Neeme Järvi: olen uhke eesti keele ja Eesti laulupeo üle!

 (88)
Neeme Järvi: olen uhke eesti keele ja Eesti laulupeo üle!
Neeme JärviRene Suurkaev

Maestro Neeme Järvi ütleb eksklusiivintervjuus Eesti Päevalehele, et ainult kultuur võib päästa Eesti mõtlemise kriisist.

Loe veel

Laulupidu algab juba homme suurejooneliselt Estonia kontserdisaalis, kus te teiste teoste hulgas juhatate ka üht võimast rahvuslikku teost, Villem Kapi „Põhjarannikut”. Kas teil oligi plaanis juhatada koos ERSO-ga sisse laulupeo 140. aastapäev mõni päev enne päris pidu? 

 
Just nimelt. Mul tuli selline idee eelkõige sellepärast, et ma pole kaua aega ERSO-t juhatanud. ERSO käis kevadel Ameerikas suurel kontserdireisil, kuid paraku vaikis Eesti ajakirjandus selle üsnagi maha, mis pole just väga ilus tegu. See oli ju kultuurisündmus! Tahan nüüd toonitada, et mängime samu teoseid, mida ERSO mängis Ameerika turneel, kuid seal tegid nad seda kahe eri dirigendiga. Tegemist on siis Dvořáki 8. sümfoonia ja Sibeliuse 2. sümfooniaga.
 
Miks te samad teosed valisite?
 
Mul on lihtsalt huvi ja ma tahaks teada, mismoodi üks orkester mängib, kui nad on 18 korda mänginud ühte ja sama teost. Kui hästi üks orkester saab seda siis mängida?! Leidsin, et ajal, mil Tallinna tuleb külalisi kokku tervest maailmast ning tuleb suur ja ilus üritus, nagu laulupidu seda on, peab selle kuidagi sisse juhatama. ERSO mängib laulupeol nagunii ja ERSO-ga ühiselt otsustasimegi sellise kontserdi teha. Enne jõuame teha vaid ühe läbimängu. Kuna kontsert on pühendatud laulupeole ja laulupeolistele, siis leidsin, et Dvořákile ja Sibeliusele oleks väga ilus lisada ka „Põhjarannik”. See teos on meile natukene hümni eest. Näitame kõigile, et Eesti on lauluvabariik, meil on väga häid koore ja meil on ka suurepärane meeskoor. Villem Kapp oli haruldane helilooja, üks tõsine Eesti mees ja eesti tunnetega inimene. Põhjaranniku ja Eesti looduse ühendamine muusikaga tegi kokku haruldaselt ilusa teose. See ei lähe kunagi vanaks, see on igihaljas.
 
Kas teil on Eesti heliloojate loomingust oma lemmik?
 
Seda on väga raske öelda. Eesti heliloojate seas on mul palju lemmikuid. Praegu olen ma jäänud Villem Kapi juurde. Olen mitmel pool maailmas juhatanud tema teist sümfooniat. Kui ma seda mõni aasta tagasi Prantsuse Raadio rahvusorkestriga Pariisis juhatasin, läks see kuulajale väga hästi peale. See võeti vastu nagu Rahmaninovi sümfoonia: rahvas seisis püsti, suured ovatsioonid olid saalis! Kõik olid kangesti rahul. Ei ole nii, et eesti muusika on teistmoodi muusika. Muusika on muusika ja kui ta on hea, siis kõlbab teda igal pool maailmas mängida. Tubina sümfooniad, Villem Kapp, Eino Tamberg, Veljo Tormis, Arvo Pärt – kõik nende teosed on mulle hingelähedased. Ja muidugi armastan ma väga eesti klassikat.
 
Novembris juhatasite Estonia kontserdisaalis Tobiase oratooriumi „Joonase lähetamine”. USA tuntud produtsent Jason Starr tegi sellest DVD. Millal see ilmub?
 
Starr on heade kontaktidega tubli mees, maailmas tuntud nimi. Tema tegi oma tööd väga hästi. Aga minule teadaolevalt käib suur kanakitkumine Rootsi kirjastusega, kelle käes on autoriõigused ja kes nõuab suurt raha. Vardo Rumessen katsus küll teha nii, et Eestil oleks oma kirjastaja. Ka sel novembrikontserdil olid Eestis trükitud  noodid, uus partituur, mängisime uuest materjalist. Aga midagi pole teha, autoriõigused on antud Rootsi kirjastaja kätte. USA tahab DVD välja anda, selleks on vaja kirjastaja luba, kirjastaja tahab aga palju raha. Nii on tekkinud selle DVD-ga probleemid ja me ei saa seda välja anda!
Vaadake, kuidas me oleme sõltuvad, kui me ei ole oma asjade peremehed. Rootsil on ka Eduard Tubina teoste autoriõigused! Me küll trükime noodid, aga niipea kui Tubinat mängime või lindistame, peame jubedat raha maksma.
 
