Naised jahil, jaht mokas

Enamik Eesti jahiulukeid võetakse saagina kaasa Euroopa jahimeeste poolt, kes eksootika pärast ja trofee nimel on nõus maksma jahituusikute eest soolast hinda

Eesti metsad sobivad Euroopa jahimeestele hästi – nendele on siinsed jahituusikute hinnad taskukohased. Jahiturism on tulus äri riiklikele jahimajanditele ja aitab ka ühiskondlikel jahindusklubidel või seltsidel hinge sees hoida.

Enamik põdrajahte ongi välja müüdud välisturistidele.

Pärnumaal Varbla jahialal pidasid lõppeval nädalal jahti kolm sakslast, poolakas ja viis prantslast. Kui eestlasest jahimees läheb jahile, et saada ka liha, siis välismaise küti jaoks näitab jahi õnnestumist see, kui võimsate põdrasarvedega kodumaale tagasi pöördutakse.

Seepärast pääsevad paljud jahimehe püssi ette sattuvad emasloomad tihti eluga. Naha ja liha jätavad välismaa jahimehed maha ning põdrapraadigi maitstakse kohapeal harva.

Jahilised kahtlevad

"Ihaldatud on soku- ja põdrasarved, metsseakihvad, karunahk ja -pea, hundi- ja ilvesenahk," selgitab Varbla jahiala juhataja Alar Kuusik. Karuturistid tema jahialale ei tule. "Paar-kolm karu meil elavad, aga las nad elavad edasi, ma pole neid jahtimiseks välja pakkunud."

"Naine laevas, laev põhjas. Naine jahil, jaht mokas," hoiatavad jäägrid naerdes Kuusikut, et ta jahil naisajakirjanikest eemale hoiaks. Jäägrite kurjakuulutaval endel võib ju tõetera sees olla, kuid paraku tuleb naisi vaid juurde.

Kuusik satub saksa proua Angelika Dohle (48) jahijuhiks. Isegi naise pika toruga püss, jahipasun ega loodustoonides riided ei suuda mehi veenda, et vanadekodus töötav tagasihoidliku naeratusega sakslanna suudaks looma pihta tulistada.

"Meil on siin ennegi naisi käinud, üks Belgia daam laskis kaks põdrapulli, aga tavaliselt jahivad naised rebast, jänest või parti," teab Kuusik, et naised on siiski mehetegudeks võimelised.

Ta loetleb eri alade ametimehi, kes Varblas jahti pidamas käinud – mööblivabriku elektrik, politseinik, kokk, puusepp, arst, pankur, vabrikant – ,kes ostavad eksootikat ja põnevust, nagu meie ihkame näiteks Kanaari saartele.

Jäägrite saatel sätivad end minekule ka poolakas, prantslane ja kaks saksa jahimeest.

Senine päevakangelane on hommikusel jahil oma elu esimese põdrapulli lasknud Rudolf Gärtner (53), kes on sellest silmanähtavalt heas tujus.

"Väike loom, aga minu esimene," patsutab Rudolf rippuvat põdrakere ja jääb kõige oma õnne juures tagasihoidlikuks. Ta on valmis kohe metsa uue ja suurema järele minema. Liha sõidutakse samal päeval Rakvere lihakombinaati.

Rudolfi hommikune õnn innustab põdrajahile ka üht kurbade silmadega prantslasest jahituristi, kes siiani vaid linnujahil käinud.

Prantsusmaalt koos linnukoertega siia sõitnud mehed jahivad päevas paar tunnikest näppe või parte ja ülejäänud aja joovad oma toas punast veini ja mängivad kaarte. "Veini on neil hoolega kaasas. Mõneti kummaline tunduks, kui meie sõidaksime Prantsusmaale ja üldse väljas ei käiks, Eiffeli torni ei näeks ja hakkaks hotellitoas hoopis kaarte mängima," ütleb Kuusik.

Ju siis on teistel konnasööjatel parasjagu kaardipartii pooleli, igatahes nina nad oma jahimajast välja ei pista, nende valge-, musta- ja punasekirjud linnukoerad nuhivad uudishimulikult ringi ja on sõbralikud nii inimeste kui koerte vastu.

Kõik kivid teada

Euroopa looduskaitsjate nõue on, et vanasti nii moes olnud kevadine nepijaht on jäädavalt kinni ja neid linde on lubatud lasta ainult sügisel. Jahimees läheb koos linnukoeraga metsa. Koer jääb lindu nähes või haistes seisma.

Mõni jahimees paneb koerale kellukesed kaela, et koera seismajäämist mitte maha magada. Päris moodne jahipidamine käib koera kaelarihma külge pandud elektroonilise seadme abil, mis jooksu ja seismise ajal erinevalt piiksub. "Linnujahi teeb nauditavaks mehe ja koera koostöö," lausub Kuusik.

Põdrajaht kujuneb sootuks millekski muuks, kui jahipidamine kujutlustes välja nägi. Ei mingit varitsemist, hiilimist ega pingsat kuulatamist, kustpoolt see loom tulla võiks.

