NEMAD USUVAD Kolm usku, kolm elulaadi
Kõigel on hing
"Maausk on pigem elustiil kui usund," ütleb skulptoriharidusega Elo Liiv (29), keda rahvas teab Vigala Sassi õpilase ja naisena.
Saaremaale Triiki tuli – ja jäigi – Elo neli aastat tagasi. Niisiis kuuluvad ta usu juurde lahutamatult Sass (59), keda Elo hüüab taadiks ja kes astub teisest toast esile, jalas dressipüksid, paremale näopoolele tätoveeritud kaaren, vasemale madu. Kuuluvad nende lapsed, keda nad hellitavalt tatikateks kutsuvad: tütar Kõue (3) ja poeg Uko-Aija (2), kelle peanupud on peaaegu paljaks pügatud, ainult kuklasse jäetud pikk lopsakas salk, ning paarikuine poisipõnn Ess’u. Kuulub maalapp loitsuplatside ja hingepuudega ning taluõu, kus koerte poolt paljaksjäratud hiiglaslikud ribikondid vedelevad kiviviske kaugusel rõõmsavärvilistest plastmassleludest.
"Usuks võiks siiski nimetada ainult riigiusku," lööb Sass religiooniasjanduses korra majja. "Praegu on maailmas neli suuremat riigiusku: budism, muhameedlus, kristlus ja judaism. Maausk on meie, tshuudide, elukeskkonnast tekkinud ürgne ilmavaade, ökoloogiline mõtlemisviis, ja tähendab, et kõik meie ümber on elav, hingestatud ja hingestatav." Elo uurib Sassi sabas muistsete eestlaste riitusi, millest valmiv raamat oleks pöidlapaksune pakk paberilehti, kui tarkused poleks salvestatud arvutikettale.
Sassi juurde kolides ei pidanud Elo loobuma ühestki harjumuspärasest majapidamisvahendist: ei autost, telerist ega pesumasinast. (Ainus, millest Elo tõesti puudust tunneb, on hoopis vilgas külaelu ühes talgutööde ja veimevaka-õhtutega.) Oma lapsedki on Elo ilmale toonud mitte kodus nurgavoodis, vaid Kuressaare haiglas. Arvab, et saaks ka metsatalus sünnitamisega hakkama – ent milleks mõttetult riskida? Kuid "Tere!" asemel soovib maausuline ikka "Päikest!" ja hommikul välja minnes tervitab nurgas kükitavat majavaimu.
Elo puistab hõõguvale pliidiplaadile rohupepresid, et mandrilt saabunud võõrastest haigusi välja suitsutada. Peremees aga läigatab pudelist pisara põrandale Maaemale, enne kui külalistele Sassi Palsamit kallab. "Meie oleme kogu aeg teinud armastuse riitusi, aga armastuse peale tuleb kurjus," tõdeb Sass. "Oleme ühiskonnast praktiliselt välja tõugatud, muidugi omal soovil." Või kuidas seda nimetada, kui nende riituseplatsidele on mitu puhku tuli otsa pandud? "Kuigi maausk on väga isiklik, seda ei määrita kellelegi kaela, on see ometi meie rahva aastatuhandete kogemus. Milleks mulle võõrad kombed ja riitused?" küsib Elo. "Võib ju öelda, et Jumal on maailmas üks, kuid keegi ei saa väita, et selle Jumala kummardamine peab olema eri rahvastel ühene. Selles ongi väga tähtis vahe: kõik riitused ja kombed on ikkagi vastavalt keskkonnale, milles elatakse ja mille üks lüli ollakse. Kaotades oma tavad ja usu, hävineb rahvas varem või hiljem "
Elo ei hoolinud eriti kellegi arvamusest, kui Sassi juurde jäi. "Võib-olla algul tundus, et ema-isa olid vastu – kiindumuse ja mure pärast. Mu vend elab samuti kodust kaugel, Kiievis," lausub Elo. "Aga nüüd on nad paratamatusega leppinud. Eks ma muidugi olen pisaraid valanud, ei taha ju kellelegi haiget teha. Aga: oma elu, oma valikud." Sõbrannasid pole Elol õigupoolest kunagi palju olnud. Veel Tallinnas elades eelistas ta pidusid pidi pendeldamisele ateljees nokitseda ja unistada, kuidas temast saab uus Michelangelo.
