Mürgised taimed aias
Eestis kasvab looduslikult umbes sada liiki rohkem või vähem mürgiseid taimi. Kõige ohtlikumad on Eesti looduslikest taimedest mürkputk, surmaputk, näsiniin ja jugapuu. Mürktaimi võib kohata ka aia- ja toataimede seas.
Mõnel taimel on mürgised ainult toored või värsked organid, teised säilitavad mürgisuse ka kuivanult või pärast keetmist. Tuntud toidutaimedest on mürgised isegi tomat ja kartul, kuid enamasti inimesed nende mürgiseid lehti ju ei söö.
Piimalilleliste hulka kuuluv üheliigiline riitsinus (Ricinus) on pärit Ida- ja Kirde-Aafrikast ning Lähis-Idast. Troopilises piirkonnas kasvab riitsinus kuni nelja meetri kõrguse puu või põõsana. Aiataimena kasvatatakse sageli punaselehiseid või roosade õitega sorte. Meil on riitsinus külmaõrn ja teda saab kasvatada avamaal vaid üheaastase taimena. Kevadel potti külvatud aedoa suurused seemned idanevad ruttu ja suveks jõuab taim juba õitsemisikka.
Riitsinust tuntakse rahvapäraselt ka kastoorõlitaimena. Riitsinusõli ehk kastoorõli kasutatakse seepides, värvides, küü-naldes, veekindlas kangas, kosmeetikas ja lahtistina. Taime värsked või kuivatatud seemned on väga mürgised. Inimesele on surmav kogus juba kaks kuni kuus seemet. Mürgiseks teevad riitsinuse mitmesugused alkaloidid, kuid eriti ohtlik on valkude hulka kuuluv lektiin ritsiin. Mürgisus avaldub siiski vaid taime süües, mitte katsudes või vaadates. Samal ajal on riitsinus väga uhke suvetaim, eriti tema punaselehised sordid „Gibsonii”, „Sanguineus” ja „Carmencita”.
Piiblist tuntud moosesepõõsas
Eestis on sajandeid ilutaimena kasvatatud sinist käokinga (Aconitum napellus) ja teisi käokinga liike. Käoking on talvekindel mitmeaastane rohttaim. Kirju käokinga (A. variegatum) õied on helesinised ja valged, sinisel käokingal on ka valgete ja roosade õitega sorte. Huvitav on see, et käoking alustab õitsemist õisiku tipust ja õite avanemine nihkub järjest allapoole. Aiataimena on käoking vastupidav ja ilus.
Pikka aega on Eestis kasvatatud ka väikest kuuske meenutava välimusega küpress-piimalille (Euphorbia cyparissias), millest on isegi punaste lehtedega ilusorte nagu „Fen’s Ruby”. Piimalille mürgisesse perekonda kuuluvad ka toataimena populaarsed jõulutäht ja kristuse-kroon. Mürgine on neil taime sees olev piimmahl, mis kokkupuutel nahaga kutsub esile põletiku ja villid. Ettevaatlik peab olema piimalillede rohimisel ja nende ligi ei maksa lasta koduloomi. Kui mahl on sattunud nahale või silma, tuleb kahjustunud koht rohke voolava vee all puhtaks pesta.
Kõrvetavatest taimedest kasvatatakse ilutaimena ka piiblis mainitud moosesepõõsast ehk valget diktamnust (Dictamnus albus). Apelsinipuu ja mandariinipuu sugulasena on ta küll tugeva ja meeldiva lõhnaga, kuid võib tundlikuma nahaga inimestel põhjustada ville ja kihelust.
Ettevaatlik peab olema ka jugapuuheki pügamisel, sest vigastatud oksa lõikekohast immitseb välja vedelikku, mis kokkupuutel nahaga põhjustab vaevusi. Samad nähud võib esile kutsuda ka okaste palja käega puutumine.
Kõik organid on mürgised sügislillel (Colchicum), mida kutsutakse sageli ekslikult sügis-krookuseks. Sügislill õitseb augustis ja septembris suurte roosade või valgete õitega, kuid ei sünni süüa. Mürgisuse põhjustajaks on taimes sisalduv alkaloid kolhitsiin.
Mürgistuse korral anda kannatanule juua leiget vett ja kutsuda esile oksendamine, helistada hädaabinumbril või toimetada ta arsti juurde. Tähtis on teada, millist taime söödi, sest eri taimede puhul on vastumürgid erinevad. Kindlasti peaksid hoiduma mürktaimede aias kasvatamisest väikelastega pered.
