Muinsuskaitsjad muretsevad Rebala kaitseala maastike säilimise pärast

 (1)
Muinsuskaitsjad muretsevad Rebala kaitseala maastike säilimise pärast
Hilispronksiaegsed kivikirstkalmed meelitavad Rebala muinsuskaitsealale igal aastal tuhandeid huvilisi. Arno Mikkor

Kivikalmete ja teiste ajalooliste leidudega paiga põllud kipu­vad umbe kasvama.

Muinsuskaitsjad on mures Harjumaal Jõelähtme vallas asuva Eestis ainulaadse Rebala muinsuskaitseala maastiku kinnikasvamise pärast. Enam kui kaks ja pool tuhat aastat muutumatuna püsinud avamaastiku säilimise nimel tuleks nende hinnangul muuta seadusi nii, et kohalikel põllumeestel oleks võimalik muinsuskaitsealale jäävate maade hooldamise eest riigilt samamoodi toetusraha saada nagu looduskaitsealade puhul. Keskkonnaministrile vastava ettepaneku teinud muinsuskaitseameti Põhja-Eesti järelevalveosakonna juhataja Silja Konsa sõnul on Eestis ühtekokku kaksteist muinsuskaitseala, mille hulgas on Rebala ainuke kultuurimälestisi koos maastikuga kaitsev ala.

Vajab pidevat harimist

Konsa ütles, et piirkonna teeb nii Eestis kui ka laiemalt eriti haruldaseks asjaolu, et arheoloogiamälestised on säilinud väga vanal maastikul. „Kui neid maastikke mitte hooldada, kasvavad need lihtsalt kinni või hääbuvad muul viisil,” nentis Konsa, kelle sõnul on viimastel aastatel traditsioonilist maastikupilti rikkuma hakanud kasutusest välja langenud alad. Kui Rebala muinsuskaitseala pindala küünib ligi 74 ruutkilomeetrini, siis lage niidu- ja põllumaastik, mis vajab pidevalt harimist ja hooldamist, moodustab sellest umbes kaks kolmandikku. „Meie eesmärk on ärgitada kohalikke inimesi rohkem viljelema traditsioonilist maakasutust. Toetuste abil oleks seda hulga soodsam teha,” selgitas Konsa ja viitas ühtlasi, et keskkonnaministeerium juba jagab väga sarnaste maastike hooldamise eest toetust. „Nii loodus- kui ka muinsuskaitsealad on riikliku kaitse all, mistõttu riik võiks laiendada toetuse andmist ka muinsuskaitsealale, sest maastikuliselt on antud juhul tegu mõlemas osas väga väärtusliku piirkonnaga.”

Keskkonnaministeeriumi nõunik Hanno Zingel ütles, et praeguse korra kohaselt on võimalik nn loodushoiutoetust maksta vaid kaitsealustel objektidel asuvate poollooduslike koosluste, näiteks ranna- ja puisniitude hooldamise eest. Muinsuskaitsealade hooldamiseks eraldi toetusi ei anta. Zingel lisas, et kuna maastike kaitse on osa looduskaitsest, on muinsuskaitsjate tõstatatud küsimus asjakohane. „Tuleb ühiselt nõu pidada, milliseid maastikke milliste võtetega on vaja hooldada,” kostis Zingel. „Spetsiaalse toetusmehhanismi loomine pole siiski ilmselt mõttekas – pigem õnnestub rakendada mingit olemasolevat toetusskeemi.”

Arheoloogide eldoraado

•• Rebala on suurima arheoloogiamälestiste tihedusega piirkond Eestis: ligi 74 ruutkilomeetri suuruselt muinsuskaitsealalt on välja tulnud enam kui 300 mälestist, millest vanimad pärinevad nooremast kiviajast.

•• Mälestistest tuntuimad on otse Tallinna-Narva maantee ääres asuvad kivikirstkalmed, mis rajati 8.–7. sajandil eKr. Need on Eestis omataoliste seas kõige vanemad ja esinduslikumad. Surnud maeti kesksetesse kirstudesse peaga põhja suunas, pilk pööratud elu andva päikese poole. Neid ümbritses paekividest ringmüür, mis oli justkui tolleaegse inimese maailmamudel – olles ise ringi keskpunktis, võis vaid pilguga haarata maailma kättesaamatut silmapiiri.

•• Rebala muinsuskaitseala eesmärk on Eesti põhjarannikul asuva ainulaadse, suure teadusliku ja kultuurilise väärtusega ajaloolise põllumajandusmaastiku ning seda kujundavate elementide (külad, talud, krundid, kõlvikud ja nende ajaloolised piirid, arheoloogia-, ajaloo-, tehnika-, kunsti- ja loodusmälestised) säilitamine ja kaitse. Kaitseala keskus-muuseum, mis tutvustab esiajaloolist matusekultuuri, asub Jõelähtmes.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare