Narkomuulad jäävad vahele varem või hiljem
Välisministeeriumi statistika kohaselt on narkootikumidega seoses 2006. aastast kuni tänaseni tabatud 104 eestlasest. Karmid arvud näitavad, et neist 28 on võimud rajalt maha võtnud just Ladina-Ameerika riikides.
Sealset edetabelit juhib Venezuela, kus on vahele võetud üheksa eestlasest narkokullerit. Järgnevad Argentina kuuega, Ecuador ja Peruu neljaga.
Kõige rohkem on Eesti narkokurjategijaid siiski kinni peetud Soomes – tervelt 42. Üldiselt jäävad vahelejäämised statistika kohaselt Euroopa Liidu piiresse.
Kui palju on eestlastest narkovedajaid tegelikult siin- ja sealpool piiri, ei oska keegi öelda. Kuid paljude eestlaste välisriikides vahelevõtmistes on oma osa meie keskkriminaalpolitseil (KKP), mille narkotalituse juht Veiko Germann iseloomustab eestlastest narkokullereid kui süüdimatud hariduseta noori, kelle keskmine vanus on 20 ja üle selle. Hiljuti Limas vahele jäänud 33-aastane eestlane on seetõttu pigem erand. Vahelejäämisele narkokuller üldjuhul ei mõtle, sest talle räägitakse ju, et kõik on korras.
Eestlased hakkavad kulleriks tavaliselt tuttava tuttava kaudu, kellelt saadakse kontakt Euroopas. Edasi aetakse kõik ülejäänu korda. Raha on see, mis paneb tahte liikuma, ning kõik kullerid teavad, mida nad lähevad tegema. Kes on korra juba ära käinud, sellega võtavad Euroopa mustanahalised hiljem juba ise ühendust ning narkomuul lähebki järgmisele ringile.
Ka eestlaste seas on mitmeid, kes on enne vahelejäämist palju vedanud – nii Venezuelas kui ka Euroopas istub päris mitu sellist eestlast. "Üks juhtum on säärane, kus mees vabanes Venezuelas vanglast, võttis vedamiseks kaasa uue kraami ning läks kohe samasse vanglasse tagasi,” meenutab Germann.
Kuidas aga sõlmida vanglas uusi tutvusi, sõltub sellest, kuidas seal läbi lüüa. "Sealne vangla ei ole vangis istunute endi jutu järgi võrreldav Eesti vanglaga. Kui siin on kambrid, siis seal on tingimused hullemad. Sealne vangla on õudus. Vanglas tulistatakse – kõigepealt vangid omavahel, lõpuks sekkuvad valvurid. Tegemist on tulevahetusega, kus igaüks võib kuuli saada,” kirjeldab Germann.
Euroopa suurimat, Hollandis asuvat Schipholi lennujaama läbib päevas hinnanguliselt 68 narkokullerit, aasta peale teeb see kokku 25 000. Aastas saab Euroopa parim, Schipholi narkotiim kätte keskmiselt 1200 narkomuula ning nende seas on olnud ka eestlasi.
Kõige suurema kokaiinilastiga kõhuvedaja oli üks väga kõhetu mustanahaline, kellelt leiti 2,2, kilo. Selgituseks olgu öeldud, et üks allaneelatav kapsel on umbes viiesentimeetrise viineri kujuline ning kaalub ligi kümme grammi. Lihtne arvutus näitab, et mees oli alla neelanud 220 kapslit. Võib vaid ette kujutada, milline nägi välja röntgenpilt, kus kapslikesed olid kenasti näha.
Eesti rekordina oli üks kahekümnendates eluaastates eestlane "kergelt tuleva” raha nimel alla neelanud 24 kapslit kogukaaluga veidi üle 300 grammi.
Schipholi narkotiimi teine tabatud rekordiomanik oli Venemaa kodanik, kes ei kergendanud ennast 63 päeva. Mees toitus leivaraasukestest ja sidrunimahlast, mida ta keelele tilgutas. Varem või hiljem tuleb end aga kõigil kergendada ning narkopolitsei saab süütõendid kätte. See vene mees oli pärast 63 päeva 20 kilo kergem.
Nimelt siis, kui haiglas tehtav röntgenpilt kinnitab narkovedamise kahtlusi, istuvad politseinikud, siiber käeulatuses, narkomuulaga seni käsikäes, kuni viimane tahab end lõpuks kergendada. Kõhulahtistit neile ei anta, sest see oleks inimõiguste rikkumine. Kui inimene aga seda ise tahab, siis küll.
Kui läheb katki?
Võib juhtuda, et pakitud kapsel läheb kõhus lahti, ning siis pole muud kui kiire surm. Räägitakse, et sellisel juhul saaks päästa inimese vaid siis, kui arst saabub kahe minuti jooksul, mis pole muidugi reaalne. Nii on surnud vähemalt kaks eestlast: üks naisterahvas lennukis ja üks mees laeval. Tõsi, see juhtus ligi seitse-kaheksa aastat tagasi, kui kapslite pakend polnud veel nii professionaalne kui praegu. Kui varem veeti kokaiini kõhus ka näiteks kondoomidesse pakituna, siis praegu kasutatakse mitmekordset tsellofaanilaadset kilet. Kuid ka niisugused pakendid on kõhus lahti läinud. Igaüks säärase kapsli tegemisega hakkama ei saagi.
Kui veel 1990-ndatel ja 2000. aasta alguses vedasid narkootikume ka eestlastest naised – Joel De Luna oli ju üks neist, kes tüdrukuid värbas –, siis nüüd on vedajad suuremas osas ikka mehed. Seda ilmselt ka seetõttu, et naised ei soostu nii kergesti kokaiinikapsleid alla neelama. Hispaanias on vahele jäänud ka Eesti naisi, kuid nemad olid kohvri-, mitte kõhuvedajad.
Eestlaste osalus piirdub pelgalt kulleriks olemisega, kõrgemale nad enamasti ei küündi. Moosipotile lähemale võib saada ehk see, kes on mõnes Lõuna-Ameerika riigis kinni istunud ja seal otsesidemed sõlminud. Sellest võivad eestlased vaid unistada, et pääsevad kunagi kartellide lähedusse. Seal räägitakse tonnidest ja vahelejäämise korral – eelkõige USA-s, Hispaanias, Hollandis, aga ka Inglismaal – omakorda laevadest, mis on kokaiini täis.
Nii ongi korraldajad eri Euroopa riikides elavad mustanahalised. Üks arvestatavamaid gruppe on nigeerlased.
Põhiliselt veetakse narkootikume Lõuna-Ameerikast Hispaaniasse ja sealt edasi teistesse Euroopa riikidesse, samuti Aafrikast eri riikide kaudu Euroopasse.
Vaja peret toita
Eestlastega seotud rahvusvahelises narkoveos on esikohal endiselt kokaiin, kuid on ka tablette.
Eesti narkomuulad põhjendavad oma tegu tavaliselt peretoitmise vajadusega. Politsei ei tea selliseid juhtumeid, kus kullerid oleksid sunnitud narkoreisi ette võtma näiteks võla pärast. "Vahelejäämine on neile alati üllatus. Säärane raha on esmapilgul küll kerge tulema, kuid läheb ka kiirelt minema. Enamik elavad ka edaspidi peost suhu,” tõdes Germann.
On ka juhuseid, kus vanemad teavad, et poeg on narkootikume vedanud, kuid seda pole juhtunud, et keegi vanematest oleks sellest ka politseisse rääkima tulnud. "Kes see ikka oma last välja annab? Vanematel on alati lootus, et äkki ta rohkem ei tegele sellega,” viitab Germann.
Kuid Germann nimetab ka kolme juhust, kus poisid on Lõuna-Ameerikasse jõudnud. Seal on neil siis mõistus pähe tulnud ja nad on narkoveost keeldunud. "Edasine on aga lõputu põgenemine, kus nad lõpuks lennujaama jõudes luuravad, et ega seal pole mõnda isikut, kes võiks sarnaneda nende vastuvõtjaga. Nende juhtumite puhul on mindud saatkondadesse ning vanemad on pidanud saatma tagasilennupileti raha.”
Eestlased pole maailma narkomuuladest siiski kõige kõvemad tegijad, kuigi vahele jäänud kullerite arv on võrreldes rahvaarvuga üpris kõrge. "Oleme keskmised. Sama "kõvad” tegijad on lätlased, leedukad, venelased.”
Enamik läheb välismaale
Eesti narkoäri käib lainetena ega sõltu mitte niivõrd majanduse kasvust või langusest, kuivõrd just sellest, kuidas on politsei suutnud tööd teha.
Pärast järjekordse narkolabori avastamist tekib alati pikem periood, kui amfetamiini on raske saada. Sama kehtib ka kokaiinivedajate suhtes: kui suurem grupp on kinni võetud, tekib väike langus – teised ei julge kohe vedama asuda.
KKP põhirõhk on rahvusvahelise narkokaubanduse tõkestamisel ja Eestis tegutsevate narkolaborite avastamisel. Viimati mainitu on aga alati seotud rahvusvahelise äriga, kuivõrd osa lähteaineid tuuakse riiki salakaubana. Kui labori võimsus nädalas on 25–50 kg, siis läheb enamik kaupa välisriikidesse.
Kas Eestis määratud karistused on narkootikume kõhus vedajate suhtes piisavad, on veel vara öelda, sest sellekohaseid kohtuotsuseid on praeguseks jõustunud vaid üksikuid, ütles Germann. Kuid karistused on karmid: üks kuni kümme aastat võib määrata esmakordse vedamise puhul, 3–15 aastat saab grupiviisilise või teistkordse vedamise korral ning 6–20 aastat või eluaegne vangistus määratakse suure varalise kasu eesmärgil või kuritegeliku ühenduse vedajatele.
Aastatel 2006–2007 on uimastitega kinni peetud isikud:
Venezuela – 9
Peruu – 2
Trinidad – 1
Ecuador – 4
Argentina – 6
Uruguay – 1
Colombia – 1
Tadžikistan – 1
Saksamaa – 2
Soome – 42
Rootsi – 3
Prantsusmaa – 3
Portugal – 3
Venemaa – 1
Iirimaa – 1
Leedu – 2
Suurbritannia – 2
Hispaania – 5
2008. a on lisandunud:
Peruu – 2
Colombia – 1
USA – 2
Norra – 2
Türgi – 1
Hispaania – 3
Portugal – 1
Malta – 2
Prantsusmaa – 1
Allikas: välisministeerium
