele salarajad kätte. Naistel polnud sohu mingit asja, nemad istusid kodus ja lüpsid lehma.”
