Mis saab Aegna saarest?
KAIA JÄPPINEN: Aegna on linna murelaps
Aegna saare ajalugu on olnud väga kirev, seda iseloomustab pea 1000 aasta vältel kestnud eri huvigruppide eesmärkide erisus ning seeläbi Aegna arengu tasakaalustamatus, saare tuleviku osas ei ole selget ettekujutust ka praegu.
Praegu ei ole Aegnal ühtegi püsielanikku, mis ongi selle kauni ja looduslikult väga liigirohke ning suurepäraste liivarandadega saare jätkusuutliku arengu oluliseks takistuseks. Riiklikes arengukavades ja prioriteetides on esindatud eelkõige nende Läänemere saarte vajadused, kus tegemist on piisava püsielanikkonnaga.
Hulk probleeme
Aegna allakäik algas 90-ndatel aastatel koos Eesti taasiseseisvumisega ja majandusruumi muutumisega. See tõi kaasa saarel asuvate suurettevõtete puhkemajade amortiseerumise. Tulemuseks on tänane seis, kus saarel paiknev omand on väga halvas seisus. Ka kinnisvaraarendajate seas ei ole saar populaarne, kuna investeeringud oleksid väga suured, tasuvusperiood aga väga pikk.
Aegnal on terve hulk probleeme, mis vajaksid kiiret lahendamist. Laevaliikluse taastamiseks tuleb kindlasti rekonstrueerida sadama kai koos lainemurdjaga, mis tagaks väikealuste ja reisijate ohutuse sadamas ja kaitse Tallinna-Helsingi liinil sõitvate katamaraanilainete kahjuliku mõju eest.
Aegna saarel asuv veetorustik on amortiseerunud, mistõttu pole joogivett ning 60-ndatel aastatel ehitatud hüdrofoorid ning torustik ei kannata tuletõrjepumba rõhku, mis muudab põlengute korral kustutustööd saarel võimatuks.
Eikellegimaa
Saare arengu tagamiseks tuleb kiiremas korras lahendada sealsed omandivaidlused ning kiirendada kinnistute moodustamist.
Aegna saart peetakse turismipiirkonnaks, mistõttu riigi eelarvest ei ole leitud raha investeeringuteks saare arengusse.
Ka Tallinna linnavalitsuse eri koosseisude seisukohad Aegna saare arengu osas on olnud vastuolulised. Viimase 10 aasta jooksul ei ole Tallinna linnavalitsus pidanud otstarbekaks leida rahalisi vahendeid investeeringuteks Aegna arengusse.
Lisaks rahapuudusele ei ole täna selge ka see, millises suunas saart üldse arendama peaks. Pakutud on näiteks Aegna, Naissaare, Kräsuli ja Rohuneeme tipu baasil merepargi rajamist ja rahvusvahelise vaimse kommuuni loomist, kus Hiina, Peruu ja teiste maade õpetajad, ravijad, harijad elavad ühes suures ökokülas.
Rikkurite suveparadiis?
Tõenäolisemate arengustsenaariumitena võib Aegnast saada näiteks tollisadam jahtidele ja kaatritele, mis Tallinna lahte sisenevad või elitaarne puhkerajoon, mida külastavad vaid isiklike veesõidukite ja saarel paikneva kinnisvara omanikud.
Tore oleks, kui saar muutuks taas atraktiivseks turismipiirkonnaks. Aegnal asuvad ju Peeter Suure merekindluse objektid, Aegna kindlusraudtee, laskemoonalaboratoorium ning kolm tuhat aastat vana kultusekivi.
Aegna saare arendamine ei saa olla ainult Tallinna linna lahendada. Selleks on vaja nii riigi kui saarel vara omavate isikute tahet koostööks linnaga.
Tänavu juulis moodustati 6-liikmeline komisjon, mille üles-andeks on hiljemalt septembrikuuks anda hinnang Aegna saare arengustsenaariumide kohta ja töötada välja optimaalseim.
Kaia Jäppinen, Kesklinna vanema asetäitja
Aegna ajalugu
Esimene dokument viitega Aegna saarele pärineb aastast 1297, milles Taani kuningas Erik Menved keelab seal metsaraie.
Kuni 16. sajandi keskpaigani saadi Aegnalt palke ja heina, kasvatati hobuseid ja kalu kuni Taani ja Rootsi piraadid rüüstasid saare ja viisid kaasa kõik saare elanikud.
18. sajandi alguses allutati Aegna Peeter Suure käsul Viimsi mõisale ning 1728 paigutati saarele suurtükipatarei. 20. sajandi alguses oli Aegnal 7 talu, põhitegevuseks kala- ja hülgepüük.
1918 hävitasid Vene väed kaitseehitised, elanikud põgenesid saarelt, 1918 lõpus hakkasid saart arendama Eesti sõjaväelased.
1938 avati algkool, asutati lootsipunkt 1940 läks saar Nõukogude sõjaväe käsutusse ja elanikud sunniti lahkuma.
Sõja lõppedes asus saarele piirivalveüksus ning lihtinimeste pääs saarele oli võimatu 1961. a avas merelaevandus suvise laevaliini ning saarele said vaid need, kellel oli tõend puhkekodus viibimise kohta.
1975. a anti saar Tallinna linnale ning saarele said vaid inimesed, kellel oli Tallinna sissekirjutus, seda kuni 1991. a avati juurdepääs kõikidele.
1960–1990 oli saarel u 20 puhkebaasi ligemale 600 kohaga. Puhkemajasid omasid endised üleliidulise alluvusega ettevõtted ja hilisemad suuremad RAS-id: Eesti Fosforiit, Eesti Tubakas, Eesti Paber, Eesti Talleks, Tarbeklaas, Kommunaar, Tallinna Masinatehas, Klementi, Flora jne. Tollase perioodi puhkajate arvuks võib hinnata u 30 000 inimest aastas, mis vaieldamatult jääb Aegna saare tipp-ajaks.
2002. a sügisel valmis Aegna sadama kai tehniline ekspertiis, mis tunnistas kai kasutamiseks kõlbmatuks.
Mõni nädal tagasi algatati Aegna sadama kai rekonstrueerimise projektvariantide väljatöötamine koos lainereiimide määratlemisega.
