Nelja pealinna lapse odüsseia kodu lähedase kooli otsinguil
„Ärge muretsege, Tallinnas jätkub koolikohti kõigile,” lohutavad pealinna meediakanalid iga päev. Prognooside kohaselt peaks uuel õppeaastal asuma pealinnas kooliteele 4324 õpilast, kuid märtsis vastu võetud uus koolikorralduse määrus tekitas koos vanemate üliinnukusega olukorra, kus suurel osal nendest lastest pole endiselt selge, mis kooli nad 1. septembrist õppima lähevad.
Haridusameti seisukoht on siiani, et pahameel koolikohtade jaotamise üle on iga-aastane. „Kui nimetada segaduseks seda, et kõik soovijad ei saanud sinna kooli, kuhu tahtsid, siis nii oli see ka varem ning kahjuks jääb nii ka edaspidi,” lausus ameti hariduskorralduse teenistuse direktor Meelis Kond.
Ent olukord pole nii lihtne, et väljajääjad on lihtsalt kadedad või probleem tekitab muret ainult kesklinna populaarsetesse koolidesse pääseda üritajatele. Eesti Päevaleht palus lapsevanematel kirjutada enda juhtumustest tänavustel koolikatsetel ja selgus kurb tõsiasi, et ka kaugemates linnaosades, kus nn eliitkoole pole, on juhtunud, et tubli ja tragi koolieelik ei sobi justkui ühtegi kooli.
Avaldame osa neist juttudest toimetatud ja mõnevõrra kärbitud kujul.
Elo lugu: kaksikud lähevad kooli, aga millisesse?
Oleme üks nendest peredest, kelle lapsed, kaksikud, ei ole ühtegi kooli sisse saanud, kuhu avalduse esitasime. Elame Kalamaja alguses Suur-Patarei tänaval. Sihtisime vanalinnas asuvaid koole vanalinna hariduskolleegiumi ja Gustav Adolfi gümnaasiumi, mis on kodule lähemal ja kuhu sisse ei saanud.
Kodust kaugemale Kalamaja põhikooli me avaldust ei esitanud ning eelmisel nädalal helistasin ekstra haridusametisse, et küsida, kas me peaksime sinna ikka avalduse tegema, sest kool võttis avaldusi vastu 25. aprillini. Kartus oli, et lõpuks ei pääse me ka sinna kooli. Haridusamet ütles: kindlasti ei ole vaja avaldust teha. Täna (teisipäeval – D. L.) Kalamaja põhikooli helistades sain aga direktorilt vastuse, et neil on kõik kohad täis ja oleks pidanud tegema avalduse...
Tõenäoliselt teeks meie olukorra oluliselt kergemaks seegi, kui oleks ainult üks laps, aga kuna neid on kaks, siis väga tõenäoliselt suunatakse nad sinna kooli, kus on kõige rohkem vabu kohti. Kus ja mis kool see on, pole aimugi. See on siis haridusameti üllatuspakett meile.
Kõige põnevam on see, kuidas nüüd haridusamet olukorra lahendab. Kui neil on õigus määrata laps kooli, kuhu on 60 minuti tee jalgsi või ühissõidukiga, siis määruse koduläheduse mõte kaotab igasuguse sisu.
Kõige nukramas olukorras on ikkagi kesklinnas elavad pered, kelleks oleme ka meie.
Tahaks teada, kui palju on neid inimesi, kellel ei ole tänase seisuga koolikohta ja kui kaugele kodust need lapsed lõpuks määratakse.
Heleni lugu: neli kooli, mitte ühtegi jah-sõna
Kuna elame Mustamäel, sai tehtud katsed kõigis Mustamäe koolides. Minu jaoks on oluline, et kool oleks kodule lähedal. Laps käis ka terve aasta eelkoolis ühes neist koolidest, mida eelistame teistele. Nüüdseks oleme juba kahest koolist eitavad vastused saanud, kahes (loo kirjutamise ja artikli ilmumise vahel saabus eitav vastus ka kolmandast koolist – toim) oleme ootel. Kuid tunne on väga lootusetu ning paistab, et peab veel kaua-kaua ootama ja pabistama, kuni lõpuks selgub, kuhu me oma last vedama peame hakkama.
