Noore neiu elu: neli aastat peksu, vangistust ja julma vägistamist

Harju maakohus mõistis 15-inimese­lise jõugu kaks liidrit süüdi orjastamises.

Neli aastat kinnihoidmist, prostitutsioonile sundimist, peksu, nälga ja vägistamisi. Nüüd lõpuks, kolm aastat kestnud kohtusaaga järel, saabus paljukannatanud Elina (nimi muudetud – toim) jaoks kohtuotsus. Kokkulepe kinniste uste taga. Tingimisi karistused, mida võib veel kümne päeva jooksul vaidlustada. Inimesed, kes naist piinasid, on vabaduses, peale tingimisi karistuse määramise midagi muud riik neilt ei nõua.

Kõik sai Elina jaoks alguse 2002. aastal, kui tallinlanna oma perekonna poolt rahalistesse raskustesse jäeti ja tegelikult hüljati. 17-aastane tüdruk läks ajalehekuulutuse peale õppima Pronksi tänava massaažisalongi masseerimist, et ise raha teenida. Maksis veel kursuse eest ligi tuhat krooni. Kuid pärast esialgseid kursuseid lubatud diplomit talle kätte anda ei tahetud. Tuli välja, et selle saamiseks tuleb tal see „välja teenida” hoopis teist laadi teenustega ja ühel päeval olidki „kliendid” kohal. Pärast esimest julma läbipeksu aga oligi ta juba ringis sees. Esimest korda anti talle siis mõista, et niisama ta sellest süsteemist välja ei pääse.

Sellest ajast saati pole Elina enam vabadust oma elus tunda saanud. Pronksi tänavalt viidi ta edasi Sõle tänavale, sealt Võistluse tänavale, siis Tööstuse tänavale. Seal olid korterid, kus teda hoiti tema sõnul luku taga ja kust ta sai välja üksnes klientide teenindamiseks.

Tööaeg kestis ööpäev läbi. Kuni hommikul kella kaheksani välja, kella 12-ni sai magada. Siis käis arvete klaarimine. Grupeeringu juhtfiguuride Gorbatšovide ema Valentina elas Sõle tänava korteri vastaskorteris. Tema käes oli korteri võti ja tema pidas ka n-ö dispetšeri ametit. Kui tuli tellimus, läks Elina koos autojuhiga sinna, kuhu telliti. Süüa sai ta siis, kui autojuht oli nõus Statoili mine­ma ja sai hot dog’i osta.

Alguses kehtisid „kerged” reeglid. Esimese kliendi eest sai tüdruk 60 krooni, iga järgmise eest 100. Ja sai loobuda pärast seitset klienti päevas. Siis reeglid karmistusid: tuli sõna otseses mõttes vastu võtta iga tellimus, mis tuli. Alustati amfetamiini sisseandmisega, mis pidi tüdruku töökõlblikuks tegema, et ta liiga tuim ei oleks. See tuli ka kinni maksta, mis tähendas, et esimesed kliendid tuli tasuta teha. „Ükskord tegin poolteist kuud täiesti tasuta. Sergei Gorbatšov andis sada krooni päevas lihtsalt elamiseks,” räägib Elina.

Jubedad saunapeod

Päris jubedad olevat olnud saunapeod, kus amfetamiini mõju all tüdruk pidi teenindama mitutkümmend pidulist. „Eestlased, venelased, välismaalased. Jah, väga tihti olid nad narkootikumide uimas,” ütleb Elina.

„Mulle lubati kaks tundi vaba aega. Aga siis tuli ikka tellimus.” Viidi Lasnamäele. Teenindas ära. Tuli uus tellimus, 50-liikmeline peoseltskond mehi ja naisi. Teenindas ära. Hakkas tagasi tulema, uus tellimus, kuhugi metsa, kus olid kümme narkouimas eestlast, ja siis autojuht arvas, et sinna ei ole vaja minna. Gorbatšovid koos katusega tulid kohale ja peksid läbi autojuhi ja siis ka Elina.

Päris mitu korda nende nelja aasta jooksul õnnestus Elinal neist bordellidest põgeneda. Kuid mitte kauaks. Ühel korral toodi ta tema sõnul tagasi, nõuti 3000-kroonist võlga ja topiti autosse. Ühel korral tabati ta ühes baaris, üks nn katus võttis sealsamas noa taskust välja ja tõmbas tal noaga kõri katki. Tüdruku kaelal on arm siiani näha. „Nad kontrollisid kõike, nad teadsid, kus ma elan. Telefonid olid ka nende kontrolli all. Oma vanematele pidin valetama, et sõitsin lapsehoidjaks,” räägib Elina.