Armastate ikka meenutada, et eesti keele õppimine algas esimesest laulupeost.
 
Nii see on ja ma armastan tõesti sellest rääkida. Kui Eesti hakkas kunagi 140 aastat tagasi suuri laulupidusid tegema, siis see oli eesti keele õppimise algus. Eesti rahvas on ikka üks eriline rahvas! Meil on ränk ajalugu selja taga: seitsesada aastat Saksamaad, kolmsada Rootsit, Vene tsaar, kommunism – kõik nad tahtsid Eestit allutada. Nii palju anastajaid, nii palju kurjust on ümberringi olnud, aga eesti keel ja eestlaseks olemine on meie rahvale sedavõrd lähedane olnud, et eestlased võtsid kätte ja tegid ise endale laulupeo ning hakkasid laulude kaudu uuesti eesti keelt õppima. Eesti laulupidu oma tõelisuses on midagi erakordset, see on fantastiline ettevõtmine, millega mitte keegi maailmas peale eestlaste ei suuda hakkama saada!
 
Kuid professionaalse eesti muusika algus see veel polnud.
 
Ei, esimene laulupidu polnud tõesti veel professionaalse muusika algus. Aga selle kaudu, et eesti keel toodi tagasi ja laulupeod tulid, tekkis ka professionaalne eesti heliloojate kaader. Vanemad saatsid oma lapsed õppima Peterburgi ja mujale, kus sai professionaalset muusikat õppida. See on muusikaajalugu. Eesti kultuurilugu on ajas väga lühike, aga ühtaegu väga suure mahuga. See lugu, kuidas eesti keel tekkis ja eestlased rahvuseks said, on omaette fenomen. Olen veendunud, et just kultuur päästab Eesti välja ka praegusest suurest kriisist, sest keelest ja kultuurist tuleb rahva elujõud.
 
Teie olete ikka väga uhke, et olete eestlane!
 
Olen küll uhke. Olen uhke, et saan eesti muusikat kõrgel tasemel esitada nii kodus kui ka maailmas. Eesti muusika mängimise juures ei pruugi häbi tunda. Pole nii, et see on kuskil kolkas kirjutatud, ta kuulub maailma muusika hulka. Laulupidude traditsioon, siis meie professionaalse muusika heliloojad… Milline tore noor põlvkond heliloojaid on peale kasvanud, Urmas Sisask näiteks. Neid inimesi, häid eesti muusikategijaid, on nii palju, et ma ei julge neid peast nimetadagi, järsku võin kedagi unustada. Olen vanema põlvkonna inimene.
 
Kuidas nii?
 
Tõepoolest! Ma olin ju ERSO peadirigent 50 aastat tagasi! Inimesed ei mäletagi enam, et ERSO oli algul Eesti Raadio sümfooniaorkester. Minu algatusel sai sellest Eesti riiklik sümfooniaorkester. Tähed jäid uue kollektiivi puhul samaks. Nagu siis, öeldakse ka nüüd lihtsalt ERSO. Minu soov oli tollal ja on ka praegu, et see oleks üks suurepärane ja maailmas tuntud orkester.
Need inimesed, kellega ma siin kunagi koos töötasin, on enam-vähem kõik siitilmast lahkunud. Aga mu hea sõber metsasarvemängija Robert Kasemägi elab, tema sai hiljuti 90-aastaseks. Ta elab praegu Märjamaal. Selle inimese käest saaks praegu veel teada, mis on ERSO ajalugu, sest Kasemäel on haruldane mälu. Meil ei ole kirjutatud ühtegi raamatut selle kohta, mis või kes see eesti muusika lipulaev ERSO õieti on.
 
Aga tuleks kirjutada, sest muidu ajalugu kaob.  
 
