Nemad teevadki Päevalehte. Juba üle kümne aasta
Neist paljudel on rohkem kui aastakümne jagu kogemust ja juubeliaastal tasub neid uuesti tutvustada ja esile tõsta. Küsitlenud Teele Tammeorg
Kärt alustas lehetööd keskkooliajal, kui kirjutas lugusid Sakalasse. Hiljem, ajakirjandustudengina märkas ta Rahva Hääle kuulutust ja sõitis Tallinna tööle. 1990-ndate alguse kogenematus ja naiivsus teeb talle seniajani nalja. „Armuaega ei antud. Kalle [Muuli] saatis mind üsna kohe Toompeale, riigikokku. Ma polnud veel läinud ja umbes poole tunni pärast ütles Kalle mulle: kuule, kui sa parlamenti lähed, räägi veel selle ja selle inimesega ka. Ma vaatasin talle suurte silmadega otsa: aga Kalle, sa saatsid mind ju riigikokku, ma ei jõua parlamenti!”
Eesti Päevalehes on Kärt töötanud 1995. aastast saati, lehest on ta eemal olnud ainult paar aastat. Toimetus saab aga uhkust tunda, et just EPL-i külgedel on ilmunud Kärdi lood, mille eest ta on kaks korda – 1998. ja 2014. aastal – võitnud uuriva ajakirjanduse prestiižse Bonnieri preemia.
Rauno läks 1994. aastal sõjaväest otse Rahva Häälde tööle. Kuu aega hiljem seisis Eesti silmitsi Estonia laevahukuga ning Rauno veetis pildistades pikki päevi sadamas ja lennujaamas. „Siis ei osanudki aru saada selle sündmuse kaalukusest – noorena oli palju sahmimist,” meenutab ta nüüd. Tol ajal algas fotograafi hommik sellega, et tuli meetrite viisi filmilinti kassetile kerida. Teinekord võis sellega kiireks minna, sest ülemus ootas ukse taga ja nõudis, et juba välja sõidetaks. „[Kalle] Muuli tampis ukse taga. Oota, karjusin pimikust, ma kerin! Siis panin kogemata tule põlema ja valgustasin umbes paari kuu rulli ära,” naerab Rauno.
Praegu on Rauno töö väga mitmekesine: ta pildistab, filmib, monteerib. Tema leivanumber on imelised allveefotod. „Ma arvan, et paljud Eesti fotograafid teevad head, mõttega tööd,” ütleb ta.
Kaivo esimene ajakirjanikutöö oli ETV-s välisuudiste toimetajana, esimene lehetöö aga juba Hommikulehe välisuudiste toimetuse juhtimine 1993. aastal. „Tempo ja info liikumise kiirus oli tookord selline, et mõnda teemat Eesti lugejani tuues polnud probleemi, kui seda vahendati välismaalt kohale jõudnud väljaandest, mis ilmus kord nädalas või ka kuus,” meenutab ta. 1995. aastal ühendati Hommikuleht, Rahva Hääl ja Päevaleht üheks Eesti Päevaleheks.
Kaivogi saab tänavu tähistada 20 aasta tööjuubelit Eesti Päevalehes. Ta on välisuudiseid kirjutanud, toimetanud ja ka toimetuse tööd juhtinud. Tema laua tunneb ära kõige korrapärasema lehevirna järgi, kust kolleegid käivad lugusid kontrollimas. „Mulle endiselt meeldib paberleht,” selgitab ta.
Kristina on hariduselt raamatupidaja, kes õppis küljendama neli aastat Saaremaa lehti kokku pannes. Esialgu oli ta lehe müügijuht, kuid reklaame oli tarvis ka ise teha. „Nii sattusin küljendustuppa arvuti ette ja Windows tundus nii põnev. Sinnani olid raamatupidamisprogrammid ju DOS-i põhised – ainult must ja valge. Nii see toimetus mind välja õpetas,” ütleb ta. „Ma töötan puhtalt tunde pealt – reegleid ma ei tea.”
