Missioonil käimine võib lõppeda perevägivalla või enesetapuga
Hirm, rahutus, abitus tsiviilühiskonnaga kohanemisel, vägivaldsus, alkoholiga liialdamine, laste käitumisraskused, perede purunemine, enesetapud, loetlevad naiskodukaitsjad Tiiu Meres ja Dagmar Mattiisen missioonil käinud meeste probleeme.
Senini on missioonidel osalenud 38 üksust 910 kaitseväelasega. Kuna Eesti lähetab järgmisel aastal sõjalistele missioonidele varasemast suurema meestehulga, tõuseb ka probleemsete meeste osakaal ühiskonnas.
“Missioonil käinud kaitseväelaste vaimset tervist pole Eestis teaduslikult uuritud, küll aga hinnatakse pärast iga missiooni lõppu individuaalselt iga kaitseväelase emotsionaalset seisundit sekkumisvajaduse väljaselgitamiseks,” selgitab kaitsejõudude peastaabi teavitusohvitser Andres Sang.
Missioonil käinute abielulahutuste ja enesetappude kohta statistika puudub.
Mees muutub oluliselt
“See, kes läheb missioonile, ja see, kes tuleb tagasi, on kaks eri inimest. Sõda muudab nii meest kui ka temast koju maha jäävat perekonda. Kui USA-s tehtud aastakümnetepikkused uuringud tõendavad, et proleeme on kahekümnel protsendil missioonimeestest, siis miks peaks see Eestis teisiti olema,” arutleb
Tiiu Meres.
Ta on kursis sõjategevuse mõjuga inim-psüühikale ning peab sel teemal kõrgkoolides loenguid. “Eesti riigi suhtumine missioonil käinute probleemidesse on umbes sama kui Suur-britannias sada aastat tagasi,” märgib Tiiu Meres.
Nimelt käsitasid britid Esimese maailmasõja kaevikuis segaseks läinud sõdureid desertööridena. Alles hiljem saadi aru, et probleem on psüühikas, ja mehi asuti ravima.
Naiskodukaitse esinaine Dagmar Mattiisen puutus füüsiliselt tugevate eesti sõjameeste nõr-kustega kokku 1997. aastal Kurkse katastroofi ööl. Siis tõttasid Paldiski naiskodukaitsjad vabatahtlikult appi, et leevendada kannatanute ja omaste hingepingeid. Sest ajast saadik on ta olnud kontaktis paljude missioonimeeste ja nende perekondadega. On kogenud vägivalda, perepingeid, lahutusi, on käinud eneselt elu võtnud missioonimeeste matustel. “Õõvastav pilt,” nendib ta.
“Mul on tihti tunne, nagu võitleksin kummitoaga. Midagi ei juhtu. Ainus, kes probleemi tõsisust mõistis, oli kadunud brigaadikindral Märt Tiru,” ütleb naiskodukaitse juht suure murega.
Ta on aastaid pöördunud kaitse-väe ja kaitseministeeriumi kõrgete ametnike poole. Rääkinud vajadusest mitte jätta missioonilt saabunud mehi üksi. Seni suuremate tulemusteta.
Et riigis puudub probleemidega missioonimeeste ametlik abisüsteem, on just Dagmar Mattiiseni telefon see, kuhu jõuavad sõjameeste ja nende perede murekõned. Naiskodukaitsjate käivitatud sõduriperede toetusprogramm on vaid piisake meres, mis ei suuda leevendada tegelikku abivajadust.
Ülekoormatud kaplan
“Missioon loetakse edukaks, kui sealt tuleb tagasi sama palju poisse, kui missioonile läks. Mis saab neist hiljem edasi, jääb paraku meie vaateväljast välja,” lausub missioonimehi ette valmistava rahuoperatsioonide keskuse kaplan Gustav Kutsar.
Ta tõdeb, et suudab missioonimeestele hingepidet anda umbes aasta jooksul. Kolm kuud missiooni ettevalmistamise ajal. Kuus missioonikuud on tal meestega ja vajadusel ka nende peredega meilivahetus. Ka kolm missioonijärgset kuud, taastumise ajal, püsib kontakt. “Kui seejärel peaks mees teenistusest lahkuma, kaob ka info tema murede kohta,” nendib Kutsar.
Hiljaaegu tegi ta ettepaneku, et rahupeoratsioonide keskuses võiks olla veel teinegi kaplan. Töö maht kasvab üle pea.
Ise Kosovos missioonil olnud Kutsar mõistab enda kogetu najal, mis toimub kaugel oleva sõduri hinges. “Probleeme teame, aga paraku on meil mõne piirkonna missioonidega väga väike kogemus. Näiteks Iraagi rühmadest käib aasta jooksul läbi umbes 64 reakoosseisu meest pluss staabiohvitserid. Et aga järeldusi teha, on vaja aega,” ütleb kaplan.