„Kartsin väga peksu. Ähvardati vaiba sisse keeramisega. Ma ei saanudki aru, millepärast peksti,” jutustab Elina.

2006. aastal, kui Elinal uuesti õnnestus põgeneda, läks ta politseisse. 2007. aasta aprillis võeti punt kinni. Naine on siiani elanud varjupaika peidetult ja üksi tänaval ei liigu.

Elinale on määratud nüüd 80 protsenti töövõimetust üldhaigestumise tõttu. Ta saab abi professionaalidelt, kes annavad talle vaimset abi ja ravivad tema füüsilist tervist.

Sel pühapäeval nägi ta aga Gorbatšove oma maja juures luuramas…

Prokurör: vaja oleks inimkaubanduse paragrahvi

•• Eile sai Harju maakohtus oma lõpu kohtuasi, milles Elina oli kannatanu ja üks peamine tunnistaja. Kohtupingis istus algu­ses 17, hiljem 15 inimest. Kaks neist, Alexandra Gorbatšova ja Sergei Gorbatšov, võtsid eile kokkuleppemenetluse raames omaks, et nad on süüdi orjastamises, alaealise prostitutsioonile kaasaitamises ja ebaseadusliku tegevuse võimaldamises ja prostitutsiooni vahendamises.

•• Eelvangistuses oli Sergei kolm kuud, Alexandra kolm päeva. Nüüd jäi nende karistuseks tingimisi mõneaastane vangistus vastavalt kolme- ja viieaastase katseajaga. Valentina Gorbatšova oli eelvangistuses viis kuud ja sai nüüd tingimisi vangistuse katseajaga neli aastat ja temalt konfiskeeriti ligi 200 000 krooni. Enamik ülejäänuist võttis omaks prostitutsiooni vahendamise ja sai ka tingimisi karistuse.

•• Prokurör Ella-Mai Velling on kokkuleppe saavutamisega rahul, kuna kohtualuseid oli palju ja muidu olekski asi venima jäänud.

•• Selliste juhtumite tarvis oleks Vellingu sõnul vaja sisse viia inimkaubanduse paragrahv. Sest meil kehtiva orjastamise paragrahvis kedagi otseselt süüdi mõista on väga keeruline. Mujal läänemaailmas kasutatav inimkaubanduse paragrahv annab võimaluse süüdi mõista kurjategijaid sunniviisiliselt prostitutsioonile sundimise eest ja selle eest ka kompensatsiooni nõuda – nii et kurjategija peab välja maksma raha, mis ta teenis teise inimese keha müümisega.

Elina: tahan käia päevavalgel

•• Millist kohtuotsust sa ise tahaksid? Kas sa tunneksid end paremini, kui nad kinni läheksid?

Loomulikult ma ei ole rahul. Ma ei taha, et nad kinni läheksid. Aga rahul ei ole. Tahan reaalset kompensatsiooni selle eest, mis minuga tehti. Moraalset ja materiaalset kompensatsiooni.

•• Mis sa nendest paragrahvidest ja karistustest arvad?

(Vaatab kaua paragrahvide ja katse­aegade nimestikku, mis on kolmeaastase kohtusaaga tulem. Raputab pead.) See siin on liiga lihtne. Võrreldes kõige sellega, mis toimus.

•• Mis sa nüüd kavatsed teha?

Praegu saan pensioni (invaliidsuspensioni – toim). Olen kodus. Teistel siin on juba lapsed ja… Ma olen ka juba 25-aastane... Kuidas ma teen eluplaane, kui selline asi muudkui edasi käib? Kolm aastat on see kohtuasi käinud. Kaks esimest aastat muudkui ootasin otsust. Kogu aeg, iga päev mõtlesin ainult selle peale. Kui seda ikkagi peetakse tõsiseks kuri­teoks, kuidas on siis võimalik, et see kestab kolm aastat? Reaalset raha ju teeniti sellega. Hangeldati narkootikumidega. Kuidas saab üldse neli aastat selliseid tegusid teha ja niimoodi lihtsalt raha teeni­da? Nüüd kohtus tundub mulle, et küsimus ei olegi enam minus kui kannatajas ja selles, mis minuga tehti.

•• Millist lõppu sa tahaksid loole, et sinu jaoks oleks ka lõpp?

Ma ei taha enam varjuda, vaid tahan käia käia päevavalgel. Ma ei taha enam karta.