Last kooliküpsuse mõttes me maha ei kannaks. Ta loeb veerides, vahel tuleb juba isegi pare-mini välja, oskab peast arvutada, joonistab väga hästi – lasteaias on tema tööd alati näitusel üleval – ning koolikatsetel oskas vastata kõigile muudele küsimustele (elukoht, sünnipäev, perekond jms). Erilist väljaõpet õhtuti pärast lasteaeda ma talle teinud ei ole, vaid olen tal lasknud rahus mängida ja olla koos oma sõpradega. Tekib küsimus: kui tark see laps oleks pidanud olema, et saada sel aastal 1. klassi?!
Katsete koha pealt tahaks veel jutustada loo, kuidas üks Mustamäe kool toimis. Nimelt moodustati umbes kümnest lapsest koosnevad rühmad. Kõik lapsevanemad istusid sel ajal, kui lapsed joonistasid, samas klassis laste taga. Kui pilt oli valmis joonistatud, hakati lapsi kutsuma ükshaaval ette oma teadmisi näitama. Esimene laps luges väga soravalt ja vastas kõik kenasti ära ning katsete läbiviija ütles üle kogu klassi, et see laps saab kindlasti kooli sisse. Järgmine laps luges veerides ja arvutas sõrmede abi kasutades. Tema vanematele öeldi kohe ära, et pole erilist lootus. Kui lõpuks järg minu lapseni jõudis, olid mu närvid täiesti viimase piirini viidud. Olin näost punane ja käed värisesid, nutt oli kurgus.
Mu laps vaatas mulle samuti kurva näoga otsa, sest ta teadis, et ei oska nii hästi lugeda ning ilmselt õpetaja ütleb kohe ära. Ja nii läkski. Minu jaoks oli täielik šokk, et katsed sellisel moel üldse korraldati. Ja minu meelest peegeldas õpetajapoolne arvamuse avaldamine kõigi teiste vanemate ees täielikku ebaprofessionaalsust. Tegemist on Mustamäe tavakooliga ja nad võtavad omale õiguse võtta vastu vaid lapsi, kes oskavad soravalt lugeda?! Ma ei saa sellest mitte kuidagi aru ja tahaks jalgu trampida.
Ise alustasin kunagi kooliteed maakoolis, ei osanud ma lugeda ega arvutada. Nüüdseks olen lõpetanud ülikooli ja elu on kenasti joone peal. Tekib küsimus, et kui neilt lastelt juba nüüd nii palju nõutakse, siis mis toimub 20 aasta pärast, kui need targad lapsed kõik suureks kasvavad. Olen alati olnud veendumusel, et lapsel peab olema oma lapsepõlv ja aeg mängimiseks. Õppida jõuab ta 12 aastat kindlasti ja rohkemgi veel. Milleks lapsepõlve lühendada sellega, et kooli mineja peab katsed sooritama, mis ju eeldab eelnevat drillimist?
Triinu lugu: uuest aastast saab lapsevanemast taksojuht
Haridusamet tuli märtsis välja uue määrusega – põhjendusega, et ei taha muuta last vanemate kinnisvara vangiks. Nüüdseks on minul tunne, et lapsed on veel suuremad vangid, nimelt haridusameti omad. Kui varasem süsteem oli lihtne ja läbipaistev, koolikoha leidmisega polnud probleeme, siis praegu on minu tutvuskonna koolieelikute vanemate närvid küll päris läbi. Ettenägeliku lapsevanemana panin oma lapse kirja nelja kooli. Kaks neist asuvad kodust kuni kümne minuti jalutuskäigu kaugusel kesklinnas, kaks kaugemal Mustamäel.
Käisime lapsega kenasti katsetel, ei olnud teda drillinud ega talle sisendanud, et nüüd on katsed, vaid rääkisime, et läheme kooliga tutvuma. Ta võttis kõike vabalt ja asi sujus.
Kõikjal rõhutati kenasti, et eelistatakse oma piirkonna lapsi, et lapse kodutee peab ikka olema lühike ja turvaline. Ühesõnaga ilus jutt ärevil lapsevanema kõrvade paitamiseks. Meie olime panustanud, et saame lapse ikka kodukooli, kuna selles piirkonnas on ta juba viis aastat lasteaias käinud ja elanud. Ei tohiks ju nagu probleeme olla.
Kuid ei olnud see asi üldse nii lihtne. Eelmisel nädalal hakkasid saabuma vastused. Esimesena saime jaatava vastuse kaugemast koolist. Oli hea meel, kuid kohta veel ei kinnitanud, jätsime 21. aprillini lahtiseks, kuna siis pidid saabuma tulemused kodulähedastest koolidest.
