Murest murtud inimene sunniti psühhiaatriahaiglasse ravile
Mille alusel otsustavad psühhiaatriahaigla arstid ja kohus inimese sundravile määrata? Kuidas on tagatud inimeste õigus vabadusele? Eesti Päevalehel õnnestus vestelda ühe 60-ndates aastates naisega, kes vabanes äsja Põhja-Eesti regionaalhaigla psühhiaatriakliinikust ja kurdab, et tema õigusi on rängalt rikutud.
Rääkisime veel mitme samas haiglas viibinud isikuga. Kõigil neil on tekkinud päris palju küsimusi nii selle kohta, mis õigusega neid seal kinni hoiti, kui ka haiglas valitsevate reeglite kohta. Samuti kurdeti, et arstidel ei ole aega ja enamasti nad ainult tuhisevad mööda.
„Kõik sai alguse sellest, et hüsteeriliselt nutsin kodus. Tahtsin lihtsalt nutta ja ennast välja karjuda,” rääkis kõnealune naine. Ta on juba aastaid hoolitsenud oma 90-ndates aastates ema eest, keda hooldushaiglatesse ei võeta. „Olin magamata. Ööd ja päevad ootan vilet – emal on vile kaelas ja vilistab, kui tal midagi vaja on. Tol öösel oli väga raske, mu poeg tuli just koju ja ei osanud muud teha kui kutsus kiirabi, et omakorda mind aidata.”
Kiirabi pojale ei öelnud, kuhu ema viiakse. „Mind võeti nii nagu ma olin, öösärgis ja toasussides, mitte midagi ei saanud kaasa võtta.” Haiglas pandi ta kohe rohtude alla, nii et ta ärkas endale tundmatus kohas voodis ja tilgutite all, kümne inimesega ühes palatis. „Ühed, kes ütlesid, et on Jehoova tunnistajad, tulid kohe rääkima. Siis sain aru, et olen puhta hullude seas. Nende käest siis sain teada, kus ma olen,” rääkis naine.
Seoti laua külge
Ta tahtis kohe koju tagasi minna, kuid see ei läinud enam nii lihtsalt. „Tahtsin koju helistada, et öelda, kus ma olen, aga seda ei lubatud teha. Mobiiltelefon võeti kohe ära. Keegi ei seletanud, miks ma seal olin ja mis õigusega nad mind kinni hoidsid. Läksin väga endast välja. Siis tuldi ja seoti mind üldse laua külge kinni, umbes kuueks-kaheksaks tunniks. Minu vererõhku üldse ei mõõdetud, see tõuseb mul 200 peale, kõigub hirmsasti, sellest üldse see pingeline olukord kodus tekkiski.”
Pärast ööpäevast Seewaldis viibimist viidi naine arsti juurde. „Seal oli ka üks meesterahvas, kes ütles, et on kohtunik. See kohtumine kestis kaks-kolm minutit. Öeldi, et iga arst võib kinni hoida 48 tundi ja temal on õigus seda pikendada kaheks nädalaks. Siis saadeti jälle palatisse ja pandi luku taha.”
Psühhiaatrilise abi seaduses on kirjas, et inimest võib tahtevastasele ravile sundida üksnes siis, kui täidetud on üheaegselt kolm tingimust: diagnoositud on raske psüühikahäire, ravita jätmise korral võib inimene ohustada iseenda või teiste elu ning muust psühhiaatrilisest abist ei piisaks. Kuidas saadi selle 48 tunniga naisele, kellel pole kunagi psüühilisi vaegusi olnud, kohe raske psüühikahäire diagnoosida ja tuvastada, et ta ohustaks kodus teiste elu, jäi vähemalt patsiendile endale ja tema lähedastele selgusetuks. „Kohtumäärust, mille alusel mind kinni hoiti, mulle ei antudki. Öeldi, et antakse pojale, kui ta küsib, aga tema ei teadnud küsida. Nii et mul ei olegi käes mingit dokumenti, et ma seal üldse olin. Advokaat ilmus alles paar päeva enne väljasaamist, küsis, miks ma seal olin.”
