„Mona Lisa” lihvitud kuulsus kahvatub Võromaa taluperenaise vaiba sära kõrval
Jõulu-usku Margit Utsal hakkas ühel päeval väga suurt vaipa tegema. Miks, seda ei tea ta täpselt isegi. Lihtsalt ühel ööl tuli selline suur tunne peale, et nüüd on aeg. Tunded ju ei ütlegi, miks. Nad lihtsalt tulevad. Siis on õige aeg ja siis peab tegutsema. Ja Margit hakkaski oma elu vaibasse panema.
Margiti koju, Suure Munamäe taga olevasse Vaskna talusse vaipa vaatama sõitmine on justkui jõulumuinasjutt. Sõitja aga ei tea, et veel suurem muinasjutt, imedest tulvil, alles ootab küngaste ja künkakeste taga, kurvide ja kurvikeste läbimise järel. Tee käib sinka-vonka, üles-alla, iga nurga taga uus lumelaamas üllatus. Vaskna talu särab kaugelt mägede vahel, järve kõrval. Auto supsab järjekordsesse lumehange ja täidab õhu sillerdavate helvestega. Ma pean seda vaipa nägema!
Sajasilmne piiluja
Külm kargab autost väljujale ninna ja pereema Margiti soe käsi poeb pihku. Korraga avastan, et olen kesk seda lumevalgust ja lumepimedust sadade silmade seirata. Kui dirigent koori ees. Veidi armas on ja veidi kõhe ka. Et mis nad siis piiluvad! Ja kes nad üldse on?
Ühed silmad on taevasinised ja seiravad rohelise mütsi alt. Teised on rohekalt säravad, linalakkade tukkade all. Kolmandad lumivalged, aga… nendega piilujail pole ju riided seljas! Vaid saunaviht häbelikult häbenetavat kohta katmas. Kas tal külm ei hakka?
Neljas on malbelt oma pikad silmalaud sulgenud ja piilub kesk talve jalas olevaid… balleti-susse. Aga ise on ta nii-i-i ilus kui „Luikede järve” staar.
Ja viies, tohhoo tonti – ma ju tunnen teda, suusad pihus ja puha… See on ju meie Kiku, suusastaar ise. Et igaüks aru saaks, et just ja ainult Kikuga on tegemist, on talle kogunisti mütsile kirjutatud „Kiku”. Kuuenda silmad on aga nii suured, et neisse mahub vastu peegelduma kogu maailm. Kõigi maailma laste õnn ja rõõm on seal silmades ning habemetutt muigel suu all õieli. Ma ju tean seda meest ka!
Margit muheleb õnnelikult mu kõrval ja korraga saan aru, need on tõesti kohe päris päkapikud piilumas. Ei, mitte mingi idapoolne hingetu plastist massitoodang – neist igaühel on hing sees ja oma lugu rääkida. Nad on ju perenaise enese käega maalitud. Ja siis majaseintele, nurkadesse, uste kõrvale vaatama-piiluma pandud.
„Ma olen jõulu-usku,” lausub Margit ja vabandab kohe ette ja taha, et joonistada ta küll ei oska. Maalib lihtsalt puutükkidele nii, kuis süda ütleb ja käsi suudab kaasa tulla. „Võib-olla just sellepärast ongi need pisikesed piilujad nii armsad, justkui päris,” arvan mina.
Tegelikult võib inimesed jõulude ajal jagada väga lihtsalt kaheks. Nendeks, kes päkapikke usuvad, ja nendeks, kes ei usu. Loomulikult on uskujad, Margit nende hulgas, Eestimaa parim pool. Sest nende maailm on hoopis suurem.
Aga kus, kus on see vaip?
Suusaraja ime
Viie lapsega pere ema Margit ei mäletagi täpselt, millal jõulu-usk temasse tuli. See tuli tasapisi, sest imedesse peab ju ikka uskuma. Jõulu-usk tuligi ime-imehaaval.
Ju oli suur ime seegi, kui ta kunagi oma mehe Ahtiga suusarajal juhuslikult kohtus. See kohtumise ime tuli korraga Ahtisse ja ütles, et ta peab nüüd jätma oma hea tisleritöö Võru linnas. Ja kohtumise ime tuli Margitisse ja ütles, et tema peab nüüd jätma oma metsandusõpingud Tartu linnas. Nad mõlemad otsustasid ime sunnil korraga minna mäeveerele metsa, siiasamasse, kus nad praegugi elavad ja väikest imesid täis päkapikumaad loovad.
Jõulu-usk tuli Margitisse ka tema päkapikukollektsiooni kaudu, kus on praeguseks juba sadu tegelasi. Ta hangib ja õmbleb neid ise. Päkapikke toovad talle ka Vasknas, tema turismitalus peatuvad külalised. Ja mõni päkapikk, oh imet küll, tekib vist suisa ise. Nii tundub, sest nii palju on neid pisikesi tegelasi. Igatahes kaob Margit oma diivanile laotatud päkapikukollektsiooni keskel istudes väikeste mehikeste keskele peaaegu täiesti ära.
Mõtlen teda vaadates, et jõulu-usk ja päkapiku-usk on hoopis teistmoodi kui jumala-usk. Jumalaga on asi hulga lihtsam, sest tema on üleval ja sina oled all. Tema vaatab, keelab ja käsib, aga päkapikkudega ei või kunagi kindel olla, mis nad järgmiseks ette võtavad, kuhu potsatavad või keda piiluvad. Kui jumala-usk on selge ja säravvalge, siis päkapiku-usk on soe ja roosa. Justkui pisikene põssa või vanaema kindapai. Maavillane.
Aga kus on siis ikkagi see vaip?
Muuseum kahvatab
Margit lükkab viimaks toaukse valla ja seal see ripubki.
Ohh!
Suur kui flaami meistrite tahvelmaal Louvre’is, särav kui Paul Gauguin, sümboleist tiine kui Pablo Picasso, detailidest lookas kui Pieter Brueghel, koduvillane kui Anu Raud, vaimustav kui Konrad Mägi…
Vaip haarab vaataja enesesse ega lase lahti. Korraga saan aru, et näen midagi hoopis enamat kui tuubil täis muuseumisaalides eksponeeritut. Seal trambivad ju tuhanded jalad ja seiravad miljonid silmad taieseid tihti vaid selleks, et saada kirja rist: mina olen „Mona Lisat” näinud. Siin aga pole suurte meistrite viimistletud käekirja ega perfektsete kompositsiooniõpingute tulemust, siin pole isegi mitte kunstikriitikute keeruliste sõnade lumma.
Siin mu silme ees on vaimustav siirus ja korraga kogetav tunne, et ma pole sellist südametukset endas tundnud üheski kuulsas kunstisaalis. Va-pus-tav! Margit tegi seda vaipa siis, kui ta ootas oma pesamuna, aprillis 2009 sündinud Johanni. Just need imelised ja heitlikud tunded, mida saab tunda vaid last ootav ema, ei keegi teine, on selles vaibas.
Nüüd seisab minu kõrval lihtne eesti maanaine, mudib oma käsi ja häbeneb pisut. Räägib, et tema ei osanud, tema ei teadnud, tema lihtsalt tegi, sest süda sundis. Võttis vana kulunud vooditeki ja hakkas sellele süsteemitult kandma kõike, mis kallis ja ilus. Aluseks oligi vaid tunne. Ja kui tunne ütles, et see on õige, siis läks ka tikand just sinna ja just sellisena, nagu tunne ja süda ütlesid. Algul sai palju asju vaibale aastast 2009, hiljem aga kogu elust.
Veidi valusat pani Margit oma eluvaipa ka, sest valuta pole elu. Ja ilma valuta ei paista ilu välja. Nii tuligi üks ammune tüli ja pahandus sümbolina vaibale. Tülil oli selline tunne sees, ja Margitil ka, et see tüli peaks ikka vaibale minema. Sest tüli on tülideta elu osa. Ja kui tüli on silma ees ja hinge sees, siis võib ju arvata, et teda enam ei tule.
Ja üks Margiti lastest, kes nüüd on taevas ingliks, on ka vaibal oma õdede-vendade keskel. Tema, vaeseke, sai seda ilmaelu näha vaid kümme aastat.
Päikeseringi mööda
Ebalusest tasahilju üle saav Margit räägib sellest, kuis kõik sündis. Sellest, et kui päikene vaiba keskele paika sai, siis muu tuli tunde järgi, ilma mingi plaanita. Ikka siis, kui tuli õige tunne või kui Margit leidis järgmise sümboli või sündmuse, mida vaibale kanda.
Elu ja sündmused vaibal liiguvad päripäeva. Ikka päri-, mitte vastupäeva. Päikeseringi mööda. Ühel päeval jõudis ta ilmapuu juurde ja pani selle okstele kõik esivanemad. Siis tuli hingelind. Siis oma koda ja pere selle kaitsva katuse all. Kogunisti ühe lapse kulunud suusakindad leidsid oma koha. Et nad on kulunud ja nõelutud – no mis siis sellest.
Ja mida kõike sel vaibal ei leidu! Mida Margit vägevatesse sümbolitesse panna ei saanud, ei osanud, see lisandus tekstina. „Majanduskriis maailmas 2009, Talv om illos, Haanja suusamaraton, 28. aprillil 2009 sündis Johann Talis Utsal! Miia lõpetas lasteaia ja läheb kooli, Helena lõpetas põhikooli, Üheshingamine…” Iga märge on tegelikult ju pikk ja ilus lugu.
Nagu eesti naistel kombeks, oli Margitil vaip koos tikkimisvahenditega ikka ja alati näppude vahel. Ka siis, kui ta muid töid tegi ja mõtted mujale jooksid. Näpud tegid oma, mõte jooksis oma rada. Nii õmbles ta vaibasse kogemata kombel ka mõned kirjavead. Tegelikult on need väga armsad ja räägivad hoopis enamast kui vussiläinud grammatikast. Räägivad sellestki, mis siis Margiti peas oli, kui sõrmed vaipa kaunistasid.
Lastele meeldivad kirjavead ka hirmsasti. Näiteks kui „lõpetas” asemel on tikitud „lõpetetas”. Kohe ajavad lapsed näpu pikale ja näitavad seda rõõmust luksudes. Et näe ja näe! Ilma vigadeta pole elu täiuslik.
Margit on vaiba juures rääkides rõõmus, roosa ja natuke häbelik. Et mis seal ikka rääkida, arvab ta. „Oma perele ja oma pere loost tegin.” Aga siis jälle leiab, et äkki annab tema natukene amatöörlik toimetamine ka teistele pereemadele innustust oma vaiba tegemiseks, oma pere loo kokkukudumiseks, heegeldamiseks, õmblemiseks.
„Kui kas või viis vaipa veel tekiks, siis oleks ju hästi tore,” arvab Margit. Seda öeldes on tal ka hästi tore nägu peas. Kas tema tegu nakatab Eestimaa emad vaibavaimustusse?
Uni räägib
Nüüd on Margitil uus tuhin peal. Unes nägi ta, et tuleb raamat kirjutada ja joonistada. Loomulikult mitte tavaline, mitte selline, mida poes müüakse ja reklaamitakse, vaid ikka eriline raamat. Selline, mis räägiks Vaskna jõuludest ja Margiti pere elust läbi mitme põlve. Loomulikult tuleb imeline raamat, sest uni ju ütles. Nii nagu vaibagi kohta.
Ja sellises paigas nagu Vaskna saavadki üksnes imesid täis uned tulla. Mitte üksnes jõulukuul, vaid igal kuul. Ja igal ööl ja päeval, päkapikkude piilumise taustal.
Kui see kõik polnud paradiisi puudutus, siis pole paradiisi olemaski.
Vaip kui regilaul
Riho Hütt
Rakvere galerii klaasikunstnikust kuraator, suur naivismisõber
„Oi, kuidas see vaip mind üllatas. Vaatasin ja nägin nende märkide taga lugu, lasteaialõpetamised ja koolilõpud ja sünnipäevad, kogu selle naise elu. Isegi majanduslangus on ka peal. Mõtlesin, et tegu oleks nagu vaibale pandud regilauluga, ehk siis regivaibaga.
Kuigi olen vaibal kasutatud motiive ennegi näinud Viljandi folgil, tundub, et sedasi kokkupanduna on seal lugu nagu šamaanitrummi peal. See märkide süsteem kaitseb ja kaunistab ühteaegu. Vaibasüdamest aga leidsin mõistmise ja armastuse. Ning kõik kokku on kui universum, päike keskel, spiraalne liikumine. Kõike lihtsat ja ilusat on vaibal kui küllusekapaga valatult. Aga lihtsad asjad ongi meie elus need kõige tähtsamad.”
Mari Vallikivi
Eesti naivismivaramu, Viljandi
Kondase keskuse näituste kuraator
„See perevaip on tükike kaasaegset rahvakunsti, ehe näide kodukäsitööst. Vaiba kompositsioonis on segunenud arhailine tikand koos piltidega, värvide osas pole ka enesele suuri piiranguid seatud, naiivsust lisab kogu tekstiline lugulaul, kus perekonnasündmuste kõrval nagu „Merli õppis lugema!” kajastub ka majanduslangus. Sellisele perekonnakroonika pidamisele ootaks kindlasti jätku.”
Anu Raud
eesti maavillase vaibakunsti
säravaim täht
„See vaip on väga väärtuslik, sest selles pole mitte üksnes ühe pere lugu, vaid meie rahva lugu läbi ühe pere sündmuste. See vaip on ajaloodokument. Ja mida kauem see vaip alles püsib, läbi mitmete põlvkondade rändab, seda olulisemaks ta saab.
Tuntud ja teatud mustrite, sümbolite kõrval meeldisid mulle kõige enam need, mis pereema oli ise välja mõelnud, eriti see linnukene. Aga ka koda, kodukotus, mille katuse all on kogu pere koos.
Ja kui palju annavad vaibale juurde need tekstid, eriti murdetekstid!
Sellist vaipa vaadates tunned kohe soojust, mis selle tegija on sinna sisse pannud. See pole tundetu vabrikutoodang, seal on sees pereema nõelapisted ja tikandid, aplikatsioonide õmblemised. Sellest vaibast õhkub suurt armastust.
Ja loomulikult õhutan ma kõiki oma kätega midagi tegema, kas või selliseid vaipu. Nende väärtus saab ajas vaid kasvada.”
