Neegritele saadeti luud ja nahka
Tervitusi siit ahvileivapuu alt! Neegrimaal on praegu ärevad ajad, rahvas mässab ja märatseb. Eks see ole kõik kuramuse valgete misjonäride süü! Nendega sai maha tehtud selline leping, et meie saadame neile sada tonni ahvisabasid, aga nemad meile selle eest konteineritäie misse. Ega me alguses hästi aru ei saanud, mis loomad need missid on, aga siis massad seletasid meile, et miss on valge naine. No valge naise liha ja rasv on meil siin väga hinnas! Panime kohe lepingule kolm risti alla.
Siis mitu ööd püüdsime ahvipärdikuid ja tõmbasime neil sabad persest välja ning sidusime tosina kaupa kimpu, nii et meie poolt oli kõik hästi ja ausalt tehtud, sest moorlane peab oma sõna! Aga valged mehed on petised, sest kui see konteineritäis misse saabus, siis selgus, et meile on saadetud ainult konte! Muidu kenasti kirevate hilpude sisse keeratud küll, karvad maha aetud ja puha, aga kui hakkad mekkima, siis tuleb välja, et head valget naiseliha polnud üldsegi, paljas luu ja nahk. Kui mõnel tunduski rinna peal natuke pekki olevat, siis oli see ka puhas pettus – lööd hambad sisse, kummi! Eks selline kelmus ajab ju pööraseks! Me pole siin ammu valget liha saanud, lootused olid suured ja nüüd koheldi meid nagu koeri, visati ette viimased kondikubud, et näri, neeger! Ma küsisin ühelt misjonärilt, et kas ta ise sööb selliseid, ta ei hakanud isegi salgama, ütles, et muidugi ei söö. Kisendav ebaõiglus!
Seda enam, et me siin lugesime kõik üheskoos SL Õhtulehest, et Eestimaal on selline kena trullakas naisterahvas nagu Sigrid Hartman, kellega valged massad mitte sittagi peale ei oska hakata, nii et hunnik head valget liha puhta niisama seisab ja raisku läheb. Sellised need kristlased on – ise ei söö ja teistele ka ei anna! See lugu tegi meid veel vihasemaks. Meile saadavad konte, aga pekitükid jätavad endale sahvrisse seisma ja hallitama! Saatke aga Sigrid Hartman meie juurde, meie teame, mida temaga teha!
