Nõmme – raudteepeatus 7. verstal


Nikolai von Glehn nõudis, et iga ehituskrundilt maha võetud puu asemele istutataks uus
Nõmme on vanalinna kõrval üks väheseid Tallinna linnaosi, mille ajaloomaterjalide talletamisel, uurimisel ja avaldamisel on pikemaajalised traditsioonid.

Kindlasti avaldab Nõmme kroonikakirjutaja Leho Lõhmus veel palju huvitavat selle linna-osa sündmustest ning silmapaistvatest isikutest. Nõmme on eriline harmoonilise kultuurikeskkonna poolest ja pole juhus, et enamik eestlasi peab seda piirkonda kõige eelistatumaks elukohaks Tallinnas.

Vanim asustus ilmselt Pääskülas

Nõmme piirkond oli sajandeid väga hõreda asustusega. Vanim toponüüm hoge hoved (Kõrgepea, Kaldapea) pärineb 1371. aastast. See tähendas vaid linnasarase piiri. Vanim asustus oli Pääskülas, mida mainiti juba 13. sajandil Taani hindamisraamatus. Orduajal kuulus Pääsküla Saku mõisale ning 1526. aastal müüdi see Jälgimäe mõisale. Seega läks kogu Nõmme maa-ala Jälgimäe mõisa koosseisu. 1825. aastal ostis selle Peter von Glehn.

Piirkonna uus tõus algab alles 19. sajandi II poolel ja on seotud Nikolai von Glehni nimega. Asustuse tekkimist Nõmmel tuleb siduda Tallinna–Paldiski raudtee rajamisega. 1872. aasta kevadel-suvel organiseeriti erironge väljasõitudeks Sinistele mägedele – nii nimetati tollal Mustamäe nõlvu. Nõmme peatus kandis algul nime “peatus 7. verstal”. Peagi nimetati see ümber Nõmme peatuseks. Kuna piirkond oli populaarne, otsustas Glehn välja anda suvilakrunte. 6. oktoobril 1873 rentis ta Tallinna kooliõpetajale Johan Pihelmannile esimese suvilakrundi. Rahva jutu järgi olevat ta seejuures lausunud: “Seie saagu lenn.”

Tähtsaks etapiks Nõmme arengus oli selle administratiivne eraldumine Jälgimäe rüütlimõisast ja allutamine Saue vallale. Nüüd oli võimalik Nõmme maid soovijatele müüa. Nikolai von Glehn oli nõus maid müüma pikaajalise järelmaksuga. Ühes asjas oli ta järeleandmatu – nimelt nõudmises, et iga ehituskrundilt maha võetud puu asemele tuli istutada uus. Nii hakkasid Nõmme mändide kõrval levima ka kuused ja lehtpuud.

1886. aastal valmis Glehni enda eskiiside järgi keskaegset linnusearhitektuuri jäljendav paekivist loss. Ta rajas oma aeda arvukalt pargirajatisi (palmimaja) ja -skulptuure, neist suurimad olid “Lohe” ja ligi 8 m kõrgune “Kalevipoeg”. 1910. aasta paiku valmis kõrge vaatetorn.

Nõmme elanikkond kasvas jõudsalt. 20. sajandi alguseks oli Nõmmel 800 püsielanikku ning lisaks ligi 1000 suvitajat. Elamuid oli 300 ringis. 1912–1918 rajati läbi Nõmme kaks kitsarööpmelist raudteed. Pääs-külast kujunes aedlinn, mille rajasid Harku mõisa maadele merekindluse ametnikud. 1923. aastal liideti Nõmmega Peetri aedlinn (Pääsküla), samuti Liiva raudteejaama ja Valdeku tänava osa. 1917. aastal sai Nõmme alevi õigused ja 1926 linna õigused. 1922. aastal oli Nõmmel 5150 elanikku ja 773 maja, 1929. aastal 12 783 ja 1939. aastal 19 664 inimest.

Kõige kiirem areng iseseisvusajal

Eriti aktiivne ehitustegevus Nõmmel oli 1924–1928, kui ehitati keskmiselt 230 maja aastas. 1928–1930 ehitati aastas 176 maja ja 1932–1939 102 maja. 1939. aastal oli piirkonnas 3350 elumaja ja 29 ühiskondlikku hoonet, sh koolid Hiiul, Kivi-mäel, Rahumäel, tuberkuloosisanatoorium, jaamahooned, turuhoone, kinohoone, Nõmme linnavalitsuse hoone jm. 1930. aastate ehitustegevust reglementeeris Nõmme linna ehitusmäärus. Määrus fikseeris kruntide minimaalsuuruseks Pärnu maantee ja raudtee ümbruses ehk II ehitusrajoonis 900 m2 ning mujal 1100 m2. Nõmmele planeeriti rohkesti metsaparke. Puude mahavõtmine hoonestamata osas oli keelatud.

Nõmme on selline, nagu me teda praegu hindame tänu mitmete asjaolude kokkusattumisele. Tähtsat rolli nõukogude aja lühinägelike eesmärkide takistamisel mängis nõmmekate kodukandirespekt ja keskmisest aktiivsem vastuseis kõigile neile, kes seda keskkonda püüdsid kahjustada.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare