Mis meist saab?
Eesti vajab varsti hädasti immigrante
Inimarengu aruanne näitab, et võrreldes naabrite Läti-Leeduga hoiavad eestlased oma kodumaast rohkem kinni, kuid sellegipoolest on Eestil juba kümmekonna aasta pärast tööjõuvajaduse katmiseks tarvis immigrante.
Kokkuvõttes iseloomustab inimeste suhtumist maa senisesse arengusse ja praegusesse olukorda uuring, kus vastajatelt küsiti, kas nad seovad iseenda ja oma laste tuleviku Eesti/ Läti/Leeduga. Vastustest ilmneb, et kolmandik kuni pool alla 30-aastasi noori ei tunne püsivat sidet kodumaaga. Seega hakkab Balti riikide ühiseks põhiprobleemiks saama rahvastiku kahanemine mitte ainult vähese sündimuse, vaid ka kasvava väljarände tõttu.
Ehkki ränne oli aastail 1990–2009 rahvastiku peamine mõjutaja kõigis Balti riikides, kannatas Eesti kõige väiksemana kõige rohkem.
Seega vajab just Eesti tulevikus kõige enam sisserännet, et asendada puuduvat tööjõudu. Tööealiste osa kahanemine rahvastikus algab meil sarnaselt muu Euroopa Liiduga umbes aastail 2014−2018. Eesti jaoks on suurim oht Soome, kus tööjõunõudlus kujuneb lähikümnenditel ülisuureks.
Rahvastikuteadlase Mare Ainsaare sõnul moodustab osa Eestile vajalikust sisserändest küll tagasiränne, kuid arvestada tuleb ka uute sisserändajatega kolmandatest riikidest. „Tõenäolised sisserändajad tulevad Venemaalt, tõenäoline on ka Aafrika ja Aasia päritolu inimeste tulevane suurem sisseränne,” ütles ta. „Need prognoosid on tehtud puhtalt majandusliku ja demograafilise potentsiaali pealt, aga rände puhul on väga suur mõju ka poliitikatel.”
Ainsaar selgitas, et Eesti poliitika pooldab muidugi eelkõige spetsialistide sisserännet, aga probleem on selles, et seda rühma eelistab enamiku arenenud riikide rändepoliitika. „Seega võistleb Eesti ka sellel alal inimeste pärast teiste riikidega,” nentis ta ja lisas, et kaalukeeleks saab eelkõige töö- või õpikohtade olemasolu ja keskkonna konkurentsivõime võrreldes kõigi teiste riikide võimalustega.
Kuigi noorte arv väheneb edaspidigi kõigis kolmes riigis, on selles vallas asi kõige tõsisem Lätis ja sündimuse madalseisu püsimise korral ka Leedus. Noorte arvu vähenemine määrab omakorda kogu elanikkonna kaugema tuleviku. Inimarengu aruanne järeldab, et kõrge inimarengu tase, rahulolu elukvaliteediga ja noorte soov ennast kodumaal teostada on kindlaim garantii, et Balti riigid suudavad säilitada oma iseseisvuse ja kultuuri.
Tuuli Jõesaar
Väike lugemus killustab identiteedi
Ligi 40 protsenti Eesti 15-aastasi noori ei loe oma lõbuks midagi, vahendab inimarengu aruanne 2009. aasta PISA uuringut laste lugemisharjumuste kohta. Ja needki, kes loevad, eelistavad „asjalikku kirjandust”.
Põhjuseid ei tule kaugelt otsida: internetikasutuselt on Eesti noored Euroopa esirinnas ning see neelab paljude noorte aja ja huvi. Milliseks muutub aga maailm, kui noored enam ei loe?
„Ma arvan, et kultuuritüüp muutub ja meie identiteet killustub. Narratiivid, mida pakub ilukirjandus, on ääretult olulised, et samastada end mõne tegelase või kangelasega ja anda elule mingi kõrgem siht. Kui see kõik kaob, siis on karta, et me jääme konnatiiki: madal perspektiiv, unistusi ei ole. Väheneb poeesia ja poeesia on oluline, et inimene oma igatsusi kuidagi sõnastaks,” hindas emeriitprofessor Viive-Riina Ruus lugemisharjumuse kadumise tagajärgi.
Ent tema hinnangul ei ole sugugi kõik kadunud. „On toimunud põlvkondade vahetus ja see põlvkond peab leidma endale oma lood. Ei ole ju oluline, et see peab olema just kirjasõna – romaan või eepos –, see võib olla ka multimeedia. See võib samuti tekitada ideaale, kui on püstitatud küsimus: mis on meie elu mõte, milleks me siia maailma oleme tulnud? Ükskõik kuidas saavutatakse vastus, peamine on, et küsitakse,” selgitas Ruus.
Eesti lastekirjanduse keskuse konsultant Anne Kõrge nentis, et raamatul on raske arvutiga võistelda ja laste lugemisharjumuse puhul on oluline ka see, et Eestis napib nn poistekirjandust. „Praegu on nii, et laps peaks pärast Lindgreni hüppama kohe fantaasiakirjandusse, näiteks Pratchetti juurde. Pole kirjanikke, nagu kunagi olid Jaan Rannap ja Holger Pukk. Tüdrukutel on lugemismaterjali rohkem ja tüdrukuid on ka raamatukogus käivate noorte seas rohkem. Poisid võib-olla ei julgegi seda, et nad loevad, välja näidata,” arutles ta.