Absoluutselt! On ülekohus, et seda pole tehtud. Oleme üle elanud Nõukogude aja, siis oli raske. Praegu on jälle raske aeg. Kogu aeg on kole raske aeg! Loen lehest, et järjest tehakse riigi uut eelarvet, haridusminister ja kultuuriminister võitlevad meeleheitlikult hariduse ja kultuuri iga rea eest, aga valitsus tervikuna kultuuriga suurt ei tegele. Valitsuse liikmed ei pea seda tähtsaks, neid pole niimoodi kasvatatud.
ERSO mängib meie heliloojate kõiki teoseid: oratooriume, kooriteoseid koos orkestriga, sümfooniaid. Ja meie alavääristame seda. Nii ei tohi teha! Seetõttu leian, et Andres Siitan ja kultuuriministeerium peaksid ERSO-st kui nähtusest eesti sümfoonilise muusika ajaloos ühe põhjaliku teose tellima.
 
Kas mõtlete, et kultuuriminister Laine Jänes võiks selle tellida?
 
Vahest ikka ERSO ise. Rääkides kultuuriministrist – olen Laine Jänese kohta Eesti lehtedest palju kriitikat lugenud, kõik panevad talle miskipärast vastu pead. Aga minu meelest pole minister Jänesel midagi viga, ta teeb oma tööd hästi ja missiooniga. Kui ta midagi suurt ette võtab, siis on see tema võit, kui ta suured asjad eesti kultuuris, ka eesti muusikaelus ära teeb.
 
Kas olete viimasel ajal omavahel suhelnud?
 
On väga hea, kui inimesed omavahel räägivad. Laine Jänesel on muidugi  tähtis kuulata eri arvamusi, kuid tema tarkus on teada, keda või mida kuulata ja mis sellest kuuldust on tähtis ning mis vähem tähtis.
Minule ei ole tähtis mina, mulle on tähtis Eesti muusika ja olen seda teinud viiskümmend aastat. Mul on kahju, et saan sellega Eestis nüüd nii vähe tegeleda, aga ma olen välismaal eesti muusikat väga palju tutvustanud ja kogu aeg eestlasena esinenud. Inimesed peavad tundma ja teadma, et juhatab üks Eesti dirigent. Estonian-born conductor. Minu pojad Paavo ja Kristjan ja tütar Maarika teevad sama, nad rõhutavad alati oma Eesti päritolu. Minu meelest on see tähtis.
Mul on kurb vaadata, kui otsustajad ei pööra piisavalt tähelepanu Eesti elu valusatele küsimustele ja tõelistele probleemidele. Neid saab lahendada ainult siis, kui keegi küsimuse tõsiselt ja ausalt üles võtab. Aga kui sa ei ole julge ega avalda oma mõtteid, siis ei toimu midagi. Sama asi oli vabadussambaga, ainult vastuseisjad olidki, aga nüüd on sammas püsti. See on hea näide: kõiki ei peagi kuulama, tuleb otsus vastu võtta. Õige otsus. Demokraatia viga ongi see, et kui kõik otsustavad ja millestki läbisegi räägivad, siis ei tule asjast midagi välja. Aga Eestis võetakse ikka ja jälle üles need pisikesed asjad, et miks see või teine minister nii kalli autoga sõidab ja mida või keda keegi selle autoga veab. No kuulge, kas see on siis kõige tähtsam küsimus? Piinlik lausa lugeda.  
 
Saan aru, et teil on endiselt hingel ooperimaja.
 
On. Meil on olemas kaks väga tähtsat institutsiooni: rahvusooper Estonia ja rahvussümfooniaorkester. Rahvusooperit tema tegelikus tähenduses meil ruumide mõttes pole, sest nii väikest ooperimaja nagu Eestis pole kusagil maailmas. Aivar Mäe saab nüüd rahvusooperi direktoriks ja mul on suur lootus, et just tema ehitab Estonia juurdeehituse lõpuks valmis. Ja mul on suur usk ka ERSO tulevikku.
 
Seda on hea kuulda. Suures kokkutõmbamise tuhinas võinuks näiteks ERSO hoopis ära kaduda...
 
Nagu kaotati omal ajal raadiokoor ja Peeter Sauli juhitud Eesti Raadio estraadiorkester. Tänu meie toonasele ettevõtmisele jäi ERSO ikka alles. Viinis on praegu selline olukord, kus parteide ja linnavalitsuse vahel käib võitlus, et kaotada Viini Raadio sümfooniaorkester! Kujutage ette! Kui see juba Viinis kaotada, mis siis mujal maailmas veel sünnib?!
Mul on väga kahju, et Eestis omal ajal raadiokoor kaotati. Teisalt, kui tegime „Joonase lähetamist”, oli meil väga hea koor. Selleks võeti konkursi teel inimesed ja tehti üks suur oratooriumikoor. Koori juhatas Risto Joost, ma väga hindan teda. Ta on professionaalne noor inimene, kes tahab asju hästi teha. Vaat sellesama koori võiks jätta ja nimetada ERSO kooriks. See ei peaks olema palgaline koor.
 
Kas tegemist võiks olla nn projektikooriga?
 
Täpselt! Ja ERSO koor annaks kümmekond kontserti aastas. Londonis pole ühtegi professionaalset koori, aga kõigi nelja orkestri juures on oma koor. Päeval teevad nad oma tööd, kes pangas, kes on raamatupidaja, kes sekretär, aga õhtul tulevad ja laulavad, kõik nad on väljavalitud inimesed. Kuna meil on juba selline väga hea koor olemas, siis ei tohi me seda ära kaotada.
 
Kuidas arvate, kas majandussurutisega seoses võivad tasapisi kaduda ka pehmed väärtused? Kohe varsti algab laulu- ja tantsupidu ning see on ju üle hulga aja rahvuslik suur rõõmupidu.
 
Teate, minu meelest on siiski oluline, et ees peab olema õige juht. Aga eesti rahval on ju oma kindel omadus – tohutu kadedus. Kui keegi midagi ette võtab ja kultuurielus midagi teeb, siis seda kriitikat ei jõua ära kuulata. Igas artiklis on ikka halvustamine. Kuid rääkigem ilusatest asjadest: laulupeost, ilusast eesti keelest, meie muusikast ja kultuurist. Need on Eesti väärtused ja neist on vaja rääkida! Lõppude lõpuks on ju õnn inimese enda teha. Ja kui inimene pole õnnelik, siis on ta selles ise süüdi. Siis ta kurdab, hakkab jooma ja mis kõik veel. Aga inimene peab ise hakkama saama, mitte pidevalt abikätt ootama! Vaadake Eesti noori, kes töötavad ja saavad hakkama! Mõnele polegi tema töö ehk päris kutsumus, aga on fantastiline, et Eesti noored püüavad oma elus midagi ära teha. Sellest ei tule ju midagi, kui hüppad korraks üle lõkke, puhkad ja siis aina raha nõuad! On küll niisuguseid.
Vaatan kas või, kuidas me ise töötame. Paavol on juhtida neli orkestrit ja ta ei tee seda mitte niivõrd raha, vaid tahtmise pärast maailmas suurt muusikat teha. Kristjanil on oma põnevad projektid, samuti Maarikal. Neil on pidev tung ja soov midagi teha. See tahtmine saavutada ja püüda teha maailmas huvitavaid asju on üks fantastiline omadus, mis on paljudel eestlastel olemas. Aga paljudel pole, sest pessimism lööb läbi.
 
Mida peaks laulu- ja tantsupidu meile tähendama?
 
Mitte ainult seda, et tuleme üle Eestimaa kaheks-kolmeks päevaks kokku, laulame-tantsime ja oleme õnnelikud. See on ju tegelikult mõnes mõttes poliitiline ettevõtmine. Gustav Ernesaksa „Mu isamaa on minu arm” Lydia Koidula sõnadele hoidis terve Nõukogude aja Eesti vaimu üleval. Ja nüüd mingisugune isik riigikogus olevat öelnud, et jah, aga Ernesaks oli kommunist. Kuidas saab nii öelda? Ernesaks oskas kas või ainult selle lauluga Eestis poliitikat nii kavalalt ajada, et hoidis oma riiki ja rahvast üleval. Nõukogude võimu ajal hakkasid kõik laulupeol järsku laulma ja keegi ei saanud selle vastu midagi teha! Keegi ei saanud rahva suunas püssi lasta, sest kõik laulsid lauluväljakul: „Mu isamaa on minu arm!” Kas rahvas siis valesti laulis?!
 
Olen teiega täiesti nõus. Juhatate mõlemal laulupeopäeval. Kas ka Paavo ja Kristjan tulevad?  
 
Paavo kutsuti, Kristjanit mitte. 
 
Viis aastat tagasi jättis mulle ja paljudele inimestele siin Eestis kustumatu mulje teie lapselapse Lukase dirigeerimine. Näeb seda toredat vaatepilti ka sellel aastal?
 
