Niitmise positiivset mõju luhtade taimeriigile võttis hiljuti oma magistritöös kokku Jaak-Albert Metsoja, kes kuulub ise ka Alam-Pedja luhtade hooldamisele pühendunud looduskaitseühingusse Kotkas. Metsoja teadustööst koorus välja tõsiasi, et Suure Emajõe kallastele jääva Ihamaakingu luha niitudel on soontaimede liigirikkus tänu iga-aastasele niitmisele kerkinud kohati poole võrra. Näiteks kui 2000. aastal, mil niitmisega pärast tosina või veelgi enama aasta pikkust pausi jälle alustati, loendasid teadlased luubi alla võetud uurimisaladel ühe ruutmeetri kohta keskmiselt 6,2 taimeliiki, siis nüüdseks on see arv tõusnud juba kümne liigini.

Metsoja tõstis tähelepanuväärsematest taimedeharuldustest, kelle püsimajäämiseks on heina niitmine hädavajalik, esile kahkjaspunase sõrmkäpa ning võhumõõgaliste hulka kuuluva niidu-kuremõõga.

Luhtade niitmise mõjude väljaselgitamiseks on maaülikooli ornitoloogid juba aastaid Alam-Pedja luhtadel jälginud ka meil eriti ohustatud linnuliigina punasesse raamatusse kantud rohuneppe. Neid linde peetakse üheks olulisemaks luhalooduse käekäigust aimu andvaks indikaatorliigiks. Ornitoloogid on oma vaatluste põhjal jõudnud järelduseni, et just tänu niitmise taastamisele on Alam-Pedja kui Eesti ühe tähtsama nepikantsi rohuneppide asurkond stabiilsena püsinud.

Ka kalad on rõõmsad

Kuid taimede ja lindude kõrval on luhaniitude taastamisest võitnud ka kalastik. Kalateadlane Meelis Tambets märkis, et kui luhad oleksid niitmata, ei saaks paljud kalad – latikad, haugid, särjed ning looduskaitse alla kuuluvad vingerjad – suurvee ajal üleujutatud niitudel kudemas käia. „Kui luhtasid ei niideta, siis need võsastuvad ja kalad ei saa neid enam koelmutena kasutada,” tähendas Tambets.

Tambets viitas, et niitmise positiivne mõju jõuab suurenevate kalasaakide kaudu nii õngemeeste kui ka kaladest toituvate lindudeni. Viimaste hulka kuuluvad näiteks haruldased kala- ja konnakotkad.

Niidetavate Alam-Pedja luhtade pindala küünib ligi tuhande hektarini.

Ligipääsmatu rabade ja jõgede rägastik

•• Alam-Pedja looduskaitseala on ulatuslik loodusmaastik Tartust loodes. Lodud, madalsood ja rabad moodustavad suurema osa kaitseala pindalast, vaheldust pakuvad põlismetsadega kaetud soosaared. Ala on suures osas piiratud jõgedest ja ojadest, selle ligipääsmatust suurendas omal ajal veelgi piirkonnas asunud Nõukogude armee pommituspolügoon.

•• Jõgede väikse languse tõttu ujutab tulvavesi kevaditi üle ulatuslikke alasid. Suure Emajõe enam kui viiekümnes unikaalses vanajões käivad kudemas nii Võrtsjärve kui ka isegi Peipsi kalad.

•• Rände ajal on Emajõe luhad täis uju- ja sukelparte ning luiki. Luhaäärsetes metsades pesitseb rohkesti väike-konnakotkaid, kuid kaitsealal võib kohata ka kala- ning suur-konnakotkast ja rabade kohal kaljukotkast.