Lugemisharjumuse kujunemise puhul on kõige kriitilisem iga lapsepõlve lõpp ja teismeea algus. „Väike laps – temaga ei ole midagi lahti. Kui vanem vaeva näeb ja suunab lugemiseni, ongi kõik hästi. Kui aga laps jõuab vanusesse 10+, siis ta kas jääb või ei jää lugemise juurde,” märkis Kõrge. Ühest rohtu, kuidas last selles eas lugemise juures hoida, tema sõnul ei ole. Küll aga olevat näha tendentsi, et peres, kus vanemad raamatuid loevad, on tõenäolisem, et ka laps jääb raamatute juurde.
Tuuli Jõesaar
Rahulolematus varjutab ka edusammud
Kui kahekümne aasta eest oli Venemaa arvestades SKT-d ühe elaniku kohta majanduslikult paremal positsioonil kui Baltimaad või Poola, siis aastatuhande vahetuseks olukord muutus: Eesti saavutas teiste Balti riikide ja Venemaa ees selge edumaa, kuid Poola oli Eestist veidi edukamgi.
Tartu ülikooli emeriitprofessor Peeter Vihalemm märgib, et aastatel 2000–2007, mida iseloomustas Baltimaade väga kiire majandusareng, jõudsid kõik kolm SKT taseme poolest Poolast ette, aga majanduskriis muutis olukorda
täielikult.
Balti riikide majandus langes tugevalt, samal ajal kui Poola majandus liikus tõusujoones ka aastatel 2008–2010 ja Poola prognoositud SKT ühe inimese kohta oli 2010. aastal taas suurem kui Baltimaade liidril Eestil. Baltimaade vaeseim, Läti, kukkus aga eriti valusalt – alla jäädi isegi Venemaale, kellest vahepeal pikkade sammudega ette rebiti.
Kui Eesti puhul on välised jälgitavad institutsioonilised näitajad suhteliselt head, siis subjektiivse heaolu ja rahulolu indikaatorid on meil küllaltki tagasihoidlikud. Hoolimata mõõdukalt kõrgest innovatsiooni tasemest suhtub enamik eestlasi ettevõtluskeskkonda pigem pessimistlikult. Kuigi valitsemise kvaliteet läheneb meil Lääne-Euroopa tasemele, on inimesed sellega vähem rahul. Tervisenäitajad püsivad üle maailma keskmise, kuid inimesed ei tunne ennast tervena.
Miks on siis eestlased rahulolematud enam-vähem kõigega? Ühe võimaliku vastuse järgi näitab see sisemist ebakindlust, eesmärkide ähmasust ja identiteedi nõrkust. Kuid märkida tuleb, et lätlaste ja leedulaste rahulolematus on veelgi suurem.
Kui vaadata Euroopa Liidu möödunud aasta innovatsioonikaarti, siis on Eestil selles valdkonnas teiste Balti riikide ees edumaa, oleme paigutatud paremuselt teise, liidreid jälitavasse rühma. Läti ja Leedu paiknevad viimases rühmas, tagasihoidlike hulgas. Ühtlasi märgivad Vihalemm ja Marju Lauristin: majanduse restruktureerimine edeneb veel liiga visalt, et loodetud läbimurde suhtes saaks olla optimistlik. „Seda, kas Eesti ning mõne aja pärast ka Läti ja Leedu lähevad kindlalt üle innovatsioonil põhinevale majandusele, saame hinnata siis, kui otsustavad kriisijärgsed aastad on seljataga,” seisab aruandes.
Ilmar Kahro
Probleemiks on tõusnud tööealiste suur suremus
Värskes inimarengu aruandes käsitletakse põhjalikult ka inimeste eluea ja suremuse tendentse viimase kahe kümnendi jooksul, võrreldes ennekõike kolme Balti riiki. Rahvastikuteadlane, Läti ülikooli professor Juris Krumins võtab kokku: oodatava eluea kasv oli viimase kahekümne aasta jooksul Balti riikidest kiireim Eestis, järgnesid Läti ja Leedu. Nii meeste kui ka naiste eeldatav eluiga pikenes Eestis isegi rohkem Euroopa Liidu riikide keskmisest.
Viimaste andmete järgi elavad Eestis sündivad mehed eeldatavasti ligi 70-aastaseks – üle viie aasta kauem kui 20 aastat tagasi. Vahe Venemaaga on peaaegu kümme aastat Eesti kasuks, ent näiteks Rootsist jääme endiselt kümnendiga maha. Naiste eeldatav eluea pikkus on keskmiselt 80 aastat. Kombineeritud statistika lisab teadmise, et naised elavad meil tervena 70 aastat, mehed veidi üle 60 aasta. Vanades EL-i riikides elavad inimesed tervena seitse kuni kümme aastat kauem.
Kui varem avaldas oodatava eluea pikkusele suurt mõju vastsündinute ja laste suremus, siis nüüdseks on see asendunud tööealiste inimeste suremusega. Millesse inimesed siis surevad? Enam kui 80 protsendil juhtudest võib surmatunnistusele kanda põhjuse kolmest rühmast: veresoonkonnahaigused, kasvajad, välised surmapõhjused (vigastused, õnnetused, enesetapud, mõrvad jms). Silmapaistvalt suures meeste suremuses mängivad eriti suurt osa veresoonkonna haigused ja vägivaldne surm.
Kuidas varieerub suremus Balti riikides piirkonniti, oli seni vähe uuritud. Nüüd näitas analüüs, et suremuse ja oodatava eluea mustris on näha kirde-edelasuunalist telge. Lätis paistab nõrgemana silma riigi idaosa, meil Kirde-Eesti. „Suremus ja rahvatervise üldine seisund sõltub ikka veel suuresti regioonide ebaühtlasest sotsiaal-majanduslikust arengust,” seisab aruandes. Krumins märgib, et Eesti on küll viimastel aastatel tõusnud oodatava eluea poolest Balti riikide liidriks, ent vahet arenenud Euroopa riikidega ei saa vähendada pikaajalise pingutuseta.
Ilmar Kahro