„Alles neljandal päeval pärast pikka kauplemist sain õiguse ühele kõnele. Õde ütles, et ma võin öelda ainult ühe lausega, kus ma olen, ja kõik. Siis aga poeg ei vastanud. Aga ta tuli täpselt siis juba ise haiglasse, oli saanud teada, kus ma olen,” kirjeldas naine, kes närvitses enda sõnul kogu aeg oma ema pärast. „Poeg ei osanud ju talle õigeid ravimeid anda.”
Lõpuks möönsid arstid, et tegemist ei ole psüühiliselt haigega, ja lasid tal minna.
PERH-i pressiesindaja Inga Lill lausus, et kohtupidamise protseduure haigla ei kommenteeri, nendega tegeleb kohus ja neid reguleerib seadus. Telefoni kohta ütles ta, et see võetakse tõesti ära, et palatis ei saaks pildistada. Küll aga on helistamine lubatud koridoris õe juuresolekul.
Täpsemaid selgitusi inimeste ravile sundimise kohta ja mille põhjal arstid otsuseid teevad, ei õnnestunud saada. Kuid Lill selgitas, et arst lähtub otsuseid tehes haige seisundist.
Inimese tahtest olenematu ravi eest saab haigla haigekassalt 1558 krooni voodipäeva kohta. Kui inimene on psühhiaatrilisel ravil vabatahtlikult, siis saab haigla 927 krooni.
Otsustavad kohtunik ja arstid
•• Justiitsministeeriumist kinnitati, et tahtest olenematut psühhiaatrilist sundravi võivad arstid oma otsusega määrata kuni 48 tunniks, kauem võib ravi kesta üksnes kohtu loaga. Kuni kaheks nädalaks võib ravi pikendada kohtunik, kes käib haiglas kohapeal.
•• „Kohus hindab, kas kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on täidetud ja viivitusega kaasneks oht ning kas on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta,” vastas justiitsministeerium e-kirjaga.
•• Kas inimesel ei olegi õigust esindajale, kes teda kohtupidamisel kaitseks? „Isikule esindajat määrama ei pea, välja arvatud juhul, kui isik soovib esindajat määruse peale kaebuse esitamiseks või kui otsustatakse esialgse õiguskaitse pikendamist,” öeldi ministeeriumist.
•• Aga kuidas isik peaks teadma võimalusest kaebus teha, kui ta ei ole teadlik määruse tegemisestki ja seda ei ole talle esitatud?
•• „Isiku õigust esindajale määruskaebuse esitamiseks tuleb isikule määruses selgitada, kui talle esindajat varem ei ole määratud,” teatas justiitsministeeriumi uus vastus, mis ei vasta ikkagi küsimusele, kuidas inimene saab kaebust esitada, kui talle ei ole kohtumäärustki antud.
ÜRO kritiseerib Eesti sundravi
•• Eelmisel nädalal andis ÜRO inimõiguste komitee Eestile oma soovitused. Teiste muret valmistavate probleemide seas nimetas ÜRO Eestis valitsevat põhimõtet, et eksperdid, kelle ülesanne on kindlaks teha, kas inimese tahtevastast psühhiaatrilist ravi on vaja pikendada, töötavad samas haiglas, kus patsienti hoitakse.
•• „Eksperdid, kes teevad tahtevastase ravi jätkamise otsuse, peavad olema sõltumatud. Veelgi enam, riik peaks tagama kohtunike ja advokaatide koolituse õiguste osas, mis peavad olema psüühiliselt haigetele inimestele tagatud. Inimesed, kelle üle kohut peetakse, ja nende esindajad peavad olema piisavalt informeeritud kohtu menetlustest ja neil peab olema tõhus juriidiline kaitse,” seisab Eestile saadetud soovitustes.