Kiimas loom on rumal

Kogu action toimub autos. Kuusik sõidab oma väga vinge dzhiibiga mööda metsi ringi ja Angelika vaatab pingsalt autoaknast välja. Püssi on ta looma ootuses põlvedele võtnud ja valmis igaühele tuld andma. Ainult, et kellelegi pole anda, autoaknast paistavad tundmatud metsateed ja kuldne sügis.

Ometi kord palub naisjahimees Alaril peatuda ja osutab mingile tumedale kogule, kuid loodetud jahisaak osutub suureks kiviks või tuulepuhmaks.

Alar on mööda neid metsateid nii palju ringi kimanud, et teab kohe, kas tume kogu võib põder olla või mitte. "Kui ikka pidevalt üht teed sõidad, on iga kivi ja känd teada," heidab ta.

Ka oma jahialal elutsevaid põdrapulle tunneb Alar sarvede järgi ja teab, et kaks korda põder ühe jahimehega ühes kohas silmitsi ei satu. "Põdralehma näo järgi ei tunne, aga pulli näed sügise jooksul harva ühes ja samas kohas."

Jooksuajal kasutatakse jahilooma peibutamiseks pillitamist ehk emaslooma häälega petmist. Kitse peibutatakse spetsiaalse vilega, põdra ja hirve jaoks sobib merikarbist või kasetohust pill.

"Jooksuajal on loom rumal ja laseb end ära lollitada," räägib metsaameti jahinduse peaspetsilist Kaarel Roht. Ära petta lasevad end noored isasloomad või need, kes pole paarilist leidnud. "Kui sokk on emakitsega seotud, võid pillitada nii et hing paelaga kaelas, ja sikk ei arva sest midagi," teab Roht.

Alar jutustab, et kui tal on mõnel jahihooajal kakskümmend jahipäeva kuus ja ta on enamiku neist ööbinud keset paksu metsa ehitatud jahimajakestes ja söönud päevast päeva lõkkel küpsetatud vorstikesi, võib säärane romantika tüütavaks muutuda.

Ometi sõidab ta puhkusepäevadel jahile – Soome. "Nii hea, kui oled lihtne jahimees ega pea seda ise korraldama," ütleb ta seletuseks.

Korraga kutsutakse Alar raadiosaatja abil kuuldele. Kostab, et prantslane sihtis põtra, sai pihta, aga haavatud loom pages metsa. Eks see jaht oligi juba üksluiseks kätte ära läinud.

Üks jäägritest sõidutab välismaalastest jahimehed jahimajakesse õhtusöögile ja ülejäänud lähevad koos koeraga pimedasse metsa haavatud looma otsima.

"Teie ei lähe ju kuhugi, ise tahtsite actionit?" küsib Alar, aimates, et juba on hilja ajakirjanikke kukele saata. Ometi jääme seegi kord "autot valvama" ja jahimehed lubavad meid kohale kutsuda niipea, kui põnevaks läheb.

"Ärge jumala eest hakake ise metsas ringi koperdama ja põnevust otsima," manitsevad nad mitu korda.

Aga action jääb seekord olemata ja mehed tulevad vihmasest metsast tühjalt tagasi, kirudes konnasööjat, kes ei mallanud laskmiseks õiget hetke oodata.

Kurvad silmad

Eriti on juhtunust häiritud prantslast saatnud noor jääger Engo (23), kes oli püüdnud käelabaga prantslasele märku anda, et see tulistaks alles siis, kui põder on end enne küljega jahimehe poole pööranud. "Tõeline prantslane – oskab ainult prantsuse keelt, ise pole elu seeski põtra lasknud," kirub Engo. "Ju oli sakslasele kade, et see põdra kätte sai," pakuvad teised.

Jääger Aarne võrdleb välismaalastest jahimeeste ja jäägrite omavahelist suhtlemist sea ja hane vestlusega. "Üks röhitseb, teine kaagutab, aga üksteisest peavad aru saama," naerab ta.

Prantslase silmad on sama kurvad kui enne. "Tal oleksid need siis ka kurvad, kui ta looma kätte saaks," ennustavad mehed, kuna prantslane niikuinii nende jutust aru ei saa. Maha tilkunud vere hulga järgi otsustavad kütid, et kuul vaid riivas looma ja vigastused on väiksed. "Küll loodus ravitseb looma terveks," loodab jahimaja perenaine rikkalikku õhtulauda kattes.

Tol õhtul jäävad saagita kõik teisedki jahimehed ja Rudolf jääbki selle päeva tegijaks. Selle auks on ta lauale toonud Saksamaal valmistatud konjaki. "Jooge, jooge, isegi konjakimaa pojad ei teinud paha nägu ja jõid," julgustavad kütid.

Jaht tegi kurvaks

Esimest korda põdrajahil käinud Angelika tunnistab, et veidi kurb päev oli. Äkki ongi ses asjasse mittepuutuvate naiste jahile kaasa võtmise jutus tõsine tõetera sees, sest järgmisel päeval laseb Angelika põdralehma ja vasika.

Alar on küttinud 150 põtra, aga räägib, et seatapmisega ta hakkama ei saaks ja vasikatapmist ei kujutaks ettegi.)

"Samas metssiga torkan küll noaga. Need on kaks eri asja, jaht on midagi muud kui kodulooma tapmine," kõrvutab ta. Kodulooma tapmine tundub talle vägivaldne, samal ajal kui metsloomal ja jahimehel on võrdsed võimalused.

Talve jooksul kulub Varbla jahialal metssigade söötmiseks 30 tuhat krooni, mille eest kasvatatakse ja ostetakse talumeestelt vilja. "Igal juhul on kodusea pidamine tunduvalt odavam," naerab Alar.

Põdrajahilt peab teenima metssigade toitmiseks raha, et sead parematele jahimaadele ei läheks.

Sakslastest jahiseltskonna kõige pirakama looma laseb kesknädalal nende vanim jahimees Ernst Fritz (71), kelle kuul tabab kuueharuliste sarvedega isaslooma. "Sellist sarve nii väga tihti ei lasta, vaatluse järgi annab see pronksmedali välja," kiidab Alar. Kuldmedali väärilist looma pole Varblas 15 aasta jooksul lastud ja hõbemedaleidki satub siia haruharva.

Põhjamaine metsaelukas on üldjuhul kaval ja heasüdamlik

Eestimaa kõige suurem hirvlane põder on Tallinna loomaaia direktori Mati Kaalu sõnul meie kliimas ja laiuskraadil igiomane elukas.

"Põdras on palju kavalust. Inimene ütleb, et loom on loll, tegelikult ei ole loom loll, ta on tark asjades, mis tal eluks vaja läheb, ja asju, mida üks või teine loom ei oska, pole tal elus vaja." Kaalu sõnul on põdral eluks vaja põdratarkust – kõige sügavama lumega aladel elaval loomal on pikad jalad nagu kargud, ta oskab üles leida toidu ja vaenlaste eest kõrvale hoida.

Metsaameti jahinduse vanemspetsialist Kaarel Roht märgib, et põdrad on õppimisvõimelised loomad. Ajujahi alguses saab põtra väga hästi jahimehele sobivasse kohta välja ajada, aga jahi lõpus enam mitte.

"Ta on õppinud, et selles suunas tasub joosta, kust kisa tuleb, aga vastassuunas võib tuld saada," lisab ta. Järgmiseks jahihooajaks on põdrad jahihirmu unustanud ja õppimine hakkab uue hooga, kui jahimehed nad taas sihikule võtavad.

Rohu sõnul kadusid põdrad sõidutee äärest autosid uudistamast siis, kui hoogu läks pika püssiga laskmine. "Vanasti koogutas põder tee ääres tükk aega edasi, sest teadis, et lühikese püssiga ei ulata laskma ja pikkasid ei ole. Nüüd on ta seda taibanud ja teest 200 meetri raadiuses põder suurt seisma ei jää."

Rohu sõnul on Eestis praegu, enne jahihooaega, 12 000 põtra, millest tänavu tohib lasta 2800.

Parlamendis heakskiidetud keskkonnastrateegia järgi oleks Eestile paras arv 10 000 põtra. "Soovitav on ka noori lasta, et vanu tugevaid elujõulisi loomi hoida," ütleb Roht.

Mati Kaalu sõnul peab inimene põtrade jahtimisega nende arvukust reguleerima, sest inimene ise on neile elupaiga liiga sobivaks teinud. "20 aastat tagasi ei kütitud neid piisavalt ja põtru oli nii palju, et see pani metsa pikaks ajaks põdema." Kaalu sõnul poleks vaja põtradele jahti pidada, kui inimest ei oleks, sest siis tasakaalustaks nende arvu hundid, karud ja teistsugune metsamaastik. Kui inimene tekitab raiesmiku, suurendab ta sellega põtrade toidubaasi ja peab osa elukaid küttima.

"Kui Eestis on ka üks põder, siis ta kuhugi ikka hambad sisse lööb ja see võib väga sant koht olla, näiteks mõne erilise väärtusega puu, aga kui kahjustused ületavad rohkem kui 10 protsendi metsast, läheb asi kurjaks," räägib Roht. "Põder ei ole rangelt karjalise eluviisiga loom, pullid kipuvad erakud olema ja emapõder koos vasika või kahega on omaette. Jooksuajal otsib pull indlevat lehma taga ja puutub karjaga kokku ja siis nad võivad karjas olla."

Kui põdraema on küti, kiskja või auto saagiks langenud, võib vasikas liituda suvalise põdraga, kes tal suureks aitab kasvada.

Kaarel Roht on näinud harvaesinevat varianti, et vasikas oli koos pulliga ja käis tal kõikjal sabas. "Nii nagu mõned inimesed on heasüdamlikud, võivad seda olla ka põdrad, ja sallida nõrku ja väetimaid. Aga vasikas pulli järel tolgendamas on erand."

Anu Saare