Mullad ja väetised
Ainult turvas ning sellele lisatud mineraalväetised ja lubiaine lisandiga substraat kõikide taimede kasvatamiseks ei sobi. Turbamulda kasutades peab arvestama seda, et turba kastmisel tuleb olla hoolas ja järjekindel. Turvas tõmbub kuivades kokku ja sellist läbikuivanud turvast on potis, kastis või peenral hoopis raskem uuesti märjaks saada. Turba plussideks on aga kergus, odavus ja patogeenide ehk haigustekitajate väike sisaldus. Dolomiidi-, lubjakivijahu või kriidiga neutraliseeritud turvas sobib hästi liivase või savise maa omaduste parandamiseks.
Kastmiseks on parem kasutada niisugust substraati, kuhu on lisatud ka kompostmulda või kõdusõnnikut. Puhas kanasõn-nikukompost on samuti liiga tugev puhtal kujul kasutamiseks, küll aga sobib see väikeses koguses lahjema mulla hulka segamiseks.
Hea kvaliteetne muld lõhnab hästi, kui pakend avada. Kui mullakotti avades on tunda kopituslõhna ja näha hallitust, siis on muld riknenud ning taimedele see ei sobi. Äärmisel juhul võib niisuguse mulla mõne puu või põõsa alla kallata, kindlasti mitte aga lillepeenrasse puistata või potitaime ümberistutamiseks kasutada.
Hapulembestele taimedele, nagu hortensiad, rododendronid, kanarbikud ja eerikad, okaspuud, sõnajalad, tsitruselised, kameeliad, mustikad jt, sobib happelisema reaktsiooniga muld, mille pH on 4,6–5,5. Lubjarikkast või aluselisest mullast ei saa hapulembesed taimed kätte kõiki vajalikke toiteelemente ja see avaldub lehtede kolletumises, lehtede või okaste enneaegses varisemises või võr-sete ebaloomulikus kasvamises. Enamik taimi kasvab hästi nõr-galt happelises mullas, mille pH on 5,6–6,5.
Orhideemuld peaks olema jämeda struktuuriga, õhurikas ja vett hästi läbilaskev. Valmis segatud müügil olevale orhideemullale võib juurde lisada puu-söetükke juuremädanike ärahoidmiseks või veinipudeli korgitammest tehtud korgitükke õhurikkuse suurendamiseks. Kergemat ja väiksema toitainesisaldusega mulda vajavad ka säntpooliad, kaktused, sukulendid ehk turdtaimed ja bromeelialised. Uudsena pakutakse maheköögivilja kasvatajatele ka Bio köögiviljamulda, kus on kasutatud vaid bioloogilisi väetiseid.
Üleväetamisest tasub hoiduda
Väetamisel oleks hea meeles pidada, et väetatakse ainult terveid ja aktiivselt kasvavaid taimi. Haigeid või puhkeperioodi läbivaid taimi väetada ei maksa. Enamiku toataimede jaoks on väetamiseks sobilik aeg üks-kaks korda kuus märtsist septembri-oktoobrini. Talveperioodil võib väetada neid troopikataimi, mis ka talvel intensiivselt kasvavad või õitsevad, kuid siis ettenähtust lahjemate väetiselahustega.
Toataimede puhul on oluline enne väetiselahusega taimede kastmist potimulda puhta leige veega niisutada, et lahus juuri ei põletaks. Ilmtingimata ei pea kasutama igale taimerühmale sobilikku spetsiaalväetist, enamikule taimedest mõjub üleväetamine halvemini kui väetamata jätmine. Liiga sageli ei maksa väetada aeglase kasvuga või kuivadelt kõrbealadelt pärit taimi, nagu kaktused, aaloed, havisabad, tääkliiliad, draakonipuud jpt. Suurema toitainenõudlusega taimed on kalla, rooshibisk, lõikhein, Sprengeri aspar jt. Hapulembeste taimede (gardeenia, kanarbikulised, tsitruselised, okaspuud, sõnajalad jt) väetamiseks sobivad paremini happelise reaktsiooniga väetised.
Populaarsust võidavad pikaaegse toimega kõrgtehnoloogilised nn targad väetised (Osmocote), mille toime kestab mitu kuud või kogu vegetatsiooniperioodi ja mille lahustumine sõltub välisõhu temperatuurist. Soojemal ajal, kui kasvamine on kiirem, saavad taimed ka rohkem toitaineid ning sügisel jahedamate ilmadega toitainete lahustumine aeglustub või lakkab.
Suvetaimi rõdukastides või aiavaasides kasvatades on hea kasutada nn väetisepulki või pikaaegse toimega väetisekoonuseid, milles jätkub toitaineid kogu vegetatsiooniperioodiks. Rõdukasti- või aiavaasitaimede kastmise kordi aitab vähendada mullale lisatav kastmisgeel, mis imab vett ja leevendab palaval ajal taimede niiskusvajadust. Aias vajavad esimesena väetamist varakult õitsevad tulbid, nartsissid ja hüatsindid. Mägedest pärit alpitaimede väetamisega peaks olema tagasihoidlikum, sest ka looduslikes tingimustes kivide vahel ja klibul kasvades napib toitaineid. Viljapuude ja marjapõõsaste väetamiseks sobivad paremini orgaanilised väetised: kõdusõnnik ja viljakas kompostmuld.
Ühekülgne, ainult mineraal-väetistega väetamine rikub mulla struktuuri ja halvendab saagi kvaliteeti. Tasakaalustatud väetamine nii orgaanilise kui ka minaraalväetistega või mahekasvatamine orgaanilisi väetisi kasutades on taimesõbralikum. Väga sammaldunud murult sambla eemaldamiseks võib kasutada sammaldele toksilist raudsulfaadi lisandiga eriväetist.
