NELE LOORENTS: Looduskatastroof või looduskaitse?
Eesti kaitseväele vajalike harjutusväljade rajamise saaga on kestnud juba aastaid. Aja jooksul on ohutustehnika nõudeid järjest karmistatud, mistõttu kaitseväe maavajadus on nüüd oluliselt suurem kui aastate eest. Ehk just näiliselt suurest maavajadusest on tingitud ka avalikkuse üsna selge vastuseis harjutusväljade laiendamise plaani elluviimisele. Sageli isegi ei soovita küsimuse olemusse süüvida.
Harjutusvälja puhul on tegemist maa- või mereala ja selle kohal oleva õhuruumiga, kus korraldatakse kaitseväe ja kaitseliidu üksuste taktikalisi harjutusi ja õppusi, laskmisi ja lõhketöid ning katsetatakse relvi, lahingumoona, lahingu- ja muud tehnikat. Tulevikus on kaitseväe väljaõppeks planeeritud kuus harjutusvälja, viis neist on mõeldud üksiku väeosa väljaõppekavade täitmiseks ning kuues – kaitseväe keskpolügoon – peab andma võimaluse korraldada riiklikke ja rahvusvahelisi suurõppusi.
Mõju looduskeskkonnale
Enamikku neist harjutusväljadest kasutatakse eri kokkulepete alusel juba praegu, kuid lisandunud isikkoosseis, täienenud seadused ning tugevdatud ohutusnõuded nõuavad kasutuses olevate alade konkreetset piiritlemist ning väljaõpperajatiste (lasketiirud, laskeväljad jms) väljaehitamist. Samuti on hädavajalik rakendada täiendavaid keskkonnakaitsemeetmeid, näiteks tagada jäätmekäitlus ja paigaldada müratõkked.
Kaitseväe väljaõppega, nagu inimtegevusega enamasti, kaasneb mõju looduskeskkonnale. Just seetõttu on harjutusväljade tsoneerimisel väga hoolikalt arvestatud territooriumil olevaid looduskooslusi ja nende eripära, järjepidevalt jälgitakse indikaatoreid, mis on looduse seisundi hindamisel kriitilise tähtsusega, näiteks veeseisundi ja linnustiku regulaarne seire kaitseväe keskpolügoonil. Sageli kiputakse aga unustama, et kaitseväe väljaõppega kaasnev maakasutuse eripära mõjutab loodust ka positiivselt, nt piirab alade suletus kontrollimatut turismi ning hoolimatut metsaraiet.
Militaarkasutuse eripära tõttu on koormus looduskeskkonnale suuremal osal harjutusväljal märkimisväärselt väiksem kui enamikul muul alal. Lisaks intensiivse militaarkasutusega maa-aladele, mis on suhteliselt väiksed, on suurem osa harjutusvälja territooriumist (2/3 kogu alast) kasutuses vaid ohutuse tagamise eesmärkidel, mistõttu neil aladel säilib mitmekesine ja väärtuslik loodus.
Kohati on erireiim isegi soodustanud loodusalade säilimist ja arengut. Koguni 61% Nõukogude armee kasutuses olnud harjutusväljade territooriumist on hinnatud piisavalt unikaalseks ja võetud riikliku looduskaitse alla ning vaid 14% kogu endise N Liidu sõjaväe tekitatud hinnangulisest kahjust oli seotud harjutusväljadega. Soomes, Belgias, Saksamaal jm on isegi kuni 70% harjutusväljade territooriumist tunnistatud Natura 2000 eelvalikualadeks ning näiteks suurim säilinud lubjarikas rohumaa Loode-Euroopas asub Salisbury tasandikul, mida kasutatakse armee väljaõppeks juba 19. sajandi keskpaigast alates.
Lisaks sellele on ka aktiivses kaitseväelises kasutuses olnud harjutusväljadel seoses kindlate tegevustega täheldatud huvitavate biotoopide kujunemist. Näiteks kui praegu Põhja-Kõrvemaa maastikukaitsealale jäävat Jussi nõmme poleks nõukogude ajal sõjaväe poolt korduvalt põletatud, oleks seal praeguse liivikutega kanarbikunõmme asemel märksa väiksema väärtusega kooslus.
NIMB-sündroom
29. märtsil 2004 sai Eesti NATO liikmeks. Viimase avaliku arvamuse küsitluse kohaselt toetab Eesti kuulumist NATO-sse 89% eestlastest. Samas on oluline teadvustada, et rahvusvahelisele koostööle ja abile saab loota ainult selline riik, kes on selgesti väljendanud tahet ja võimet ennast ise kaitsta ning näidanud kindlat valmisolekut ja võimekust osaleda kollektiivses kaitses.
Ühe kõige olulisema osa kaitseväe võimekuse saavutamisel annab harjutusväljadel toimuv väljaõpe. Avalikkuse vastuseis – nagu enamiku uute ehitusprojektide puhul, olgu selleks jäätmekäitluskeskus, vangla vms – on kirjeldatav nn NIMB-sündroomiga (NIMB: not in my backyard). Nõustutakse, et selliseid objekte on vaja, kuid: “Tehke seda teises vallas, teises maakonnas, isegi teises riigis...” Kahjuks on Eesti riik liiga väike selleks, et leida siin sellist ala, millel kellegi huvid poleks riivatud. Jääb üle vaid otsustada, kas iseseisev Eesti riik on meile tähtis.
