Nimed marmortahvlil
Mina olen vana mees ja sellepärast sõjast mingit vaimustust ei tunne. Liiga palju on juba nähtud elu jooksul orbe ja leski! Ütlesin seda ka uuele presidendile Arnold Rüütlile, pärast seda, kui Eesti Vabariigi liitlane Ameerika Ühendriigid oli alustanud pealetungi Afganistanile.
“Arnold, jäta need õnnetud afgaanid ükskord rahule! Kui sa ENSV Ülemnõukogu presiidiumi esimees olid, siis saatsid sa eesti poisid Afganistani sõdima, ja nüüd, vaevalt ametisse astunud, ründad sa jälle seda paljukannatanud maad! Mis kana sul Afganistaniga ometi kitkuda on!”
“Ära räägi, kui sa millestki aru ei saa!” vastas Rüütel. “Afganistan on Eesti Vabariigi põlisvaenlane, ja usu, selles sõjas surun ma nad põlvili! Eelmine kord oli minu ainus marionett haige ja vana BreÏnev, aga seekord olen ma suutnud Afganistani vastu üles ässitada terve Euroopa ja Ameerika! Seekord nad meie käest ei pääse! Ameerika tegi algust, peagi avab Venemaa oma piirid ja Eesti armee marsib kõige otsemat teed mööda otse Kabuli!”
See uudis kurvastas mind ja ma sõitsin löödult oma Nõmme kodusse, meenutades neid ilusaid aegu, mil Eestit juhtis veel rahuarmastav president Meri, aga mitte praegune kuri sõjajumal.
Jalalabadi Kunstiansamblid. Kuid mitte kõiki ei pannud asjade säärane käik nördima. Paljud noored mehed otse keesid isamaalisest vaimustusest. Kui ma koju jõudsin, seisid minu aias Linnateatri lavastaja Elmo Nüganen, peaminister Mart Laar ja ülemjuhataja Tarmo Kõuts, kõik hirmsasti elevil – ja küllap ka pudelist kuraasi juurde saanuna, usun ma. Igatahes jooksid nad kohe minu juurde ja Nüganen ütles:
“Kallis Ivan, me ootasime sind pikisilmi! Ütle, kas sa lubad meil oma kuuris ühte näitemängu harjutada?”
“Mis näitemängu?” küsisin mina umbusklikult. “Midagi jõulukarnevali tarbeks või? Kas hakkate mööda lasteaedu käima?”
“Ei, hoopiski mitte!” hüüdis Nüganen. “Meie otsustasime lavastada Albert Kivikase “Nimed marmortahvlil”, et tõsta noorte patriotismi ja isamaa-armastust, mida käimasolevas sõjas väga vaja läheb! Ja kui see tore näitemäng meil selge on, siis sõidame me Afganistani ja rajame Jalalabadi Kunstiansamblid, et rõõmustada oma kunstiga vapraid sõjamehi, kes võitlevad Osama bin Ladeni nimelise koletise vastu, ning turgutada nende moraali! Ehk tahad isegi kampa lüüa, Ivan? Mis oleks, kui sa võtaksid endale Poska osa?”
“Mitte mingil juhul!” keeldusin mina. “Ma olen vana mees ega hakka tola tegema. Aga kui teie tahate, siis mässake mu kuuris pealegi. Ärge ainult puuriita ümber ajage, ma ladusin seda mitu päeva. Kui te selle ümber ajate, siis kihutan kohe väravast välja!”
Sergei Prohhorovit· – Vabadussõja kangelane. Nüganen, Laar ja Kõuts rõõmustasid ja jooksid kohe kuuri.
“Sellest plekkvannist saab soomusrong! ütles Kõuts. “Mina ronin siia sisse ja mängin Kuperjanovit!”
“Mina olen noor mees, kes tuleb Vabadussõtta ja saab kangelaseks!” teatas Nüganen.
“Mina mängin tiblat, kelle Eesti armee pihuks ja põrmuks lööb!” ütles Laar.
“Aga kes karu mängib?” küsisin mina. “Kuperjanovil oli alati ühes pirakas isakaru, keda kutsuti Sergei Prohhorovitiks. Just tänu sellele karule võidetigi Vabadussõda, sest mesikäpp oli kole verejanuline murdja ning sõi tiblasid nagu pohli.”
