Minu elu Jaan Krossiga
Ja ometi olime Jaaniga pikki aastaid nagu sukk ja saabas, ehk nagu tiblad meid pahatahtlikult hüüdsid – “püksid ja perse”. Sel kombel soovisid nad meid solvata ja alandada, kuid meie ei pannud loomulikult nende tigedat sisinat tähelegi. Meie jaoks oli kõige tähtsam asi siin maailmas meie vankumatu sõprus.
Ning nüüd läheb Jaan minust oma mälestustes vaikides mööda nagu postist. Küll leitakse rohkelt häid sõnu igasuguste tähtsusetute tegelinskite jaoks, kellega on ehk kord elus üheskoos teed joodud, kuid see inimene, kelle seltsis on ära söödud veoautotäis soola, unustatakse. Kurb.
Loomulikult saan ma aru, miks vana hea Jaan niimoodi teeb. Eks see ole kiivus, tema suurim häda. Juba aastaid tagasi jooksis meie vahelt läbi must kass, siis kui Jaani võrratu abikaasa Ellen kirjutas oma kuulsa luuletuse “Rongisõit”. Esimeses variandis kõlas see nii: “Rong see sõitis tsuhh-tsuhh-tsuhh, orav oli rongijuht.” Ilus ja meeleolukas lastelauluke minu meelest, kuid Jaan muutus seda lugedes kohutavalt armukadedaks.
“Miks just Orav!” porises ta. “Mis sul Ivaniga pistmist on? Mis asju te minu selja taga ajate?”
Katsusime teda rahustada ning seletada, et luuletus on täiesti süütu ning minu ja Elleni vahel pole mitte midagi, aga Kross ei uskunud. Ellen pidi oma kaunid värsid ümber tegema ja asendama ilusa sõna “orav” täiesti mõttetu “piilupardiga”. Sellest ajast peale ei tahtnud Jaan enam minu sõber olla. Kui me kusagil kohtusimegi, silmitses ta mind alati kahtlustavalt, noppis mu kuuelt juuksekarvu ja vaatas neid vastu valgust. Küllap ta kartis, et need on Elleni omad. See oli muidugi naeruväärne oletus, ma hakkasin sel ajal just kiilaks jääma ja juuksed muudkui langesid peast välja, Krossi lugupeetud abikaasa omi polnud mu pintsakul ühtegi.
Ja nüüd siis jättis Jaan mind vihahoos ka oma mälestustest välja. Kahju, hirmus kahju, kui kired niimoodi inimese üle valitsevad.
