“Kahni Jüri oli siis veel suursaadik, ma mäletan,” ütleb 64-aastane proua Ellen. Pärast seda on ta käinud valimas raudselt iga kord, kui tervis on lubanud. Pole kunagi kõhelnud, kas minna või mitte.

“See on südameasi – olla eestlane ja käia valimas! Mul on iseendal seda vaja ja olen seda kasvatanud ka lastes,” kõlab tema jutt kui parim propaganda neile kodueestlastele, kes ei viitsi tavaliselt valimas käia. Koos Ellen AhmedÏanovaga käisid eile valimas ka tema kaks last – poeg ja tütar. Ja kunagi tulevad valima lapselapsed ja lapselapselapsed, kes on ka kõik Moskvas Eesti kodanikud.

“Võimalus käia valimas näitab, et meie, Venemaa eestlased, ei ole Eestiga seotud mitte ainult südame järgi,” lisab ta. “Valimistel osalemine on meie ametlik side Eestiga.”

Nõukogude ajal ökonomistina töötanud, praegu pensionil Ellen AhmedÏanova on ka muidu aktiivne. Ta on Moskva eesti seltsi aseesimees, vedanud seda organisatsiooni juba 15 aastat.

Kohust täitis 78 valijat

Sama usin saatkonnas valimistel käia on proua Elleni eakaaslane Hille Susi, kes on Moskvas elanud temast ühe aasta kauem ja töötanud – ärge nüüd imestage, kes “nõuka-aega” ei mäleta! – liha- ja piimaministeeriumis peatehnoloogina.

“Hoolimata sellest, et ma olen juba nii kaua Moskvas elanud, tunnen ennast hinges ikka eestlasena ja seepärast käin ka alati valimas,” ütleb Hille Susi.

Tema jutu järgi on saatkond alati teinud valijatele omal kulul ka väikese kohvilaua, nii ka seekord. Saab kohvi, teed, küpsiseid. Selline hästi kodune värk, nagu oleksid valimised mõne Eesti küla rahvamajas.

Ka inimesi käis Moskvas valimas sama palju nagu ühes korralikus Eesti külas. Kahe päevaga täitis oma kohust 78 kodanikku, kellest viimane tuli joostes kaks minutit enne kella kukkumist Moskva aja järgi kell kaks päeval.

“Ah et nii vähe inimesi, lausa kurvaks teeb...” on proua Ellen AhmedÏanova pettunud. Neli aastat tagasi valis Moskvas riigikogu 99 inimest.

Ja nüüd veel kord tähelepanu need, kes ei viitsi Eestis valima minna! Moskvast Siberis asuvasse Irkutskisse on 5192 kilomeetrit, rongiga 76 tundi (kolm öö-   päeva!) sõita. Aga eelmistel valimistel tuli üks vana, üle 80-aastane eesti mees sealt spetsiaalselt Moskvasse, et anda oma üks hääl ja sõita koju tagasi.

“Nii ta väitis meile, et tuli oma kodanikukohust täitma,” ütleb saatkonna sekretär Pilvi Piirsalu (ei ole minu sugulane). “Rääkis täiesti puhtalt eesti keelt veel.” Seekord ta enam valima ei tulnud ja sellest oli Pilvil kahju.

Õhkkond saatkonnas on ühtaegu nii pidulik kui ka lõbus. Näiteks arutatakse, mis siis saab, kui kogemata lasta hääletuskasti valimissedeli asemel pass. Kas siis ei saagi seda enne kätte, kui kast ükskord 4. märtsil Tallinnas avatakse?

Selgub, et hääletuskast käib lahti ja passi saaks sealt kohe kätte. Välismaal hääletamine käibki nii, et sedelid võetakse kastist välja ja saadetakse diplomaatilise postiga Eestisse. Täpsustan – mitte sedelid, vaid ümbrikud. Hääletussedeli paneb iga hääletaja nimelt topeltümbrikku, mille ta ise kinni kleebib ja kirjutab peale oma nime.

Ühesõnaga – riigikogu valimised on alanud.