Moskva noor Hitleri-fänn: vene rahvas peab elama paremini kui praegu
18-aastane, ligi kahemeetrine Andrei õpib arstiks. Ta väidab, et on juba paar aastat olnud aktiivne natsionalist, kuuludes Venemaal tuntud liikumisse Illegaalse Migratsiooni Vastu (DPNI, mille ideoloogiline juht on Aleksandr Belov-Potkin, Eesti Päevaleht kirjutas temast 28.02.2009). Maneeži väljakule tuli ta koos eakaaslastega sellepärast, et „kaukaaslaste ülbitsemine Moskvas läks juba üle igasuguse piiri”. Andrei arvamust on oluline teada, sest eri hinnangutel olid vähemalt pooled või isegi rohkem Maneeži meeleavalduses osalenutest alaealised või vaid veidi vanemad. Noored olid ka järgnenud meeleavalduste peamine liikumapanev jõud.
„Enamikule üle 40-aastastele on lihtsalt kõik juba ükskõik,” väidab Andrei, kes nõustub avameelselt rääkima oma ja tuttavate noorte vaadetest vaid tingimusel, et ma tema perekonnanime ei avalda. „Noortel aga ei ole ükskõik, mis toimub Venemaal.” Me kohtume Moskva peatänaval Tverskajal kohvikus. Meie ümber olevates laudades istub silmapaistvalt palju kaukaaslasi. Kui lühidalt kokku võtta, siis Andrei ja paljude temasuguste põhilised etteheited on järgmised: esiteks, kaukaaslasi on Moskvas ja teistes „põlistes” Vene linnades liiga palju (Kesk-Aasia päritolu võõrtöölisi muidugi ka, aga nemad pole nii rikkad ega mõjukad ning seetõttu ärritavad vähem – J. P.); teiseks, nad käituvad liiga väljakutsuvalt, sooritavad palju kuritegusid ega austa venelaste n-ö privilegeeritud õigusi „põlistel Vene aladel”; kolmandaks, kaukaaslased on korruptiivse Kremli abiga saanud liiga rikkaks ja suudavad vajaduse korral oma kuritegude varjamiseks miilitsa ja prokuratuuri ära osta.
„Põhimõtteliselt võib öelda küll nii, et Maneeži väljaku mäss oli tegelikult protest korralageduse vastu Venemaa jõuorganites,” nõustub Andrei. „ Kaukaaslased kasutavad seda ära, et neil lubatakse teha, mida nad tahavad. Keegi neile midagi selle eest ei tee.” Konkreetne Maneeži väljaku meeleavalduse ajend oli aga see, et vahi alt vabastati viis Põhja-Kaukaasia päritolu noort, kes olid seotud Venemaa kuulsaima jalgpalliklubi Moskva Spartaki fänni Jegor Sviridovi tapmisega 6. detsembril.
Eri andmetel 5000–10 000 osalejaga meeleavaldus muutus vägivaldseks, peksa said Punase väljaku kõrval asuval Maneeži väljakul ja selle läheduses metroojaamas viibinud kaukaaslased, kähmluseks läks ka miilitsaga. Kannatada sai 35 inimest. Kuid mis eriti oluline ja tavapäratu võrreldes enamiku miitingutega Venemaal: noored natsionalistid saavutasid oma eesmärgi. Miilits hakkas kohe aktiivselt viit kaukaaslast taga otsima ja neli neist võeti uuesti vahi alla, üks on seni jooksus. Peaminister Putin kohtus jalgpallifännide esindajatega ja viis lilli tapetud vutifänni hauale. Putin on selliseid asju rahvusliku liidrina 12 aasta jooksul teinud üliharva.
Põhja-Kaukaasia on Andrei meelest selgelt vaenulik ala, mille elanikud pole „omad”, kuigi ametlikult on nad samasugused Venemaa kodanikud.
