Neli musketäri
Sain mõni päev tagasi kutse Toompeale, uut peldikut avama. Üks mees käis kutsumas. Oli hästi viisakas, rääkis, et see peldik on üleni kunstkäsitöö, hiiglaslikust marmorisambast paljaste kätega välja uuristatud. Potiks olevat palsameeritud elevandikõrv.
“Kuidas ma seda teie kemmergut siis avama pean?” küsisin mina. “Mingi lindi peab läbi lõikama või?”
“Ei, meil linti ei ole, “ seletas mees. “Te lihtsalt kasutaksite seda peldikut kõige esimesena. Ise valite, kas teete peenikest või suuremat häda, selles osas jätame teile absoluutselt vabad käed!”
“Ei, kulla mees,” ütlesin ma seepeale. “Niisugusest asjast ei tule midagi välja. Mina olen juba vana mees, eesnääre teeb vahel igasugust nalja, mina käsu peale pissida ei saa. Ja üldse, praegu on talveaeg, mul on ülikonnapükste all veel pikad aluspüksid, hakka neid seal nüüd rahva ees lahti harutama ja maha koorima... Ei, ei, kallis laps, mina seda peldikut avama ei tule! Kutsuge mõni noorem inimene, mõni miss või...”
“Neil on liiga pikad jalad, nad lasevad mööda!” kurtis mees.
“Kutsuge siis Tanel Padar! Mis see poisil ära ei ole, joob enne paar õlut ja siis püksilukk sirrdi lahti ning tuleb!”
“See on küll hea mõte!” kiitis mees. Hiljem nägin televiisorist, et oligi Tanel Padar selle avamisetöö ära teinud. Pärast käis veel Eda-Ines ka kempsus ära ja... Nii armsad lapsed, väga hakkajad. Ja hoiavad teineteist!
Vanad sõbrad. Eks sõprus ja üksteisest hoolimine olegi kõige suuremad väärtused siin maailmas. Sellepärast oli mul kole hea meel, kui Edgar Saviaar ja Siim Kallas viimaks ära leppisid. Ma mäletan neid väikeste poistena – siis olid nad suured sõbrad! Elasid ühes trepikojas, käisid iga päev üheskoos liivakastis mängimas. Edgar oli juba tollal selline paksuke, armastas väga süüa. Siis Siim muudkui aga tegi talle liivakooke ja Edgar jälle muudkui sõi. Lõpuks sai liiv selles liivakastis isegi otsa, siis hakkasid nad teisi mänge mängima. Jah, nad olid nagu sukk ja saabas.
Sellepärast oligi mul nii kurb vaadata, kuidas vanade semude vahelt must kass läbi jooksis. Ei mina tea, mis seal täpselt oli, kas mõne tüdruku pärast krilliti või mis... Noortel meestel lööb ikka vahel veri pähe. Aga nüüd oli see kõik igatahes möödas, ühel päeval tulid Kallas ja Savisaar mulle külla, hoidsid teineteisel kätest kinni ja kui ma neile kapist küpsiseid võtsin, siis nägin peeglist, kuidas Savisaar andis Kallasele ühe kiire musi.
“Küll on armas vaadata, kuidas vanad sõbrad jälle nii kenasti koos mängivad!” kiitsin ma poisse. Mõlemad naeratasid häbelikult.
“Jah, ei tea, mis asi see oli, et me vahepeal sedasi jonnisime!” ütles Kallas. “Vaata, see elu on ikka imelik! Teinekord viib kohe vägisi semud lahku!”
“Jaa, nii see on!” ütles ka Savisaar. “Eks see ole ju nali küll, et meie sinuga erinevates parteides oleme! Justkui poleks ühes erakonnas mõlema jaoks ruumi! Vanasti olime ju küll ühes ja samas parteis!”
“Nojah, me olime ju mõlemad kommunistid!” nõustus Kallas. “Me kuulusime legendaarsesse EKP-sse. Kas mäletad veel meie kuulsat sõjahüüdu?”
“Muidugi mäletan – see oli “Kõigi maade proletaarlased, ühinege!” “ kostis Savisaar. “Selle järgi tunti ja kardeti meie parteid! Kui kahju tegelikult, et see vana ja armas sõpruskond lagunes! Aga mis parata, linnupojad kasvavad suureks, lendavad pesast välja ning alustavad iseseisvat elu! Emapartei jääb neile kitsaks, igaüks tahab omaenda erakonna rajada. Oh meid, noored kuked olime!”
Nii öelnud, võttis Savisaar küp-sist, kastis tee sisse ja hakkas sööma, aga Siim Kallas muudkui istus, pea käte vahel ja meenutas silmade särades olnud aegu.
“Jah, meie vana armas partei...” sosistas ta. “Nüüd seda enam ei ole, aga mina näen teda ikka vahel unes! Näen unes kadunud kapten Karl Vainot ja kardinal Bre;nevit, kelle tahet me trotsisime! Tema oli tõeline suurmees, kes hoidis tervet Nõukogude Liitu oma peos! Enam temasuguseid pole!”
“Inimesed manduvad, mu sõber!” ohkas Savisaar. “Geeniuste asemele tulevad pudukaupmehed.”
“Edgar, kas sa mäletad veel,” jätkas hoogu sattunud Kallas. “Mikk Titma ja Tiit Made olid ju ka tol ajal meiega! Küll meil oli vahva ja lõbus! Kui palju nalja me tegime! Tuleta meelde nelja mehe ettepanekut!”
“Nojah, see oli ju see kuulus IME!” naeris Savisaar. “Oijah, on alles nooruses tegusid tehtud ja vempe visatud! “
“Edgar!” hüüdis Kallas korraga. “Mis sa arvad, kui katsuks Miku ja Tiidu ka üles leida! Hakkame jälle koos seda Isemajandava Eesti asja ajama, nagu nooruses! Mis sa arvad?”
“Noh, see oleks ilus küll,” venitas Savisaar. “Aga kust me nad leiame? Ja kas nad on valmis meiega liituma? Olen kuulnud, et Mikk on läinud Ameerikas kloostrisse ja tahab abeeks saada.”
“Olen kindel, et kui me kokku saame, siis suudan ma teda veenda!” kinnitas Kallas. “Oi, Edgar, kui me jälle neljakesi koos oleme – siis ei saa meie vastu keegi!”
“Jah, see oleks tõesti tore!” ohkas Savisaar. “Elu on meid laiali pillutanud, kuid oma südameis armastame me üksteist ju endiselt. Kuidas me tollal laulsimegi – parampa, rampa radujemsja...”
Kallas lõi kohe sekka ja nad laulsid koos terve öö. Aga hommikul istusid mõlemad mehed hobuste selga ning andsid kannuseid. Kallas pidi sõitma laevaga Ameerikasse ja otsima mormoonide kloostrist üles Mikk Titma, Savisaar aga tahtis leida Tiit Madet, kelle kohta räägiti, et ta olevat saanud ühelt advokaadileselt väikese päranduse. Mina lehvitasin neile valge taskurätikuga, kuni uljad ratsanikud silmist kadusid. Mõtlesin, et mine tea – ehk saavad neli meest tõepoolest taas kokku? Võib-olla viiakse siis ellu ka Isemajandava Eesti idee?
Nendelt vapratelt meestelt võis kõike oodata!