Eesti Päevalehte tuli ta just nimelt spordikülgede küljendajaks, kuid sageli pani kokku ka telekava ja vahel võttis ette majandusküljed. Spetsialiseerunud küljendaja suur eelis on see, et ta tunneb inimesed fotodel ära, oskab nime ja nägu kokku panna. Selle oskusega on Kristina vahel toimetajadki hädast välja aidanud.
Tänavu täitub Kristinal Eesti Päevalehes 13 aastat.
Maris tuli Eesti Päevalehte 2004. aastal, kuid on 1980-ndatel keeletoimetajana töötanud juba Noorte Hääleski. Talle tundub, et aja jooksul on Päevaleht küpsemaks saanud. „Mina olengi küll see klaas-pooltäis-tüüp, aga mulle tõesti tundub, et lood on läinud paremaks,” kinnitab ta. Ajalehekeele põhihädaks peab ta kantseliiti, täispuhutud bürokraatlikku keelekasutust.
2004. aastal, kui ta oli paar nädalat Päevalehes töötanud, jäi Jyväskylä rallit vaatamast tulev kolleeg Helsingis laevast maha ega jõudnud tööle. Tuli kõik lood ja küljed, millega muidu tegeleb kaks inimest, üksi läbi lugeda. „Uhasin siis pühapäeva õhtul lugeda, silmad sõlmes. Muidugi jäi vigu sisse. Ja missugune kergendus, kui leht lõpuks trükki sai!” meenutab ta.Tänavu täitub Marisel Päevalehes 11 aastat.
Tänavu täitub Marisel Päevalehes 11 aastat.
1996. aasta suvel tuli Aarele kõne tundmatult numbrilt. Teisel pool toru oli Päevalehe tollane peatoimetaja Kalle Muuli, kes kutsus kokkusaamisele. Aarel oli seljataga pankuritöö, aga ka ajakirjanikukogemus, ja ta mõtles: ajutiselt käib lehetöö küll. Punktuaalse inimesena – ta ütleb, et lausa vihkab hilinemisi – astus ta varakult Ajakirjandusmaja lifti. Kuid jäi sellega kahe korruse vahele kinni. Häirekella helistades jättis ta mõttes tööga juba hüvasti. „Vabandus, et jäin lifti kinni, oleks võrreldav koolipoisi pihtimusega, et koer sõi koolitöö ära,” meenutab ta. „Õnneks läks aga lift taas liikuma ja Muuli vaid muheles, kui kuulis, et lifti kinni jäin. Ju see ajakirjanikutöö minu jaoks ikka määratud oli.”
Nii ongi Aare 19 aastat Päevalehes majandusuudiseid kirjutanud, toimetanud ja osakonda juhtinud.
Andrus Kivirähk, kolumnist – 19 aastat
Hillar Mets, karikaturist – 18 aastat
Agne Narusk, erilehtede toimetaja – 18 aastat
Vilve Ernits, telemarketingi konsultant – 17 aastat
Anneli Jeerland, andmetöötlus- ja tootmisjuht – 15 aastat
Heiki Suurkask, Forte toimetaja – 14 aastat
Terje Kõrm, vanemprojektijuht – 13 aastat
Ülle Tänavsuu, telemarketingi konsultant – 12 aastat
Vilve Torn, erilehtede toimetaja – 12 aastat
Killu Sukmit, kujundaja – 12 aastat
Raimo Reiman, kujundusosakonna juht – 12 aastat
Eda Paisnik, telemarketingi konsultant – 12 aastat
Artur Jurin, vanemprojektijuht – 12 aastat
Mari Peegel, kultuuriosakonna juht – 11 aastat
Kristiina Viiron, erilehtede toimetaja – 10 aastat
Eda Post, toimetaja – 10 aastat
Raivo Murde, teema- ja erilehtede juht – 10 aastat
Nele Kalda, vanemklienditeenindaja – 10 aastat
Signe Kalberg, erilehtede reporter – 10 aastat