Ühest neist, Westholmi gümnaasiumist, saabuski. Jäime välja, kuid meelt ei heitnud. Sinna oligi enneolematult suur konkurss. Meie eelistatud koolist, Tallinna ühisgümnaasiumist aga ei tulnud 21. aprilliks mingit vastust. Saatsime meile, helistasime – ei midagi. Ainult öeldi, et küll selgub ja oodake. Samas, selleks hetkeks olid päris mitmed lasteaiakaaslased juba eitava või jaatava vastuse saanud. Selgusetus oligi kõige hullem.
Tuttavatega vesteldes selgus, et jaatavaid vastuseid olid saanud ka päris-päris mitmed hoopis teise piirkonna lapsed, kuigi kool rõhutas, et eelisseisundis on oma piirkonna lapsed ja need, kel õed-vennad ees.
Pärast sellist ootamist saabus meile ka ühisgümnaasiumist vastus. Eitav muidugi. Ühtegi selgitust juures polnud. Teistest koolidest saadeti ikka selgitus ka juurde. Samuti pole koolipoolset vastust saanud.
Olen väga nördinud. Kas see on siis nüüd normaalne, et lubatud oma piirkonna lapsed jäävad välja ja peavad ei-tea-kuhu kooli hakkama käima? Kes siis üldse kvalifitseerub enda piirkonna laste alla, kui mitte lapsed, kes on elanud seal peaaegu sünnist alates ja käinud sama piirkonna lasteaias?
Lapsed pole enam vanemate kinnisvara vangid, kuid on nüüd haridusameti vangid ning vanemate elukutseks saab sügisest taksojuht.
Need lapsed, kes mitte kuskile sisse ei saanud, on eriti kurvas seisus, kuna neid hakatakse määrama suvalistesse linna koolidesse. Vanemad peavad seni kodus närviliselt küüsi närima, et mis kooli fortuuna nende lapse saadab.
Vanaema Kai lugu: kooliminekuks kulub tund aega?
Männikul polnudki meil rohkem variante – Rahumäe põhikool on nelja peatuse kaugusel, Nõmme põhikool jääb 11 peatuse kaugusele ja linna pool on ühisgümnaasium kõige lähem – see on ka 11 peatuse kaugusel, mis on isegi ühe bussiga sõites üsna pikk vahemaa.
Lapselaps üritaski pääseda ainult Nõmme kahte põhikooli – Nõmmele ja Rahumäele –, ainuke soov oli, et ta saaks turvaliselt koolis käia. Ja ta ei saanud mitte kumbagi, sest mõlemas koolis oli konkurss peaaegu viis inimest kohale. Nõmmel on ju üldse praegu lapsi varasemast märgatavalt enam, kuna elanikkond vananes, noored tulid peale ja järjest rohkem tuli ka lapsi. Siin lihtsalt ei jagu neid kohti.
Eelkoolid hakkasid toimuma juba aasta alguses ja siis kehtis veel vana määrus, et ühte piirkonna kooli laps ikka saab. Kui ei ole soovi eliitkooli panna, siis on teada, et oma piirkonna kooli ta saab. Eelkooli jaoks oleks pidanud võtma lapse kaks korda nädalas lasteaiast ära, viima ta kooli, sealt ära tooma, milleks aga võimalust ei olnud. Pealegi lasteaias õppisid nad ju samu asju – kirjutamine selge, lugemine selge, arvutamine kümne piires, mida sa hing veel ihkad? Polnud sellist tunnetki, et ta mingisse põhikooli ei saa.
Eks muidugi eelistati ka eelkoolis käinud õpilasi või neid, kellel õed-vennad ees. Tundub, et iga kool on defitsiidiks muudetud. Kõige rohkem kannatavad need, kes tahavad, et laps saaks turvaliselt, ilma kärata kooli. Võeti ära just see võimalus, et laps saaks üksinda kooli mindud ega peaks loksuma kusagil mitme bussiga.
Kui bussiga peab sõitma 11 peatust ja üks buss jääb vahelt ära või jääb laps maha, siis tegelikult kulub praegust linna bussiliiklust arvestades ju juba kooliminekuks üks tund. Kool asub nina ees ja ta on ikka sunnitud minema teise kooli.
Meil keerati ju linnaliiklus pahupidi. Kuna vanemad jooksid ise koolidele tormi, siis tekkis igas koolis suur konkurss ja selle võrra on rohkem inimesi, kes praeguseks pole enda lapsi ühtegi kooli saanud. Kui lapsel oleks olnud võimalik teha katseid kahes koolis korraga, siis oleks ilmselt olnud ka konkurss väiksem ja valutult oleks kooli saanud needki, kes eelistavad kodulähedust.