Vene natsionalist sai Andreist Tšetšeenia sõja tõttu. Andrei sõjaväelasest isa osales Tšetšeenia sõja teises kampaanias 2000. aastatel ja naastes tõi kaasa videoid, mis olid ära võetud vangi langenud tšetšeenidelt. Andrei vaatas neid, kui ta oli 14-aastane ehk siis üsna hiljuti. „Kui ma olin need paar-kolm modžaheedide tehtud videot läbi vaadanud, kujunes mul väga kindel natsionalistlik vaade,” ütleb ta. „Pärast seda hakkasin otsima natsionaalsotsialismi teemalist kirjandust, lugesin „Mein Kampfi” läbi, tutvusin ülikooli minnes DPNI (DPNI tegevust üritavad Vene võimud praegu keelustada – J. P.) inimestega.”
Jõuamegi Saksamaa natsionaalsotsialismi rajaja ja II maailmasõja algataja Hitlerini. Andrei ütleb, et „tal pole suuri eeskujusid, aga Hitler on mulle vaadetelt lähedane”.
„Jah, ta pingutas mõnevõrra üle, sest ta tegi seda, mida poleks pidanud tegema (pärast tuleb välja, et Andrei peab silmas sõda – J. P.), aga tema ideoloogia oli paljudes asjades õige,” räägib Andrei soravalt. On näha, et ta on enda jaoks kõik läbi mõelnud või siis on ta hästi välja õpetatud. „Mis mulle ei meeldi, on Hitleri radikalism. Ei tohi võtta sellist seisukohta, et kõik juudid või siis araablased on halvad.” Andrei räägib veel pikalt Hitlerist. Põhisõnum on ikka seesama Venemaal väga populaarne sõnum: tahtis paremat, aga kukkus välja nagu alati ehk siis halvasti. Maneeži väljakul olid Andrei sõnul koos väga erinevate vaadetega noored, keda ühendas see, et „meie arvates peab vene rahvas elama palju paremini kui praegu”. „Ma kardan, et 50 aasta pärast pole venelasi enam siin olemas või siis antakse meile eraldi oblast, näiteks nagu on Kaug-Idas Juudi autonoomne oblast, ja öeldakse, et teie, venelased, elage seal. Mina sellist saatust oma rahvale ei taha,” räägib ta kindlal häälel, viidates sellele, et valdavalt islamiusuliste rahvaste sündimus on Venemaal tunduvalt suurem kui venelastel.
Andrei räägib, et vanematele ei meeldi loomulikult tema natsionalism ja poliitikaga tegelemine, aga kunagised klassikaaslased ei saa sellest lihtsalt aru. „Enamik mu klassivendi küsis: kas sul, Andrei, pole enam millegi muuga tegeleda, miks sa ei või lihtsalt enda jaoks elada?” meenutab noor vene natsionalist, kuidas ta rääkis oma eakaaslastele keskkoolis oma vaadetest. „Vaat see lause – ela enda jaoks – ajas mind raevu. Kui kõik meie esivanemad oleksid nii mõelnud, mis siis olnuks? Jah, ma olen sellega arvestanud, et mind võidakse maha lüüa, aga kas siis peaks lihtsalt istuma kodus ja ootama, kui vene rahvaga on kõik?”
„Miks sa Putini vastu oled? Tema ajal ju hakkas Venemaa ennast uuesti väärikalt tundma?” küsin Andreilt. Temasuguseid noori on harjutud pidama Putini põlvkonnaks. „Ma näen, et mitte midagi pole üles ehitatud sellest, mis ta lubas, vastupidi, väga palju on lihtsalt ära varastatud,” on Andreil jälle kindel vaade asjadele varnast võtta. Kui Andrei on „reanatsionalist”, siis 32-aastane psühholoogiharidusega, masside juhtimisest diplomitöö kirjutanud Dmitri Demuškin on Moskvas tuntud staažikas venelaste õiguste eest võitleja, kes juhib Slaavi Liidu (Slavjanski Sojuz, venekeelne lühend SS) nimelist organisatsiooni. Ta võttis aktiivselt osa Maneeži väljaku miitingust ja sellele järgnevatest üritustest, mille eest istus kaks korda kolm päeva ka arestikambris.
