Nartsisse tolmeldavad kimalased, mesilased ja liblikad. Kevadiste õitsejatena on nartsissid olulised varajastele tolmeldajatele õietolmu andjad. Nartsissisibulad, -lehed ja -õied on inimestele ja paljudele loomadele mürgised. Tüütuid kahjureid (sibulasirelane Eumerus strigatus, nartsissikärbes Merodon equestris) on ka mürgisel nartsissil. Nartsissikärbes muneb lehtede vahele või mullapinnale ja koorunud vastsed söövad sibulaid või kahjustavad neid niivõrd, et taim võib täielikult hävida. Kahjustunud sibulaga taime lehed muutuvad kahvatuks ja väikeseks ning kuivavad enneaegu. Sibulakärbse kahjustuse leviku vältimiseks tuleb kahjustunud sibulad hävitada, peenar katta 3–5 cm paksuselt turbaga ja vahetada kasvukohta. Keemiliseks tõrjeks sobivad preparaadid Actara, Decis, Mavrik või Fastac.

Nartsiss kasvab paremini poolvarjulises kohas savilisandiga viljakal pinnasel. Suvine liigniiskus või kevadine üleujutus nartsissile siiski ei meeldi. Ka liivasemal toitainevaesel pinnal on võimalik nartsisse kasvatada, kui enne istutamist kaevata mulla hulka viljakamat kompostmulda. Nartsisse võib kasvatada peenras rühmana, reas või istutuskorvides. Murus peavad paremini vastu lihtsamad vanad sordid, kuid ka neil ei või enne lehti ära lõigata, kui need on kuivanud ja sibulad toitainetega varustatud.

Erinevalt tulbist meeldib nartsissile varasem istutusaeg. Augusti teine pool on kõige sobivam, sest nartsissitaime juured arenevad soojemas mullas tugevamaks. Septembris või oktoobris istutatud nartsissisibul küll juurdub, kuid juured kasvavad palju lühemad, peenemad ja nõrgemad, kui varem istutades. Liiga hilja istutatud sibulast kevadel kasvav õis on samuti lühema varre, väiksema ja kahvatuma õiega. Halvasti juurdunud sibulad on ka palju talveõrnemad ja neid tuleks pärast maa külmumist turba või kompostmullaga katta. Ühele ja samale kasvukohale võib taim jääda neljaks-viieks aastaks.

Õieilu kuni kaheks kuuks

Sibulate üleskaevamiseks on aeg küps, kui kogumik on kasvanud väga tihedaks, õisi enam ei moodustu või õied ei puhke. Sobilik sibulate ülesvõtmise aeg on siis, kui lehed on kuivanud ja pruunistunud. See juhtub enamasti juulis. Üleskaevatud sibulad puhastatakse mullast ja kuivatatakse õhurikkas varjulises kohas kuni mahapanekuni augusti teises pooles. Nartsissisibulad istutatakse sibula kolmekordse kõrguse sügavusele vahekaugusega 5–15 cm. Istutusaugu või vao põhja lisatakse sügisväetist või viljakat kompostmulda ja segatakse see mullaga läbi. Kui soovitakse kasvatada eri sorte koos, on mugavam istutada sibulad istutuskorvides. Nii ei lähe eri sorti sibulad omavahel segi.

Kevadel enne õitsemist või isegi õitsemise ajal võib nartsisse täis-väetisega väetada, arvestusega üks peotäis granuleeritud väetist ühele ruutmeetrile mullale. Parem on taimi väetada enne vihmasadu või kastmist. Kuival kevadel vajavad nartsissid kastmist õitsemise ajal ja paari nädala jooksul pärast õitsemist. Pärast õitsemist moodustuma hakkav vili (kupar) on parem ära murda, et mitte lasta taimel end seemnete küpsetamisega kurnata. Kui lehtede elutegevus hakkab aeglustuma ja lehed muutuvad kollaseks, pole kasta enam vaja.

Kui valida aeda varasemaid ja hilisemaid sorte, jätkub õieilu kuni kaheks kuuks. Nartsiss on klassikaline emadepäevalill ja sobib ka muul ajal kinkimiseks või vaasililleks. Ise peenralt õisi murdes on seda otstarbekam teha hommikul või õhtul, mil taime turgor ehk raku siserõhk on kõrgem ja säilivus parem. Mür-gise mahla tõttu ei sobi nartsiss samasse vaasi roosi või iirisega. Tulp on nartsissiga samas vaasi olemise suhtes vähem tundlik. Mida jahedam on ruum, seda kauem kestab õitsemine. Isegi avanemata õis ehk õienupp puhkeb vees ja püsib ilusana juba avanenud õiest kauem.

Kogu maailmas on teada vähemalt 10 000 nartsissisorti.

Hinnalisemate hulka kuuluvad lõhestunud lisakrooniga ja libliknartsissid, mille kallimate sortide („Good Success”) üks sibul maksab kuni 60 eurot. Maailmas kõige populaarsemad sordid on kollane suure lisakrooniga nartsiss „Carlton” ja „King Alfred”.

Tänavu olid kõige varasemad kollane trompetnartsiss „Saint Keverne”, imeilus valge „Ice Follies”, kreemika lisakrooniga „Slim Whitman”, lõhestunud lisakrooniga „Cassata” ja täidisõieline „Ice King”.

Väga erilised on nartsissid, mis puhkedes on heledamad, aga õitsemise jooksul muutuvad tumedamaks või muudavad värvi, nagu „Avalon”, „Jetfire” jt. Väga pikka aega õitseb mitte-pleekiva lõhestunud lisakrooniga „Mondragon”. Huvitava sidrunkollase õiega on „Saint Patrick Day”, „Dottie’s Dream”, „Modulation” jt.

Vihmase ilmaga kipuvad raskete ja suurte õitega sortide „Obdam”, „Double Gold Medal”, „Dick Wilden” jt õied murduma. Tugeva õievarvaga ja mitmevärvilise täidisõiega rikkalikult õitsev hea vaasispüsija on „Tahiti”.

Kuigi kõige varasemad nartsissid on juba õitsemise lõpetanud, pole hilised sordid veel alustanudki. Hilisemate õitsejate hulka kuuluvad poeedinartsiss, tassiknartsiss ehk tatsettnartsiss (sordid „Geranium”, „Sir Winston Churchill”, „Yellow Cheerfulness” jt), käändnartsiss jt. Vähe on roosa lisakrooniga sorte, nagu „Pink Charm”, „De Coy” või „Satin Rose”. Erakordselt suure ja tugeva õiega on trompetnartsissid „Standard Value”, „Price Winner”, „Las Vegas” jt.