Lukas tuleb meiega küll, aga tema juhatamise aeg on läbi. Viis aastat tagasi oli ta laps ja tegi kaasa seda, mida isa ja vanaisa ees tegid. See käis tal iseenesest, juhatas tervelt kaks päeva. Liilia (Järvi abikaasa – toim) ei suutnud teda kuidagi kinni hoida, sest poiss ei püsinud lihtsalt paigal. Aga nüüd on ta üheksa-aastane ja pisut tagasihoidlikum. Eks vaatame, mismoodi ta käitub. Teised lapselapsed paraku ei tule, sest Kristjan ei tule. Ka Maarika ei tule ja Paavo peab ka Eestist kohe edasi sõitma.
 
Teie jääte Eestisse! Kuidas on võimalik, et olete nüüd siin lausa terve suve? Varem pole te järjest nii pikalt siin olnud. Pean silmas teie äraminekut 1980. aastal.
 
Olen ikka olnud ja käinud ka. Eriti Pärnus. Pärnusse on alati nii tore tulla, mul on seal palju sidemeid. Vennalapsed on seal. Tuleme sinna kõik kokku ja meenutame nooruspäevi. Möödunud aastal oli meil kogu Järvide dünastiaga tore kontsert Leigol, neliteist Järvit üle maailma oli kohal! Oi, see on fantastiline, mida Tõnu Tamm Leigol teeb!
 
Pärnus Neeme Järvi meistriklassi enam ei toimu, kuid Oistrahhi festivali raames ikka ühe kontserdi annate.
 
Jah, meistriklassi ei toimu. Pärnus olid oma probleemid ja mu dirigeerimise suveakadeemiale tuli leida uus koht. Selleks on nüüd Leigo. Meistriklass toimub 9.–15. augustini. Aga ühe kontserdi annan Pärnus tõesti ja see on pühendatud Allar Kaasiku 60 aasta juubelile. Oleme varem küllalt palju Pärnus koos töötanud. Ta on hea tšellomängija, töötas vanasti ERSO-s, nüüd rohkem Soomes. Ta on Pärnust pärit. Üldse on Pärnust tublid inimesed tulnud! Saan seal alati paljude toredate inimestega kokku.
 
Kas mõtlete neile tihti?
 
Kogu aeg! Kõigi nende peale, kellega olen töötanud. Mul on nende näod lausa silme ees. Elmar Milkop, fagotimängija, Arnold Sepp, flöödimängija, Hugo Schüts, kontsertmeister, kes lõi ERSO. Viiuldajad Rudolf Palm, Värik, Saat ja nii edasi. Huvitav, mida vanemaks lähen, seda enam tulevad silme ette inimesed, kellega olen koos ajalugu teinud.
 
Juhatate ka Saaremaa ooperipäevadel. Miks just Verdi reekviemi?
 
Mul on igal aastal kavas ikka üks reekviem. Möödunud aastal oli Brahmsi reekviem Leigol. Tuleval aastal teen Mozarti reekviemi.
 
Korraldate oma dirigeerimise suveakadeemia just Eestis, mitte mujal maailmas. Miks? Kui palju inimesi Leigole teie meistriklassi tuleb?
 
Suveakadeemiaga on mul oma eesmärk: tutvustada Eestit maailmale. Niisugused kursused Eestile parimaid visiitkaarte. 28 soovijat oli kohe, kui selle välja kuulutasime. Nad tulevad üle maailma kokku ja tahavad just siin dirigeerimist õppida.
 
Eks teie toote nad ju kokku!
 
Jah, vaat selles ongi asi. Aga seda keegi ei tea. Kui kuulutan välja mingi konkursi, siis on sinna tavaliselt palju tahtjaid. Taheti, et ma järgmisel aastal Peterburgi lähen. Aga miks ma sinna lähen?! Toon need inimesed parem Eestisse.
Meil siin on üks kange poiss Jüri Ruut-Kangur. Temal on Eesti noorte sümfooniaorkester ja ta toob selle Leigole kohale. Tegeleme muusika ja  kasvatusküsimusega, sest muusika mängimine, nagu üldse kunstitegemine, on noortele ühtlasi küsimus kasvamisest. See pole ainult nii, et anname aga kontserte ja paneme uhked riided selga. Orkestrites mängivatele noortele pillimeestele on vaja lähemalt selgitada, mis on dirigeerimise kunst, mis on muusikategemine üldse, mis on Beethoven, mis on Brahms, miks on vaja nii- või teistmoodi teha. Selgitada on vaja ka seda, kuidas muusikat kujundada, kuidas oleks seda kõige parem teha. See on dirigeerimise alus ja üks enam-vähem kogenud dirigent saab seda näidata. Ühte ja sama teost võib dirigent juhatada ju kahte- või kolmekümmend eri moodi. See on üks peenike kunst, mida ei saa sõnadega öelda, seda on vaja näidata, seda on vaja tunnetada. Hea tulemuse saavutamine on muidugi igas töös tähtis, mitte ainult muusikas.
 
