Võidunud ja väsinud nägi välja niihästi sõjaeelse Nõmme saksa koguduse kirik kui ka sellega kokku ehitatud pastoraat. Need oli oma valdusse võtnud lähedale siginenud vene kool ja kohandanud õppeklasside töökodadeks. Kõrge kirikuruum oli betoneeritud vahelaega kaheks korruseks jagatud ning tööpinke täis, kõik aknad muudetud – töökojamaja kunagisest sakraalsusest polnud ei väljast ega seest õieti võimalik arugi saada.

Seepeale ohkas nii siinses pastoraadis sündinud sõjaeelse pastori Gotthard Hoerschelmanni poeg kui ka arhitekt Fredi Tomps. Toona ei osanud neist kumbki ette näha, et kaastundeohetest võib ajapikku sündida meeliülendav koostöö, mille viljad on möödunud aastast Tallinna ühisvaraks saanud.

Teatavasti asutas rühmake Peterburist enne revolutsiooni Tallinna asunud sakslasi Nõmmel oma väikese luterliku kirikukoguduse. 1929. aastal valmis arhitekt Robert Natuse projekti kohaselt pastoraadihoone, mis meenutab pigem Nõmmele tüüpilist kõrge katusega elumaja.

1932. aastal hakati pastoraadi otsaseina kõrvale kirikut ennast ehitama ja 1936. aastal saigi Nõmme Saksa Lunastaja kirik valmis. Kõrgusse pürgiv sale hoone, pikad ja kitsad aknad, peaukse kohal kõrguvad saledad betoonturbad, mille tipud täidavad kellatorni ülesannet, annavad moodsa vormikõnega ehitisele sakraalse hõngu. Üllatavalt modernistlik on konstruktivistliku pinnajaotusega uks.

Kogudus polnud kuigi suur, saja inimese ringis. Nemad, nagu teisedki baltisakslased, pidid Molotovi-Ribbentropi pakti esimeste ohvrite seas 1939. aastal kodudest ja kirikust ilma jääma ja Saksamaale pagema, et mitte loomavagunites Siberisse sattuda.

Pühakoja metamorfoos

Eesti taasiseseisvudes kerkisid natsionaliseeritud varade tagastamisel päevakorda ka endise Lunastaja kiriku hoone ja pastoraat. Kuna Nõmmel on nüüd ainult näpuotsatäis endisi sakslasi või nende järglasi, kingiti krunt koos hoonetega Nõmme eesti luterlaste Rahu kogudusele. Linnavalitsus toetas projekti „Tallinna kirikurenessanss” raames pühakoja metamorfoosi.

Vanameister Fredi Tomps tegi restaureerimisprojekti nii kirikule kui ka pastoraadile. Kuna kirik oli punaajal inventarist täielikult ilma jäänud, kavandas Tomps uue altari ja kantsli, seinapaneelid, pastoripoeg Hoerschelmann aga otsis Saksamaalt taastatavale kirikule oreli ja pingistiku. Arhitekti sõnade järgi oli raskeim ruumi liigendada ja viimistlusmaterjale nii kokku sobitada, et see poleks üksnes esteetiliselt askeetlikus tasakaalus, vaid tagaks ka hea akustika.

Tomps rajas seni puudunud võidukaare uue altari ette ja säilitas läänes lõigu töökoja vahelaest oreli mahutamiseks. Tammepuust kastjal altaril on vaid mõned sisselõigatud ristid ning algust ja lõppu meenutavad tähed – alfa ja oomega. Altarilaua kohal on taevasinisele seinale kinnitatud seitsmeharuline kandelaaber ja lihtne pruun puitrist. Ainsad figuraalsed elemendid kogu kirikuruumis on eraldi vardal asuv metallkrutsifiks ja linik kantsli serval, millel on Püha Vaimu kehastusena valge tuvi.

Omaette esteetilise naudingu allikaks on eri värvi graniitplaatidest põrand. Kõik kommunikatsioonid – küte, ventilatsioon, elektrijuhtmestik – on delikaatselt varjatud. Nii väljapeetult moodsat sakraalinterjööri annab Eestis otsida!

Linna vastuvõtukomisjon pole kirikut ametlikult kasutuskõlblikuks tunnistanud, kuid elu käib siin üsna tubli hooga. Väidetavasti on esteetiliselt rafineeritud pühakoja eeskätt omaks võtnud Nõmme haritlased.

Nõmme mändide vahel vaid üsna lähedalt silma hakkava pühakoja seoseid sakslastega meenutab siia paigutatud kuldtähtedega mälestustahvel baltisakslastele, kes võitlesid Balti rü­gemendis ja langesid Eesti iseseisvuse eest Vabadussõjas.

Novembris 2008 oldi niikaugel, et võis alustada liturgiate ja kontsertide korraldamist. Meekarva pinkidele mahub 110 kirikulist. Pühapäevaseid teenistusi peab Nõmme Rahu koguduse õpetaja Ove Sander, kellele piibliseletuste vahel sekundeerib organist Toomas Trass. Nõmmel elav professor Andres Uibo on teine organist. Seni on uuendatud Lunastaja kirikus toimunud 54 kontserti. Interpreedid on siinset akustikat kiitnud.