Elo on keetnud terve pärastlõuna taimeteed, täitnud kruuse ja pitse, soojendanud makaronivormi ning andnud siinsamas köögilaua veeres Ess’ule rinda, endal meel kogu aeg rõõmus.
"Tavaliselt teen toidud mina, Elo teeb elektritööd ja putitab autot," sõnab Sass. Elo pole julgenud mõelda, milline oleks ta elu siis, kui ta poleks Sassi juurde tulnud: "Minus poleks ehk tärganud reaalteaduste janu. Oleksin enam närvitsenud tühiste asjade pärast. Poleks sündinud kolme last, kelle isast ma sedasi hoolin. Oleksin ehk linnas juba nime teinud kunstnik, aga kindlasti mingis mõttes eluvõõram
Ühesõnaga tuhat pisiasja. Üks risttee viib teisele ja teine kolmandale. Keegi ei saa täpselt teada, mis oleks juhtunud, kui oleksin teise tee valinud. Aga Eestis lihtsalt pole kedagi teist, kelle juures riitusi õppida. Arvan, et kui Sass läheks Siberisse, siis võtaksin lapsed kukile ja läheksin kipa-kõpa talle järele. Eks edaspidine elu näitab, kas ma jään jüngriks või hakkan ise midagi tegema." Naiste loitsuplats on tänu Elo algatusele juba valmis.
[[2]] Ja Jumal tegi tõekspidamistele 1:0 ära
Tiina Eier (36) on diplomeeritud ajakirjanik ning ajalehe Elu Sõna toimetaja. Ta keedab oma Tartu-kodu kööginurgas lahustuvat kohvi ja tsiteerib mõne mõtte kinnituseks Piiblit, milles jämedad tekstiplokid roosa markeriga kasti löödud. Nendib, et kui ta ülikooli kolmandal kursusel poleks saanud päästetud, oleks praegu tõenäoliselt hambad-töös-kinni-karjäärinaine. Ehkki teda peeti andekaks, ei kahetse ta mahamaetud ajakirjanikuametit põrmugi: kirjutamine oli ja on nüüdki tema jaoks üsna vaevarikas protsess.
Tudengipõlves oli Tiina rõõmsameelne boheemitar, kes võis külma kõhuga bussis jänest sõita ja järjekorras vahele trügida. Kuid ühtäkki hakkasid talle heiastuma kummalised uned. Mõte "Mis minust saab, kui ma suren?" tõi sipelgad ihule. 1987. aasta varakevadel võttis Tiina julguse kokku ning koputas pooltuttava baptisti ukse taga. Tiina loo ära kuulanud, vastas too rahulik-äratundvalt: "See on ju kurat! Me peame sinu eest palvetama!" ning andis Tiinale kaasa Paul Yonggi Cho raamatu "Neljas dimensioon", mida Tiina luges nagu aabitsat.
Elusõnalastest kui ebatüüpilistest, rõõmsatest ja skandaalsetest usklikest kuulis Tiina esimest korda toonase hea tuttava, muusik InBoili käest. InBoil, kes kuulsate tartlaste nimesid täispikitud laulus pühendas Tiinale read: "Tiina Eier läheb Elu Sõnaga, teises käes Glori Halleluuja", kutsus ta ka koosolekule. Ent mitte muul eesmärgil, kui et ehk saab nalja.
Tiina mäletab, et tol päeval enne loengut istus ta ülikooli ees ja tundis korraga, nagu valguks soe õli üle näo. Kummaline, kuid mitte ebameeldiv aisting. Seda imelikum, et tol hetkel ei teadnud ta mitte midagi võidmisest. Samal koosolekul, kus küll punkariharju, küll ontlikke ülikondi kandev kirju seltskond laulis "Meri siin seisma jäi" ja pikajuukseline pastor Albert Türnpu kõnet pidas, sündis Tiina otsus kogudus üles otsida. Ta oli soovinud leida ägedaid noori inimesi, kes tegeleksid usuga täie löögijõuga. Baptistide koosolekud tundusid talle liiga uimased, luterlus õpetusena liiga sünge. Elusõnalased olid oma sõnumites tulised, sai ta peagi aru. Kas ma pean tõesti kõik oma raamatud ära hävitama? küsis paljulugenud Tiina endalt.