Plaadistate praegu (intervjuu tegemise päeval plaadistas Järvi Haagis) Haagi Residentie orkestriga. Mida konkreetselt?
 
Juhatan ühe leedu helilooja, Dvarionase (Balys Dvarionas – toim) viiulikontserti. Erakordselt ilus muusika. Suur leedu helilooja, ka väga hea dirigent. Siin on meiega kaasas Venemaalt pärit praegu Chicagos elav tippviiuldaja Vadim Gluzman. Meil on käsil Korngoldi (Erich Wolfgang Korngold – toim) viiulikontsert. Tema oli Saksamaalt, Richard Straussi aegne juudisoost helilooja, kes läks Hitleri eest Ameerikasse ja kirjutas tohutult palju head muusikat kuulsatele Ameerika filmidele. Fantastiline helilooja. Ta kirjutas ka erakordse viiulikontserdi. Minu ettepanek oligi, et paneme plaadile teise loona Korngoldi kõrvale leedu helilooja teose. Dvarionas kirjutas selle viiulikontserdi kunagi David Oistrahhile. Tõesti hea muusika!  
 
Teil on juba üle 400 salvestise, sinna otsa veel DVD-d. Kui palju on veel plaanis?
 
Lähen Bergenisse salvestama Johan Halvorseni teoseid, üht kõige kaunimat muusikat loonud norra heliloojat. Tema oli Griegi ja Svendseni kaasaegne. Salvestan Halvorseni kolm sümfooniat. Ta kirjutas palju muusikat lavateostele, ka palju viiulimuusikat. Erakordselt ilus muusika. Suur muusikaklassik ja hea dirigent.
Ja muidugi on mul suur tahtmine ka ERSO-ga midagi ette võtta.
 
Järgnev 2009–2010 hooaeg tuleb teil suurejooneline, juhatate maailma nelja tipporkestrit! Londoni sümfooniaorkester (London Philharmonic), Philadelphia orkester, Concertgebouw orkester, Orchestre de Paris...
 
Neid tipporkestreid on mul kogu aeg olnud.
 
Jah, on küll, kuid nüüd on need järjest ühel hooajal!
 
Nojah, aga ikka tahaksin Eestisse.  
 
Kas tõesti?
 
Nojah! Aga järgmisel hooajal ma siia paraku ei tule. Katsungi just seetõttu selle laulupeo tervituskontserdi teha, et saaks Eestis esineda.
 
Septembris jätate hetkeks Euroopa ja USA ning sõidate hoopis Hiina. Mis seal toimub? 
 
(Naerdes) Mina ka ei tea! Siiski, riikidevaheline kultuurivahetus. Anname seal kolm kontserti. Siin (Haagis – toim) on rahaprobleemid, aga mitte nii hullud kui Eestis. Ühe kontserdi anname Pekingi uues, olümpia tarbeks ehitatud saalis, siis samuti Shanghais ja Ximenis. Põnev on elada. Ja mis kõige põnevam, ma saan nüüd ikka ja jälle Eestisse tagasi tulla!
 
Poolteist aastat tagasi rääkisime teiega teie soovist juhatada Eestis laulupeo ajal Mahleri „Tuhandete sümfooniat”. Kahjuks see plaan teoks ei saanudki. Võiks see ehk nüüd millalgi uuesti üles kerkida?
 