“Aga soomusrongid?” imestas Kõuts. “Milleks olid siis soomusrongid?”
“Soomusrongidesse peideti Eesti armee, sel ajal, kui karu ringi märatses!” seletasin mina. “Ega Sergei Prohhorovit ei teinud vahet, kes on tibla ja kes eestlane, tema vihkas kõiki inimesi ja tappis igaühe, kes ette sattus. Ainult Kuperjanovit ta hoidis ja armastas. See armastus sai muidugi hiljem Juliusele saatuslikuks, sest karul tuli tahtmine peremeest kallistada. Julius sai kohutavaid haavu ja suri nendesse. Karu peab tingimata sees olema, muidu pole see näidend õige.”
Nüganenile minu plaan ei meeldinud.
“Sellist tigedat karu me küll sisse ei pane,” ütles ta mornilt. “See rikuks kõik ära, ilusa patriootilise näidendi asemel tuleks välja mingi laadajant. Teeme ikka nii, nagu stsenaariumis kirjas. Kõuts, sina pea sealt vannist üks sütitav kõne, siis mina vaatan oma koju jäänud pruudi pilti ja nutan natuke. Aga siis viirastuvad mulle taevas sini-must-valged kirsiõied ja ma saan aru, et isamaa vajab mind ja torman rünnakule. Sina, Mart Laar, tule samal ajal puuriida tagant välja, sa ole natuke koomiline ka, kõnni näiteks niimoodi imelikult, nagu oleks sul kõhuvalu, või midagi sellist. Ja vehi pika noaga! Siis ma võitlen sinuga ja tapan su ära, aga saan ka ise surmavalt haavata. Ja siis tule sina, Kõuts, vannist välja, pea jälle üks tore kõne ja suudle mind laubale. Ütle midagi sellist, et: “Kodumaa ei unusta sind iialgi, vapper nooruk! Puhka rahus, meie jätkame su võitlust!” Siis mina suren ja sina langeta pea ning mine vanni tagasi.”
“See on väga hea lugu!” kiitsid Laar ja Kõuts. “Sellist näidendit vaataks ise kasvõi kümme korda päevas. Siin on kõik olemas – on ülevust ja kurbust, patriotismi ja terake nalja kah! Hakkame ruttu harjutama!”
Kirsiõite asemel suitsupääsuke. Nad võtsid kohad sisse – Kõuts läks vanni, Laar puuriida taha, aga Nüganen võttis taskust pruudi pildi ja nuttis seda vaadates.
“Kuule, aga kuidas me seda teeme, et sa näed taevas sini-must-valgeid kirsiõisi?” küsis Laar riida tagant sosinal.
Nüganen jäi mõttesse.
“Tead, me lihtsalt muudame natuke teksti!” ütles ta siis. “Need pole mitte kirsiõied, vaid sihuke lint, mille toob noka vahel kohale suitsupääsuke. Ivan, kallis, kas sa ei tahaks mängida pääsukest? Sa peaksid jooksma lihtsalt korra kuuri uksest sisse, nokk ees, frakk seljas ja sini-must-valge sall käes! Teed siin ühe ringi, laulad: “Sirts-sirr!” ja lippad jälle minema.”
“Mitte mingil juhul!” vastasin mina. “Mul polegi frakki ja nokka ammugi mitte! Jätke mind oma mängust välja!”
“Noka saab teha nii, et sa hoiad hambus punaseks värvitud supilusikat,” väitis Nüganen, aga mina keeldusin kategooriliselt, kuna mul pole sellise töö jaoks juba ammu piisavalt hambaid.
“Siis pole midagi teha, pead ise jooksma, Laar!” ohkas Nüganen. “Sul on aega, enne kui sa tiblana välja ilmud. Oled nõus?”
“Teeme ära!” vastas Laar, tõusis püsti ja ajas kange kolinaga puuriida ümber.
Ja siis ma kihutasin nad oma õueväravast välja, nagu lubatud sai, ja hakkasin kurja vandudes uut riita ehitama.