Ja küttis Balzaci ja Dostojevskiga ahju, jättes alles ainult sõnaraamatud. Hiljuti võttis puhtalt suurepärase stiili pärast kätte "Piiririigi", aga kui jõudis esimese lõiguni, kus aimdus homoseksuaalsust, rebis raamatu vastikusega puruks. "Jah, on küll hästi kirjutatud, aga ilu on vales teenistuses!" kõlas tema karm hinnang. Seepärast ei laula ta ka enam oma kunagist lemmiklaulu, iiri ballaadi väikesest tüdrukust, kes ei küsi oma vendadega rännates tulevikku mitte Jumala, vaid Iirimaa käest.
Pärast seda, kui Tiinast sai aktiivne elusõnalane, jagunesid tema tuttavad järsult kahte lehte. Leidus neid, kes tulid temaga koosolekutele kaasa. Kuid mõni sõber karjus talle solvanguid näkku ning unustas aastateks. Õppejõud Marju Lauristin ja kirjastaja Sirje Endre olid pettunud, nentides: lugu on juba liiga kaugele arenenud. Vastu seisis ka Tiina luteriusku ema.
Elusõnalased on tuntud oma julge pealetükkivuse poolest. "Muidugi olen ka mina inimesi meie koosolekutele kutsunud, mõnele lausa pinda käinud," ütleb Tiina ning imestab, miks nii paljud selle peale närvi lähevad. Tiina oletab, et vihastaja elus on patt ja vastupanu Jumala tahtele: "Ega minul ei ole linnukest kirja vaja, ma pole komsomolitöötaja! Temal on vaja päästmist." Kui palju hingi tema abil päästetud saanud, Tiina ei tea. Ühes imelises tervenemises mängis ta aga peaosa. Nimelt tuli Tiinale kord vastu tuttav naine oma väikese pojaga, kes kokutas. Otse juuksurisalongi ukse ees tänaval pani Tiina poisile käed peale, käskis rääkida korralikult ja palvetas tema eest. Mõni kuu hiljem naine helistas ja tänas: laps kõneleb nüüd soravalt.
Jumalat pole Tiina näinud, küll aga deemonit – ükskord enne uinumist oma voodi ees. Too polnud lasteraamatu saba ja sarvenukkidega kuradike, vaid ligane, määrdunud-valge rüve olend. "Jeesuse nimel!" karjatas Tiina. Ta tunnistab, et on mõnigi kord meeleheitlikult ja valjuhäälselt palvetanud seni, kuni saabub rahu. Kas naabrid ehmunud pole? Tiina ütleb, et on alati uusi naabreid hoiatanud: kui tema juurest kõrgemaid toone kostab, ei ole tarvis politseid kutsuda. "Jumalas pole ma kahelnud," kinnitab Tiina. "Põhiliselt paneb Jumal proovile sinu südamehoiakud. Ja kui Jumal annab sulle mõne võimaluse, siis ei tohi sa tagasihoidlikult öelda: oh, mis nüüd mina Sa pead seda kasutama!"
Tiina on kuulnud Jumala häält ja võitnud valimistel koha Tartu linnavolikogus. Tiina on palunud Jumalalt korterit ning saanud. Kaks suurt soovi on tal veel. Esimene: et Elu Sõna ajaleht muutuks võimsamaks ja jõuaks abivajajateni, "oleks kombain, mitte väike sirbike." Ja teine: liiga suur, et sellest rääkida.
Mantraks Hare Krishna
Krishna-usulise noore naise Gandharvika (24) nime väljahääldamisega tuleb edukalt toime enamik sõpruskonnast. Emagi kutsub teda Reginaks vaid mõnikord vanast harjumusest.
Gandharvika lugu kinnitab väidet, et niipea, kui sa tahad südames muutuda, hakkavad su teele juhtuma inimesed, kes oskavad sind aidata. "Mul oli peas küsimus: mis on elu mõte?" meenutab malbelt naeratav Gandharvika kümne aasta tagust aega, kui ta nägi linna vahel rongkäigus tantsisklevaid ja kellukesi kõlistavaid krishnaiide ning tuli sõbrannadega nende templisse loengut kuulama. Õhus hõljuvad teravad ja magusad toidulõhnad, vänge viirukisuits, trummid, mis panid kõrvad pilli lööma – esimesel hetkel kavatses Regina märkamatult jalga lasta.