Demuškinil on väga vastuoluline kuulsus. Osa peab teda tulihingeliseks natsionalistiks, teised nimetavad teda „võimude kitseks” ja provokaatoriks. Kuid ta ütleb avalikult välja seda, millest mõtlevad praegu Venemaal paljud. Demuškin, heas füüsilises vormis noor mees nagu enamik vene natsionaliste, selgitab mulle, et paljud pole saanud õigesti aru Maneeži väljaku sündmuste olemusest. „Ülestõus ei toimunud Maneeži väljakul, ülestõus toimus inimeste teadvuses praeguse võimu vastu, aga kaukaaslased on lihtsalt ühiskonna peamised ärritajad,” esitab ta oma nägemuse.
„Putin sai võimule paljuski tänu sellele, et ta lõi oma võiduka sõjaga 2000. aastal Tšetšeenias justkui korra majja. Lihtrahvas arvab praegu teisiti – Kaukaasia ei ole meiega! Meid vihatakse seal ju,” räägib Demuškin. Sisuliselt maksab Venemaa valitsus Demuškini sõnul Põhja-Kaukaasia vabariikidele hüvitist. Ta kasutab sõna „kontributsioon”. „Inguššia, Tšetšeenia, Dagestan on Venemaa eelarve jaoks mustad augud,” ütleb Demuškin. „Selle tõttu saavad vähem raha Vladimiri, Rjazani, Jaroslavli ja teised Vene oblastid. Võim annab justkui mõista, et selleks, et me ka teile raha annaksime, peate te samuti lõhkama pomme, tapma ametnikke ja miilitsaid, siis me hakkame teile ka tähelepanu pöörama nagu Kaukaasiale.”
Demuškin tõmbab paralleeli eelmise aasta suvega, kui Moskva kesklinnas tapeti samuti üks Moskva Spartaki fänn. Miitingule kogunes 1000–2000 inimest. Protesteeriti samamoodi kurjategijate vabastamise vastu. Aga kuna kõik toimus rahumeelselt, siis polnud võimudel Demuškini sõnul survet kurjategijaid otsida.
„Aga kui toimus Maneeži väljaku mäss, siis sõitis Putin kohe fänni hauale – see ajas paljud ikka väga muigama – ja võimud suutsid kohe leida inimesed, keda kinni võtta,” räägib Slaavi Liidu juht. „Võimud andsid selge signaali: vaadake, selleks et meil seadused töötaksid, peate te tulema tänavatele ja andma OMON-ile vastu lõugu, siis me hakkame end liigutama.”
„Kaukaaslased ei armasta nõrku. Milles kaukaaslased süüdi on, kui võim on nende suhtes nõrk?” küsin Demuškinilt. „On tekkinud olukord, kus kaukaaslased räägivad, et Venemaa on meie ühine kodumaa – aga näiteks Tšetšeenia on tšetšeenidele, Dagestan dagestanlastele –, ning nad peavad end Moskvas üleval vastavalt sellele, väljakutsuvalt,” viitab rahulolematu Demuškin osa kaukaaslaste käitumisele, mis selgelt ärritab moskvalasi.
Kõige värvikam näide, mis leidis väga suurt vastukaja internetis, juhtus suvel, kui noorte tšetšeenide seltskond sõitis õhtul hilja luksusmaasturiga Kremli müüride all asuvasse Aleksandrovi aeda Tundmatu Sõduri haua juurde, tantsis seal ja tegi fotosid, hoolimata noorukese miilitsa keelamisest. Istume Demuškiniga Moskva äärelinna õllebaaris. Meie lauale on millegi teravaga kratsitud suur haakrist. Demuškin räägib, et ta ei toeta skinheedide kallaletunge kaukaaslastele ja Kesk-Aasia võõrtöölistele. Ta väljendab ennast nii: „Ma mõistan nende vaateid, aga ei toeta meetodeid.” Demuškin räägib, et mõrvates võõraid, rikuvad vene noored sellega ka oma elu, sest tabamise korral mõistetakse nad pikaks ajaks vangi. Ja selliseid juhtumeid on Moskvas järjest rohkem.
