Mudakonnade kudemiskohad tehakse korda
Viimaste aastate ühe suurema loodukaitselise projekti Dragonlife käigus on teadlased käsile võtnud haruldaste mudakonnade sigimisveekogude taastamise, et liiki kadumisohust päästa.
Ettevõtmisega seotud Tartu ülikooli ökoloogia- ja maateaduste instituudi teadur Riinu Rannap rääkis, et eelmisel aastal õnnestus asjatundjatel Eestis uurida 300 veekogu, millest otsiti nii mudakonnade võsusid kui ka kaitsealuste kiilide ja mardikaliikide vastseid.
Üksikasjaliku inventuuri tulemused näitasid, et Karula rahvuspargis, Piirissaarel, Emajõe-Suursoos, Lahemaal ja Lääne-Virumaal luubi alla võetud veesilmadest olid mudakonnad sees vaid üksikutes. Näiteks Karulast leiti mudakonni kümnest ja nii Emajõe-Suursoost kui ka Piirissaarelt kolmest veekogust ning mõned „konnatiigid” tulid välja Virumaalt.
Närb sigija
„Mudakonnadele kudemiseks sobilikke veekogusid leidub väga vähe, mistõttu on nende sigimisedukus väga madal. Seepärast on vaja nende kinnikasvanud kudemiskohad puhastada ja taastada,” selgitas Rannap.
Rannap viitas, et näiteks Karula rahvuspargis on konnadele meelepäraseid väikeseid veekogusid küll väga palju, kuid peaaegu pooled neist on võsastunud ja kinni kasvanud.
„Kunagi hoiti neid kas loomade joogikohtadena või siis linaleotusaukudena puhtana, nüüd pole neil enam otstarvet ja nii pole keegi ka selle eest hea seisnud, et neid puhtana hoida,” selgitas ta, kuidas on väikesed veesilmad aja jooksul mudakonnade sigimiseks kõlbmatuks muutunud.
Konnade kudekohtade „remondiga”, mille käigus veeaugud puhastatakse võsast ja aja jooksul tekkinud põhjamudast, tehti algust juba eelmisel sügisel. Nii on Karula rahvuspargis juba korda tehtud esimesed 15 veesilma, tänavu on plaanis korrastada veel 25 kudeveekogu. Ühtekokku peaks lähiaastatel üle kogu Eesti uuenduskuuri läbima sadakond konnatiiki.
Rannap märkis, et suvised inventuurid näitasid, et ühes mudakonnadega erilise tähelepanu alla võetud suur-rabakiilidel läheb esialgu kardetust tunduvalt paremini. Kui paljudes Euroopa riikides on väikeste liigirikka elustikuga veekogude tunnuseks olevad rabakiilid väga haruldaseks muutunud, siis meie veekogudest tuli nende vastseid välja pea kõikjal, kust neid otsiti. Meie veekogude liigirikkuse üle imestasid luubi alla võetud veesilmadest kiili- ja mardikavastseid otsinud Taanist ja Hollandist pärit teadlased. Kohates pea igal sammul mutukaid, keda nad olid varem näinud vaid raamatutes, nimetasid nad Eestit põhjamaade Amazonaseks.
Projekt Dragonlife läheb maksma veidi üle miljoni euro, pool sellest rahast tuleb Euroopa Liidu programmist Life.
Lõhnab nagu küüslauk
•• Mudakonn Pelobates fuscus on umbes kaheksa sentimeetri pikkune ümariku kehaehitusega kahepaikne. Tema halli siledat nahka katavad pruunikad laigud. Kollased punnis silmad on erinevalt teistest kahepaiksetest vertikaalsete pupillidega. Pealael silmade vahel on hästi märgatav kumerus. Mudakonna aitab teistest konnadest eristada ka mõlemal tagajalal olev kühvlitaoline köbruke, mis meenutab sõrme-küünt. Sageli lõhnab mudakonn üsna tugevasti küüslaugu järele.
•• Mudakonn on väga varjatud eluviisiga kahepaikne. Päeva veedab ta maasse kaevunult, toiduotsingule tuleb alles ööhämaruses, sageli niiske või vihmase ilmaga. Kaevumiseks kasutab mudakonn tagajalgu. Pehmesse pinnasesse kaob ta, tagaosa ees, vaid paari minutiga.
•• Kevadel tulevad mudakonnad lompidesse ja tiikidesse kudema. Mudakonna häälitsus ei kosta kaugele, sest isasloom häälitseb vee all, lombi põhjas. Pulmalaul meenutab vaikset koputust. Mudakonna kudu on nöörjas. Kulleste areng kestab kuni sada päeva.