Kuid loengut jälgides hakkas talle tunduma, et saab vastuseid küsimustele, mida on eluaeg taga ajanud. "Sain aru, et krishna-usk ei ole huvialaringis käimine, vaid elustiil," räägib Gandharvika. "Sa ise jääd ju samaks. Lihtsalt võtad juurde midagi, mis su hoopis õnnelikumaks teeb." "Näiteks kui mina enne laulsin kidraga tüdrukust ja poisist, siis nüüd on sõnum hoopis sügavam," sekkub vestlusse mees, kes abiellumistseremoonial Gandharvika juukselahu punaseks värvis, tema abikaasa Arjuna (33).
[[3]] Krishnausulised ütlevad lahti alkoholist, meelemürkidest, lihatoidust, hasartmängudest ja abielueelsest seksist. Materiaalse maailma naudinguist loobuja saab vaimselt õpetajalt pühitsuse ja uue, puhastava toimega nime. ""Gandharvika" tähendab "see, kes on kõige ilusam" ja mina olen Kõige Ilusama teener. Samuti on see nimi seotud tantsuga," seletab Gandharvika, kes õpib ja õpetab india tantsu ning tõlgib veedasid. Loobumine polnud Gandharvikale raske, kuigi ta oli paar korda kanepit tõmmanud ja shokolaad maitses magus.
Lihatükke hakkas ta iseeneselegi märkamatult juba varem toidu seest välja nokkima – lihtsalt ei tahtnud enam. Kas tõotusemurdjat tabab karistus? Gandharvika sõnab muigamisi, et kõige hullem karistus on must südametunnistus. Üleüldse, lihast loobumine on köömes võrreldes sügaval sisimas pesitseva uhkuse ja laiskuse väljajuurimisega.
Kui Gandharvika harjus uue elustiiliga sedavõrd, et hakkas tähelepanu pöörama ka inimestele templis, tundis ta Arjunas ära oma kunagise platoonilise kiindumuse Arne Lauri, muusiku ansamblist Just Knud Quikstad. Kuid ta ei lootnud midagi: "Arjuna on õudselt eriline, igaühte ta ei vaata. Aga kuidagi hästi sujuvalt avastasime, et oleme teineteise jaoks loodud." Samal ajal soovitas ka guru Arjunal abielluda ning Arjuna võttis seda kui jumalikku märki. "Vanasti keerles mu ümber kogu aeg palju naisi. Aga on parem, kui sind valvab üks emalõvi," nendib Arjuna lõbusalt.
"Abielu Gandharvikaga on mu elus esimest korda mõistuse-suhe. Tavaliselt oli asi ainult emotsioonide peal. Aga loodus ei ole nii seadnud, et inimene võiks vasakule ja paremale seksida! Omal ajal tahtsin minagi ühendada Jumalat, vaimsust ja mõnusat seksi erinevate toredate inimestega. Ei toimi, noh!" Lapsi noorpaaril veel pole, kuid nad räägivad sel teemal sageli. Krishnaiidid, kel kavas lapse soetamine, sooritavad enne spetsiaalselt askeese, et hing puhastuks.
Arjuna arvab, et usk on inimestele kaugeks jäänud peamiselt seetõttu, et puuduvad käegakatsutavad eeskujud, ainult pühakutest lugemisest jääb väheseks. "Aga kui sa näed, et on tõesti olemas inimesed, kes on jõudnud väga kõrgete vaimsete omadusteni, siis lihtsalt tahad neile anduda, neid teenida." Üks kord on Gandharvika oma usus kahelnud. Kui Arjuna hakkas pühitsust saama, küsis Gandharvika temalt: äkki see asi on jama? Arjuna ütles, et võib oma veendumuse eest elu anda. Gandharvika lausub: "Nüüd tean ka mina, et see on tõepoolest nii."
Tiiu Suvi
fotod: Heiki Laan, Malev Toom