Isegi need, kes kuude-seitsmesse kandideerisid, võisid samuti kooli ukse taha jääda. Ja nüüd peab kõiki neid koolidesse määrama hakkama. Nüüd lähevad isegi Mustamäe õpilased Kristiine koolidesse, Nõmme lapsed sõidavad omakorda sinna, kuhu nad parasjagu sisse saavad, ja Nõmmele tulevad Laagri lapsed, kes peavad igal hommikul vanematega kohale sõitma. Kõik on risti-rästi segi pööratud ja ma tõesti ei usu, et kõik saavad kodu lähedale kooli, kuna neid lapsi on lihtsalt nii palju.
Pirita ja Nõmme on suurimad kriisipiirkonnad
•• Kaja Laanmäe juhib väikest Merivälja kuueklassilist algkooli, kuid ka see kool oli tänavusel kevadel olukorras, kus 44 kohale kandideeris korraga 94 õpilast. „Õnneks tegelik elu nii hull ei ole, sest lapsevanemad on oma lapsed registreerinud väga paljudesse koolidesse ja meie nimekiri on kahanenud tänaseks 72 soovijani (nädalavahetuse seis – D. L.),” sõnas Laanmäe. „Nii Pirita kui ka Nõmme on praegu kriisipiirkonnad, sest soovijaid on tohutult rohkem kui koolikohti.”
•• Laanmäe saab väga suure tahtmise korral kooli vastu võtta ka kolm klassikomplekti. „Probleem on suur ka Pirita majandusgümnaasiumis, sest kõikidel meie kooli lõpetajatel peab olema koolikoht seal koolis, kuid ka nende võimalused on lõpukorral,” ütles direktor. „Ma ei pea õigeks, et Merivälja kooli või mõnesse teise kodukooli saab ainult katsetega, sest kuigi me oleme kooli maine kõrgele tõstnud ja seetõttu on kindlasti ka tung suurem, peab koolikoht olema ka lihtsalt tublidel ja toredatel lastel.”
Haridusamet ootab lapsevanemate otsuseid 1. maiks
25. aprillil 2011 tuli kõikidel Tallinna munitsipaalkoolidel anda vastused laste õpilaskandidaatideks arvamise või mittearvamise kohta neile lapsevanematele, kes olid esitanud lapse vastuvõtmiseks taotluse. Vanematel tuleb oma lõplikust valikust koolidele e-Kooli keskkonnas teada anda hiljemalt 1. mail.
Tallinna haridusameti hariduskorralduse teenistuse direktori, elukohajärgse kooli määramise komisjoni esimehe Meelis Kondi sõnul on igale koolikohustuslikus eas lapsele, kelle elukoha aadress on Eesti rahvastikuregistri järgi Tallinna linn, tagatud õppimisvõimalus Tallinna linna munitsipaalkoolis. „Linnas on koolikohti piisavalt, seega ohtu, et mõni laps kodulinnas kooli ei mahu, ei ole,” sõnas Kond. Lastele, kes ei ole kandideerinud ühtegi kooli või soovitud kooli ei pääsenud, määrab elukohajärgse kooli vastav komisjon.
Komisjon teeb kooli määramise otsuse, arvestades õpilase elukoha kaugust koolist ja seal õppivaid vanemaid õdesid-vendi. Kui kaks või enam kooli on õpilase elukohast peaaegu võrdsel kaugusel, siis määratakse elukohajärgseks kooliks see, mis on tema elukohale kõige lähemal, kuhu koolitee on kõige lühem ja turvalisem ning kus on vabu õppekohti. Kui samale kriteeriumile vastab rohkem lapsi, kui on vabu õppekohti, siis eelistatakse last, kelle elukohaandmed on kantud rahvastikuregistrisse varem.
Komisjoni määratud koolid teavitavad vanemaid sellest hiljemalt 10. juunil, vanematel tuleb oma vastus anda hiljemalt 22. juunil. Määratud kool pole siiski lapsele kohustuslik, laps saab pärast 22. juunit minna ka teistesse koolidesse, kus on vabu kohti.
Haridusameti juht Andres Pajula on seejuures lubanud, et pärast esmakordset otsust korraldada 1. klassi astumiseks sellisel moel konkurss asutakse septembris juba ilmnenud probleeme taas kord üle vaatama ja lahendama.
