Memmede-taatide pajatatud juttude alusel jõudsid pärimuseuurijad mitme seni teadmata olnud põlise ohvrikivi ja -allikani. Viimastest tõstis Kaasik esile Nõmmkülas leitud Süüste allikat, mille vett kasutasid kohalikud tervisehädade vastu.

“Muhu terviseallikate eripära on, et need voolavad põhja poole. Näiteks Tupenurme silmaallika kohta ütlesid kohalikud, et selle vesi on eriti tugev, kuna algul voolab ta vastu päikesetõusu ja siis keerab põhja,” rääkis Kaasik.

Samuti juhatas kohapeal kogutud pärimus uurijad esmakordselt Linnuse külas Taanikurgu allikale, millest käidi silmahädadele abi otsimas. Uhkematest avastatud kividest mainis Kaasik Punaski ohvrikivi, mis tuli välja Piiri ja Nautse küla vahelises metsas.

“Uus ja üllatav oli see, et kohtasime palju inimesi, kes olid ise käinud või teadsid teisi, kes olid allikatel käinud,” viitas Kaasik sellele, et looduslike pühapaikadega seotud pärimus ja tavad on Muhus endiselt elujõulised.

Kirjandusmuuseumi teadur Mari-Ann Remmel salvestas uurimisretkel kohalikku pärimust helikandjatele.

Muhu looduslikud pühapaigad

•• Muhumaa teeb eriliseks ravitsemispaikade rohkus ning see traditsioon on kandunud ka tänapäeva. Maaljakividel, nagu kohalikud nahahaiguste ravikive kutsuvad, ja ohvriallikatel käivad inimesed siiani ohatlemas. Allikasse on kombeks enne silmade pesemist visata münte või roostes hobuserauanaelu.

•• Maaljate ohatlemisel ehk siis ravimisel pestakse haigeid kohti veega või vajutatakse neid mõne metallesemega. Seejärel viiakse mingil kindlal ajal pudel pesuveega või metallesemega kivile ning sealt tullakse tagasi vaatamata ära.

•• Seekord leidsid uurijad Pühatil ka mäe, millel on muhulaste vana leelotule ehk jaaniku pidamise koht. Kapi külas leiti aga Helski kivi, millel käidi kaotusvalu ravimas ning mis on üldse ainus omataoline.