Kerkida saab igal ajal, kui on ühtemoodi mõtlejaid. Aga koorijuhid ütlesid mulle kohe ära, et eesti koorid ei saa hakkama. Eks ole, kui on nii palju laulupeoga tegelejaid, siis ei saa nad kuidagi üksmeelele. Üks ütleb entusiastlikult, et teeme ära, teised hakkavad talle kohe vastu vaidlema: ei saa hakkama, lisatöö, aega pole jne. Igaühel on omamoodi õigus, aga nii see asi jääbki seisma. Kuid ma olen endiselt täiesti kindel, et valikkoor – paar tuhat inimest – saaks selle teosega suurepäraselt hakkama. Eestlaste võimalused ja võimed on palju suuremad, kui arvatakse. Arvame, et oleme väikesed ega saa suurte asjadega hakkama. Tegelikult saavad eestlased palju paremini hakkama, kui mõne suure rahva esindajad, sest seal on see seltskond nii kirju. Puhtprofessionaalselt pole Eesti sugugi kehvem, kui arenenud maade kultuuriorganisatsioonid. Ainult on vaja, kes seda asja ajaks ja usuks. Kui usume, siis suudame. Mina usun endiselt, et ükskord juhatan lauluväljakul „Tuhandete sümfooniat”.
 
Paljud asjad takerduvad ka raha taha.
 
Jah, aga on vaja midagi suurelt ära teha. Globaalselt. Plaadistamine hakkab varsti kaduma, aga DVD-d jäävad! Kuid öelge, kui ma tahaksin praegu kusagil Euroopas osta Eesti laulupeo DVD, kas on see võimalik? Kust seda osta võib? Võib-olla Jaapanist, sest jaapanlased käisid ise siin kunagi filmimas. Aga meil endil? Kuulsin, et nüüd teeb ERR kohe laulupeo DVD. Rahvusringhäälingu uus ülekandejaam võimaldab teha haruldasi võtteid! Miks ei võiks seesama laulupidude DVD üle maailma poodidesse jõuda? Oleks tore, kui näiteks tiim, kes tegi filmi „The Singing Revolution”, teeks ühe korraliku filmi meie suurest laulupeost, laulupidude ajaloost, Eestist ja et see on maa, kus räägitakse eesti keelt.
 
Nüüd seda vist enam teha ei jõua, et üle maailma.
 
Üleöö jah ei tee. Aga ka sellel alal peaks olema Aivar Mäe moodi mees, kes ehitas valmis kolm kontserdisaali ja teeb neljandat. Ikka ei saa ma temast üle ega ümber. Kõik peavad olema isiksused, suured isiksused nii partei, riigi kui ka linnajuhtimises, kes lõppude lõpuks viivad iga asja õnneliku lahenduseni, mitte läbikukkumiseni. Ainus nähtav otsus ja tegu Eestis on aga praegu see, et raha tuleb ära võtta igalt poolt: kultuurilt, hariduselt, ehk lõpuks pensionäridelt. Ja tõstame makse! Kas see on õige juhtimine? Kas võim on valede meeste käes?
 
Te olete karm kriitik, kuid mulle tundub, et õiglane.
 
Jah, olen. Aga näen eemalt seda, kuidas võiks olla parem. Eriti, mis puutub minu ala. Muidugi, olen mõne arvates veidi vanamoodne, aga oskan ka ette vaadata. Olen neist ettevaatamistest ka kultuuriministriga rääkinud.
Kuid meie tänase intervjuu peamine mõte on tervitada laulupidu! Laulupidu on võimas ja ühendav pidu, tuleme kokku laulma selleks, et säilitada ja hoida eesti keelt. Meie räägime teiega eesti keelt, aga ma ei saa aru, kuidas Eestis aastaid elanud inimesed ei saa aru, et nad peavad eesti keelt rääkima. Mujal maailmas räägitakse igas riigis oma keelt. Kui näiteks Rootsi tulevad mingisugused võõrad inimesed, pannakse nad kooli ja enne nad kodakondsust ei saa, kui nad on keele selgeks õppinud.  
 
Kuidas on Hollandis, kus olete Haagi sümfoonikute peadirigent? Kas seal on keelega hästi?
 
Hollandis on 16 miljonit inimest ja kõik nad räägivad hollandi keelt! Eestis on ikka ja jälle vaja rahulikult selgitada, et siin tuleb rääkida eesti keelt. Ja mitte järele anda. Teate, ei saa olla rumalamat asja, kui hakata Eestis välja andma venekeelset Postimeest, sest venelased ei saavat eesti keelest aru! Mina pean inglise keelt väga hästi oskama, et maailmas suhelda ja kas või CNN-i vaadata. Aga vahe ongi selles, et ma tahan teada, millest maailmas räägitakse. See on tegelikult kultuuriküsimus. See on küsimus, kust saab rahvas oma elujõu.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare