Minu Kroon ja Postipapa lõid käed
Eesti Päevalehe ning Postimehe võimalikust ühinemisest on räägitud juba pikemat aega, kuid ikka sosinal, suitsunurgas või lahti keeratud kraanidega vannitoas. Plankudele ning majaseintele on ilmunud tundmatu kunstniku graffitid – “Päevaleht + Postimees = armastus!” ning sündsusetud joonistused, mis kujutavad anatoomiliste üksikasjadeni laskudes kahe lehe ühinemist. Siin-seal on nähtud ka kakerdamas purjus ajakirjanikke, kes kinnitavad, et on joonud end vinti “kosjaviinadest”. Mitu korda on rahvale tundunud, et nüüd kohe-kohe näeme uhkete kuljustega ehitud trükipressi tänavale kihutamas ja kirikusse laulatusele sõitmas, kuid millegi käegakatsutavani pole siiamaani siiski jõutud.
Seepärast on kõigile kahtlemata meeldivaks üllatuseks, et Päevalehe ning Postimehe huumoritoimetused on oma “emalehtedest” mitu sammu ette tõtanud ja teinud julge otsuse leivad ühte kappi panna.
“No eesmärk on ikka kulude kokkuhoid,” seletab Minu Krooni peatoimetaja seda eesti meediamaastikul sensatsioonilist sammu. “Kui leivad on ühes kapis, siis jääb teine kapp ju vabaks ning selle saab maha müüa. Mitte kedagi me koondama ei hakka. Ivan Orav, Elmar Seljanka ning Vares jäävad endiselt ametisse, neile lisandub ainult Herilase peatoimetaja Postipapa, kes hakkab eesti rahvale pajatama seltskonnauudiseid.”
“Tere, armas eesti rahvas!” tervitab Minu Krooni lugejaid Postipapa. “Mina, postipapake, hakkan teile kuulutama eesti rahva tegudest!”
“Vaata, armas lugeja!” seletab ta edasi. “Sina, kes sa palehigis oma põldu harid ning suure vaevaga enesele ja oma pisiperele igapäevast leiba muretsed! Eks ole ju tore õhtul põleva peeru juurde istuda, laotada lauale üks kena värviline seitung ja lugeda sealt nende inimeste elust, keda Issand Jumal on rohke varaga õnnistada võtnud või ka neist, kelle kaugas on küll tühi, aga meel alati rõõmus ja kelle üürike elu möödub kui lust ja lillepidu! Eks ole tore õhtuvidevikus lugeda ka võõramaa rahvaste igapäevastest tegemistest, eriti muidugi Türgimaa sultani ja Mooramaa kuningate omast, kes elavad kaugel maal koos sääraste imeliste loomadega nagu hipopotaamus ja pika sabaga ahvipärdik! Vat sellest kõigest tahangi minu sulle pajatada, hea lugeja, et sulle rõõmu tuua ja sinu vaim virge hoida, sest meie oleme ju üks pisikene rahvas, kellel sõjariistadega mitte midagi pääle pole hakata, küll aga oma vägeva ja terase vaimuga! Seda tahangi mina senikaua toita, kuni Taevaisa mulle vähegi jõudu ja elupäevi annab.”
Juba järgmisel nädalal ilmuvad Minu Kroon ja Herilane üheskoos nagu kaks truud sõpra. Seniks kannatust!
