Naiste varjupaikadele jäetud piskut kärbiti veelgi vähemaks
Naiste varjupaikadelt, millele tänavu anti niigi kõigest veerand tegutsemiseks vajaminevast summast, võetakse nüüd veel 35 protsenti vähemaks. See tähendab, et varjupaikadel ei jäägi muud üle, kui uksed sulgeda.
Summad, millest jutt, on juba praegu naeruväärselt väikesed. Näiteks Tartu ja Viljandi varjupaik said tegutsemiseks kahepeale vaid 27 000 krooni kuus, mida nüüd vähendati.
„Praeguse seisuga jätkub meil raha vaid juuni lõpuni,” teatas Eesti esimese, Tartu naiste varjupaiga juht Sirje Otstavel. Kui siiani on nende telefon olnud lahti ööpäev läbi ja selle kaudu suunab ka politsei neile kriitilisse olukorda sattunud naised, tuleb see siis sulgeda. „Riigi kohustus on tagada oma kodanikele turvalisus. Praegu ei ole tagatud lähisuhtevägivalla all kannatavate naiste turvalisus, seda püüavad tagada vabatahtliku kodanikualgatusena loodud MTÜ-d – naiste varjupaigad,” kirjeldas Otstavel. Lisaks ajutise elamispinna pakkumisele varjupaiga töötajad ka nõustavad naisi, andes juhiseid, kuidas keerulises olukorras juriidiliselt edasi toimida, lisaks annavad eraldi palgatud psühholoogid psühholoogilist abi. Riik pole seda tegevust seni otseselt toetanud. Naiste abistajad on pandud sõltuma hasartmängumaksu rahast, aga nüüd, kui see kokku kuivab, kuivab kokku ka MTÜ-de tegevus.
Tallinna naiste varjupaigas on professionaalne juriidiline ja psühholoogiline nõustamine lõpetatud. Nüüd töötab seal vaid üks naine, juht Inga Mikiver, kes vastab päevasel ajal telefonile, aitab naised paigutada varjupaika ja aitab neid oma nõu ja jõuga. Mikiver käis eile sotsiaalministeeriumi asekantsleri Riho Rahuoja jutul, kuid Rahuoja ainult nentis rasket olukorda. Järgmisel nädalal plaanib naine minna sotsiaalminister Hanno Pevkuri jutule.
35-protsendine järjekordne hoop tabas kõiki kaheksat Eestis tööle saadud naiste varjupaika. „Süda väga valutab. Me oleme teinud pikki aastaid seda tööd, püüdnud luua üle Eesti uusi varjupaiku, et naistel tekiks kindlusetunne. Kas me peame neile ütlema, et nüüd aitab?” küsis Viru naiste varjupaiga juht Angela Olt. „Psühholoogiliselt on see väga raske neile naistele,” möönis Olt.
Riik varjupaikade jätkamiseks raha ei leia
Sotsiaalministeeriumi asekantsler Riho Rahuoja selgitas, et aprilli istungil tegi hasartmängumaksu nõukogu (HMN) sotsiaalministeeriumile ülesandeks vähendada HMN-i poolt rahastatavate projektide mahtu 35 protsenti. „Erandite tegemiseks me siin kahjuks võimalusi ei näinud, juba eelnevalt on kõik taotlused väga põhjalikult kaalutud,” lisas ta. Asekantsler möönis, et praeguses olukorras on nõudmine kriisiabi ja -nõustamise järele suurenenud, ja kinnitas Eesti Päevalehele, et rahalise olukorra paranemisel saavad nõustamisprojektid prioriteetseks.
Sotsiaalministeeriumi viimane sõnum on, et kohalikud omavalitsused peavad varjupaiku toetama, varjupaikade juhtide sõnul ei ole omavalitsustel selleks võimalusi.
