Neeruti Kalevipoeg kannab trompetisti nägu
Tuhandete osalistega loo käivitajaks võib pidada teatriühenduse R.A.A.A.M produtsenti Märt Meost. Kadrinast pärit mees pani vallavanemale pähe mõtte tuua Neeruti mägedesse teatrisündmus. Too omakorda painas Rakvere teatrit niikaua, kuni virulastel oligi pihus Andrus Kivirähki “Kalevipoja” käsikiri. Kus siis veel, kui mitte Neerutis, seda lavastada? Jääb ju Kreutzwaldi sünnipaik Kalevipoja kiviviske kaugusele.
Kividega sekeldajad
“Et “Kalevipoeg” on kogu rahva ja kogu Eesti asi, tahtsime, et iga vaataja tooks sinna midagi kaasa,” meenutab teatri tollane kirjandusala juhataja Urmas Lennuk. Nii sündis mõte etenduste kõrvalproduktina sündivast Kalevipoja kujust, kuhu igaüks saaks oma kivi lisada. Kujuriks kutsuti Aivar Simson ehk Simson von Seakyll ehk lihtsalt öeldes Seaküla Simson.
“Äpardused algasid esimese etendusega, mis oli mingi panga töötajaile reserveeritud,” meenutab Simson. “Nad olid jalgadesse kivide ladumisel nii hoos, et tegid need algselt plaanitutest kaks korda suuremad, mistõttu ei saanud enam Kalevipoega lamavana teha.
Kogu Eestist tuhandeid kive kokku toonud rahvas läks kuju loomisega ülimalt hoogu. “Iga-üks tahtis oma kivi just väljapoole asetada, et see ikka näha oleks.
Kõige suurem segadus puhkes siis, kui selgus, et etendusele ning Kalevipoja tarvis oma kivikest tooma tuleb ka president Arnold Rüütel. “Mul polnud kangelasel veel nägu valmis, aga kuidas sa presidendile näotut Kalevipoega näitad,” rääkis Simson kimbatusest. Hädast aitas välja kodust leitud kooliaegne töö – noore trompetisti Abi Zeideri portree, mis kinnitati kivikolba külge. Nii saigi kangelane endale trompetimängija näo.
Rahvas pani Sohni lendama
•• Estonian Air on oma õhulaevad ristinud nii Kaleviks kui ka Sohniks. Viimane on Kalevipoja pärisnimi, mis esineb eeposes vaid korra.
•• “2004. aastal, kui meie lennukipark oli kasvanud viieliikmeliseks, kutsusime Estonian Airi e-klubi liikmeid pakkuma nimesid kahele nimeta lennukile,” selgitas lennufirma käitlusala ase- president Rait Kalda.