„Ütleme, et lendasid kümnekesi vaesele tadžikile peal ja pussitasid ta surnuks, aga pärast lähevad need kõik kümme slaavlast kes 12, kes 15 aastaks kinni!” ütleb Demuškin. „Mis selle mõte on? Kui nad tapavad aastas sadakond aserbaidžaani, siis millega ähvardab see nende peaaegu kahemiljonilist kogukonda Moskvas? Mitte millegagi!” Maneeži väljaku sündmustest rääkides peetakse põhilisteks osalejateks jalgpallifänne. Tegelikkuses on väga raske vahet teha natsionalistidel ja fänniühenduste liikmetel, sest suuremad ühendused on kõik eranditult väga parempoolsete vaadetega ja väga vene rahvuse kesksed.
Moskva Spartaki arvukate fänniühenduste „katusorganisatsiooni” Fratria üks juhte, kes palub avameelsuse tõttu anonüümsust, väidab Eesti Päevalehele, et radikaalseid fänne on Moskvas kümneid tuhandeid. „Vajaduse korral tuleb kokku päris suur jõud,” kinnitab see 32-aastane kahe lapse isa, kes on Spartaki vutifännide üks liidreid olnud juba 2000-ndate algusest. „Kui praegune tendents jätkub, siis tekivad võimudel suured probleemid.”
Sama arvab muide ka Dmitri Demuškin. „See aasta tuleb murranguline, aga võim ei hakka veel siiski murduma,” ennustab ta. „Ma arvan, et 2012. aastal saabub praeguse võimu suur kriis. Nad jätkavad natsionalistlike liikumiste liikmete vahistamist, aga see surve tekitab ainult vastupidist reaktsiooni. Tekib tugev natsionalistlik opositsioon võimudele.” Fratria üks liidreid räägib, et see on muidugi hea, et protestide tagajärjel vahistati väidetavad Spartaki fännile kallale tungijad ja et Putin viis tema hauale lilli. „Aga see on kõigile selge, et see on üks suur pokazuha (näitemäng),” ütleb ta. „Putini käik hauale oli kõva samm, aga minu isikliku arvamuse järgi alustas ta lihtsalt oma valimiskampaaniat.” Ta viitab sellele, et Putin juhib võimuparteid Ühtne Venemaa aasta lõpus toimuvatel Venemaa üldvalimistel ning pole välistatud, et kandideerib ka aasta pärast uuesti Venemaa presidendiks.
Proteste nimetab ühe Spartaki tuntuma vutifännide ühenduse Gladiaatorid juht sotsiaalseteks, mitte poliitilisteks. „Minus isiklikult tekitab tugevat rahulolematust see, milline karistamatus valitseb Põhja-Kaukaasias, ja kui meie neid karistame nende käitumise eest siin Moskvas, siis nimetavad võim ja ajakirjandus meid kohe fašistideks ja meie vastu algatatakse kriminaalasi rahvustevahelise vaenu õhutamise eest,” räägib ta. „Aga kui Põhja-Kaukaasia päritolu kurjategija tapab mõne venelase, siis tuleb kriminaalasi heal juhul enesekaitse piiride ületamise eest.”
Jõuametites valitseb täielik korralagedus, korrutab ta pidevalt ning nimetab just seda ja võimatust leida õiglust peamisteks põhjusteks, miks Moskvas huvituvad vene noored natsionaalsotsialismist ja Hitlerist. „Selle taga pole niivõrd Hitleri ideoloogia pooldamine, kui soov luua korda Venemaal,” räägib staažikas vutifännide juht oma nooremate kolleegide mõttemaailmast.
„Ärge tantsige lesginkat!”
Kaukaaslaste tudengiorganisatsioonid Moskvas õpetavad oma rahvuskaaslastele viisakat käitumist, et mitte pälvida moskvalaste meelepaha.
„Me kogu aeg räägime oma noortele, et tuleb käituda korralikult, ei ole vaja avalikes kohtades lesginkat tantsida,” ütleb Moskvas õppivate eri rahvuste kaasmaalaste ühendust juhtiv balkaari rahvusest Kantemir Hurtajev.
Tema asetäitja, tšetšeen Azaman Mintsajev räägib, et praegu saabuvad Tšetšeeniast Moskvasse noored, kes on sündinud või siis üles kasvanud sõdade ajal (1990-ndatest kuni 2000-ndate keskpaigani – J. P.). „Nad on kaotanud oma Tšetšeenia kasvatuse, nad ei tea meie traditsioone. See on perede probleem,” selgitab Azaman. „Selge, et kui Tšetšeenias oli raske, polnud tihti midagi süüa ja oli vaja lihtsalt ellu jääda, siis jäid traditsioonid ja kasvatus tagaplaanile.”
Azaman on kindel, et Spartaki fänni Sviridovi tapmine oli olmetüli, mitte rahvustevaheline konflikt. „Need rahvuslaste liidrid, kes õhutavad nüüd vaenu, tuleb lihtsalt vangi panna, kui vaja, siis 20–30 aastaks,” lausub ta. „See oleks selge märk võimude poolt, sest muidu noored saavad julgust juurde.”
Hurtajevi sõnul on endiselt palju ksenofoobiat ja eelarvamusi kaukaaslaste suhtes Venemaa ajakirjanduses. Ta toob näiteks, et kui möödunud aasta märtsis toimusid traagilised terroriaktid Moskva metroos, siis kogunesid kaukaaslastest tudengid verd andma. „Kohale tuli NTV (Venemaa suuruselt kolmas üleriiklik telekanal – J. P.) võttegrupp, nad tegi pika reportaaži, aga pärast ei näidatud midagi,” rääkis Hurtajev. „Meile öeldi, et otsustati, et seda ei ole vaja näidata.”
Noored kaukaaslastest tudengiliidrid on selle vastu, et Venemaa põhiseadusesse kirjutataks sisse venelaste eriline roll, nagu on pakkunud juba mitmed Venemaa tuntud poliitikud.
„Vene keel ja kultuur on Venemaal nagunii domineeriv, sest me kõik räägime vene keeles, loeme vene keeles kirjandust,” lausub Kantemir Hurtajev. „Vene rahvuse erilise rolli rõhutamine põhiseaduses – seda räägivad provokaatorid!”
Sotsioloog: koer ei julge peremehe peale seni haukuda
INTERVJUU
Jaanus Piirsalu
Maneeži väljak näitas venemaalaste skisofreenilist suhtumist võimu, keda kardetakse endiselt otse kritiseerida, räägib Venemaa ühe suurima uuringufirma Levada keskuse direktor Lev Gudkov.
Milline on keskmise venemaalase suhtumine Maneeži väljaku sündmustesse?
Suuremas osas tekitab see hukkamõistu ja hirmu. Neid, kes tulid väljakule, toetab 28 protsenti küsitletutest üle Venemaa. Moskvas on see pilt veidi keerulisem. Siin arvas viimase küsitluse järgi 38 protsenti, et need oli protestiaktsioonid mittevenelaste sooritatud kuritegude ja miilitsas-siseministeeriumis valitseva korruptsiooni vastu. 33 protsenti nimetas seda ultranatsionalistide ja fašistide väljaastumisteks. 62 protsenti mõistis need aktsioonid hukka, aga 25 protsenti toetas. Maneeži väljaku mäss on ilming, mis on keerulisem, kui võib esialgu näida. Taandada see kõik ksenofoobiale või fašismile ei näi mulle õige. Muidugi ksenofoobiat selles on, on ka fašismi elemente, aga minu arust on juhtunu iseloom selline, et täpsem oleks seda nimetada „segatud agressiivsuseks”.
Mida te selle all mõtlete?
Põhimõtteliselt oli see väljaastumine korrumpeerunud režiimi vastu, aga see ei olnud suunatud mitte võimu, vaid kaukaaslaste või siis laiemalt sissesõitnute vastu. Teisisõnu öeldes: koer ei haugu peremehe peale, vaid koer haugub nurga peale! Ksenofoobia tase Moskvas on üsna kõrge, see on selge. Putini ajal on see tõusnud märgatavalt, kuna migratsioon on siin suurem kui kuskil mujal Venemaal. Siin on lihtsalt nii tugev nõudlus võõrtööliste järele. 40–45 protsenti Moskva tööjõulisest kohalikust elanikkonnast on kõrgema haridusega. Järelikult on tugev vähekvalifitseeritud tööjõu defitsiit, Moskva ei saa ilma nendeta hakkama. Probleem on selles, et agressiivsus on suunatud põhiliselt just kaukaaslaste vastu, ja mitte ainult sealsete töömigrantide, vaid ka eliidi esindajate vastu, kes on äärmiselt korrumpeerunud. See eliit on Kremlil hästi toidetud, kusjuures teades, et nad on sisuliselt võimule saanud bandiidid, kes on loonud Moskvas oma rahvuskaaslaste enklaavid. Nad käituvad Moskvas tõepoolest väga ülbelt. Aga paljuski on kaukaaslaste agressiivsus ka kaitsereaktsioon diskrimineerimisele. Tekibki selline suletud ring, mis toodab järjest agressiivsust juurde. Kusjuures see moskvalaste agressiivsus, mille on esile kutsunud kaukaaslased, valatakse tihti välja usbekkide ja tadžikkide peale, kes on nõrgemad ja vaiksemad ning ka vähem kriminaliseerunud.
Tuleb arvestada ka vene natsionalismi propagandat, millele toetub Putini režiim. See on üks osa praeguse autoritaarse režiimi legitimatsioonist. Kõik need jutud – Venemaa tõuseb tuhast, Putin on vene natsionalist positiivses mõttes, rahvusliku tõusu illusiooni loomine jne – on rahvusliku alaväärsuse kompleks, mis on seotud NSV Liidu lagunemisega, sest venelased olid ju NSV Liidus enamusrahvus. Kreml, kes mängis osavalt sellel kompleksil, aitas muidugi ksenofoobia kasvule kaasa. Uuringud näitavad, et 20 aastaga on ksenofoobia tase Venemaal kasvanud kaks korda.
Kes on need 25–30 protsenti inimestest, kes toetavad kaukaaslastevastaseid meeleolusid?
Neil pole erilisi tunnuseid. Neid leidub igas ühiskonnakihis, igal haridustasemel ja igas vanuserühmas. Veidi rohkem on ehk noori – noortest toetab 36 protsenti, aga kõige vanematest 18 protsenti.
Miks ei protesteerita siis otse korrumpeerunud võimu vastu?
Esiteks on hirm.
Kaukaaslaste vastu pole?
Ei. Nad ei ole selline legitiimne objekt. Ühiskonnas valitseb teatud skisofreenia, Moskvas vähem, mujal rohkem. Ühelt poolt eksisteerib demonstratiivselt suur Putini ja Medvedevi tegevuse heakskiitmine, teiselt poolt aga kantakse oma rahulolematus, sotsiaalne agressiivsus üle ametnike, ametiasutuste peale, kelle tegevusega ollakse väga rahulolematud. Maneeži väljaku sündmuste olulisus on selles, et senised natsionalistlikud ja ksenofoobsed loosungid, mis ei kogunud miitingutele ja marssidele kunagi nii palju inimesi, ühendati poliitiliste loosungitega ning kokkuvõttes tuli üsna võimas poliitiline liikumine. Selle taga võib olla mingi organisatsioon ja uued liidrid, kes ei allu enam kuidagi Kremlile.
Kes on neile autoriteedid?
Praegu ei ole neid näha, pole aru saada, kelle järel nad lähevad. Putini autoriteet on aga järsult vähenenud selle publiku silmis.