Ta lisab, et missioonil käinute hingemured on ülimalt delikaatne ja raske teema. Esiteks ei pruugi missioonimees enesele probleeme üldse tunnistadagi, rääkimata hingeabi otsimisest. “Tehes aga üksikjuhtumite põhjal üldistuse, võime kahtlustama hakata inimesi, kellel pole mingeid probleeme,” lausub Kutsar.
Sõda südametunnistusega
“Kui mõni meie meestest jääb pärast missiooni tasakaalust välja, siis küsiksin, mida ta on teinud oma südametunnistuse vastu,” arutleb Merle Karusoo, Afganistani (aga ka Iraagi) sõjast rääkiva näidendi “Misjonärid” lavastaja.
Karusoo, kes on läbi töötanud sadu lehekülgi Afganistani sõja veteranide mälestusi, jätkab: “Afganistani sõjast tulid terve mõistusega välja minu arusaamise järgi ainult need, kes suutsid jätkata oma planeeritud või pooleliolevaid õpinguid.
Kui sellist selget sihti silme ees polnud, siis enamasti enam jalule ei tõustud.
Ebastabiilsuse põhjus oli minu arusaamist mööda see, et oldi sunnitud tapma, oldi sunnitud õppima vihkama. Kui nüüd meie meestest mõni jääb pärast missiooni tasakaalust välja, siis küsiksin ma: mida ta on teinud oma südametunnistuse vastu? Ja mis mees ta enne missioonile minekut oli? Ehk on probleemid lihtsalt võimendunud, mitte missioonist sündinud. Kõikide põhiprobleemiks oli aga kohanemine ühiskonnaga.
Vahe on selles, et Eestis tollal väga paljud ei teadnudki, et seal käib sõda, veel vähem – mida sõda tähendab. Aga samas ega me praegugi tea, mis tegelikult toimub rahu kaitsmise sildi all.” R.S.
Millised mured sõjamehi murravad?
Esmakordselt eesti meedias ilmuv missioonimeeste probleemide loetelu on koostatud vestluste põhjal naiskodukaitsjatega, missioonimeeste abikaasadega, psüh-holoogiga, kaplaniga, Afganistani sõja veteraniga, Iraaki ja Afganistani külastanud ajakirjanikega. Kõik küsitletud pole kõigi punktide osas üksmeelel, kuid tunnistavad probleemide olemasolu.
Elukaaslase kaotamine. Kõige ohustatumad on paarid, kelle suhe on kestnud vaid kuu-poolteist. Kui suhe on kestnud poolteist aastat, võib see suurema tõenäosusega püsima jääda ka pärast missiooni. Isegi aastaid koos olnud paarid peavad enesele tunnistama, et missioon võib ohustada koospüsimist.
Kahe kangelase sündroom, olulisemaid pereprobleeme. Nii missioonilt naasnud mees kui ka kodus hakkama saanud naine peavad end kangelasteks ja ootavad, et teine neid selle eest austaks. Abikaasa rolli pisendamine tekitab mittemõistmist.
Oskamatus oma lastega suhelda. Nõutakse käsule kuuletumist, ei kannatata jonnimist, oma arusaamade väljendamist. Lastel võib tekkida vanema kaotamise kartus, nad ei kannata, kui üks vanemaist kuhugi läheb.
Seksuaalne rahuldamatus tekitab sisepingeid, närvilisust. Prostituudi kasutamine, mis on küll raskendatud, aga võimalik, võib tulevikus pingestada peresuhteid, saades esimeseks väikeseks valeks suuremaks paisuvate valede ahelas.
Omandiprobleem. Missioonimehe ema ei mõista, miks tahab mees liialt palju naise juures olla ega suhtle temaga. Naine aga ei mõista, miks tahab mees suhelda oma sõpradega, kellega oli nagunii pool aastat missioonil.
Unehäired, öised luulud. Võib juhtuda, et unesegane mees kargab öösel oma voodikaaslasele kallale. Õudusunenägude, sõjaelamuste öine kordumine.
Alkoholism, vägivaldsus, rassism.
Supermehe sündroom. Üli-püüdlikkus tõestamaks oma sõjamehelikkust, millega võib kaasneda oma elu mõttetult ohtu seadmine.
Missioonisõltuvus. Mees tunneb end mehena vaid missioonil. Seal on ta hinnatud, tsiviilühiskonnaga ei kohane. Painav motoorne rahutus. Raskused elus koha leidmisel võivad viia kibestumiseni.
Lahingutegevus, kokkupuutumine surmaga ja kannatustega, eriti laste omadega võib viia posttraumaatilise psühhoosini. See tähendab kauakestvaid muutusi kehalises erutuses, emotsioonides, tajus, mõtlemises ja mälus, mis muudavad inimese haigustele vastuvõtlikuks.
