Minister püüdis röövijate tabamist takistada?
Kui 23. märtsil seitse eestlast Bekaa orus rööviti, sai tollane telekommunikatsiooniminister Charbel Nahhas kõne Liibanoni siseministrilt ja kaitseministrilt. Talle tehti selgeks, et olukorra tõsidust arvestades vajavad Liibanoni sisejulgeolekujõud (ISF) ligipääsu kõikide mobiilioperaatorite salvestatavale infole. Tegu on äärmiselt tundliku infoga, seda kasutades saab ülevaate kõikide riigis paiknevate mobiiltelefonide omanike eraelulistest andmetest, tuvastada liikumisi, teada saada, kes kellega mis teemadel suhtleb. Selleks et tohutule infohulgale ligipääs saada, on tavaolukorras vaja hankida eriluba – see on mitmeastmeline keerukas juriidiline protsess. Tol päeval tehti erand ja lubati ISF-ile täielik ligipääs.
Möödus kuu ja veel mõni päev. ISF ei avalda tänapäevani, kui palju oli selle infomassi läbisõelumisest kasu, kuid eeldada võib, et mitte kuigi palju. Kahtlusalused, kes olid otseselt röövi teostamise taga, saadi kätte juba esimestel päevadel. Kuid esimesest astmest edasi ei jõutud. 26. aprillil andis minister ISF-ile teada: eriluba ei saa enam pikendada, neil tuleb tagasi minna kõnede otsejälitamise juurde, kogu arhiivi nad enam kasutada ei saa.
Siis algas tülitsemine, üksteise kohta tehti teravat kriitikat. ISF on ka praegu arvamusel, et juhe tõmmati seinast murdelisel hetkel, kui nad olid just-just jõudmas läbimurdeni. Nende arvates tahtis minister lihtsalt tööd segada, eestlaste vabastamist edasi lükata. Sõnu tagasi ei hoita. Tüli sisejulgeoleku juhi ja ministri vahel maksis maikuus koha Liibanoni siseministrile. Kandev roll tülis oli just eestlaste pantvangistamise uurimisel.
Ent Nahhas püüab selliseid väiteid igal viisil kummutada. „See pole üldse nii, nagu räägitakse,” vaidleb ta vastu. Esiteks ei olnud juba 32 päevaks sellise loa andmine seadusega kooskõlas. „Ma oleksin olnud väga õnnelik, kui pantvangistajad oleks vahistatud samal päeval, kui eestlased rööviti. Me peame aru saama, et eriolukord ei saanud kesta igavesti.” Tavapäraselt kehtib selline luba päeva-kaks. Miks otsustas minister just siis loa tühistada?
Turism sai löögi
„See rikub inimeste privaatsust. Kui oled sellises positsioonis, pead arvestama seitsme pantvangi olukorda, kuid teisalt kogu rahva privaatsust. Olin veendunud, et üks kuu ja paar päeva on aeg, pärast mida oli julgeolekuteenistusele kogu info andmine ebamõistlik,” räägib Nahhas. Ent tema jutust kumab läbi ka usaldamatus julgeolekuteenistuse suhtes. Ta räägib, et keegi ei tea, kui palju infot nad välja võtsid, see anti neile edasi suletud kõvaketastel, samuti ei tea keegi, mida sellega peale hakati. „Tõenäoliselt võtsid nad välja kogu info.”
Ei ole mingi saladus, et pantvangikriisi kasutasid poliitilised jõud kogu selle toimumise aja vältel ära sisepoliitiliste kempluste lahendamise ettekäändena. Nahhas sellest pikalt rääkida ei soovi, tunnistab, et poliitiline olukord on Liibanonis keeruline, kuid seitsme turisti röövimine on erandlik juhtum, kus poliitika jäeti tema väitel tagaplaanile.
Palju räägitakse ka sellest, et pantvangidraama on avaldanud mõju Liibanoni turismile ja majandusele. Praegu tööministrina töötav Nahhas kinnitab: mõju on olnud negatiivne nii majandusele kui ka mainele. „Aga kvantitatiivselt seda mõõta on võimatu,” arvab ta. Samal ajal algasid kogu regioonis rahutused, eriti tugevalt mõjutas ning mõjutab Liibanoni majandust Süüria ebastabiilne olukord, turistide arvu vähenemiseks loeb ta 30 kuni 40 protsenti.
Mida ta aga arvab Liibanonis väga populaarsest seisukohast, nagu oleks eestlaste vabastamine olnud kingitus uuele valitsusele? Mõtliku pausi järel sõnab ta, et see on info, mida kirjutatakse ajalehtedes. „Siis me oleksime tahtnud, et kingitus antaks varem. Aga ei, mis mõttes kingitus. Mis mõttes?”