Mida Kreml ette võib võtta?
Esimene asi – riik üritab nad kontrolli alla võtta. Teiseks – otsesed keelud, näiteks kogunemiste keelamine. Aga need ei anna erilist tulemust, sest noorte vastu on selliste meetoditega väga raske saada. Ainult miilitsa meetoditega selle vastu ei saa. Kindel on, et see pole mööduv nähtus. Sellel pinnal võivad isegi parteid tekkida, aga Kreml ilmselt ei lase neil väga areneda või siis võtab ise mõned loosungid üle ja luuakse mingi Rodina 2 (natsionalistlike loosungitega Vene riigiduumasse 2003. aastal pääsenud partei, mis loodi Kremlis – J. P.) moodi surrogaat.
Kellele sellised arengud on kasulikud?
Selgelt on näha, et osa bürokraatiast pole praeguste asjade seisuga riigis rahul, nagu sellegagi, kuhu poole asjad arenevad. Nad tahaksid oluliselt tugevamat riigivõimu, oluliselt natsionalistlikumat poliitikat. Selge, et nad on moderniseerimise vastu, aga neile ei meeldi ka Putini režiimi ajal tekkinud meeletu korruptsioon. See on bürokraatia selline alumine ja keskmine tase.
Mida küsitlused näitavad, millised meeleolud veel Venemaal peale silmatorkava agressiivsuse kasvu valitsevad?
Kindlusetus tuleviku ees. Kindlustatud sotsiaalsete kihtide seast paistab välja hirm ja pingulolek, sest nad saavad aru, et Putini ajal loodud režiim ei too enam arengut, pole perspektiivi, suurte probleemide lahendamisega ei tegelda, püsib kartus repressioonide ees. Kohtud on sõltuvad, kuid kohus on väga tähtis omandi garantiina. Kui te aga ei saa olla kindel oma omandi säilimises, siis te ei hakka investeerima majandusse jne. Majandus elab paljuski spekulatiivse kapitali ja toorainesektori arvel. Eriti väike ja keskmine äri praktiliselt ei arene, sest nemad tunnevad administratiivset pressingut kõige rohkem. Putini põlvkonna noorte seas on näha väga tugevat kadedust – nad tahaksid elada nagu noored Euroopas, nad on seda näinud ja teavad, aga ei saa, neid ei lasta teenida, sest sissetulekud jaotuvad väga ebaõiglaselt. Paljudel on alaväärsuskompleks, mis on segunenud etniliste eelarvamustega. Kaukaaslased on nende jaoks justkui sümboolselt sellise päästiku rollis.
Teadlane Aleksandr Auzan võttis 2000-ndate teisel poolel kasutusele väljendi Putini n-ö ühiskondlikust lepingust rahvaga – võim kindlustab teile elatustaseme pideva tõusu, aga teie olge poliitiliste nõudmiste koha pealt vait! Kas see kehtib veel?
Ütleme nii, et see on pandud kahtluse alla. Kusjuures mitte vaeste poolt, vaid just nende poolt, kes on üle keskmise kindlustatud või isegi rikkad, kes tunnetavad praegu režiimi ebastabiilsust. Ausalt öeldes mulle ei meeldi see lepingujutt, sest kes kellega üldse kokku leppis? Seejuures arvab 85 protsenti meie küsitlustele vastanutest, et neil pole mingit võimalust mõjutada asjade käiku Venemaal. See tekitab apaatiat, ükskõiksuse tunnet. Mingit vastupanumeeleolu rahva seas küll ei ole. Kaks kolmandikku venemaalasi elab väikelinnades ja külades, kus inimeste konsolideerumise tase on väga madal. Seal on endiselt väga tugeva paternalistlik suhtumine. Seal peavad inimesed pidevalt pöörduma riigi poole abi järele, kui neil tekivad ükskõik mis probleemid. Paradoksaalne, aga protestimeeleolud sunnivad seal hoopis veelgi rohkem riigile lootma.
