Noored tegijad portreteerivad pealinna uuest vaatenurgast
Raamat kirjeldab ebatavalisel moel kõiki linnaosasid, tuntumaid lõbustusasutusi, linnas liikuvaid vähemusi nagu tänavalapsed, kerjused ja prostituudid, lisaks ajalugu ja arhitektuuri.
TÄNAVALASTE RASKE ELU. “Nende elu hakkab pihta kella üheteistkümne paiku öösel, kui enamik inimesi magab, ja kestab kahe, kolme, poole neljani. Kui lapsed oma silmaluugikesed keskpäeva paiku lahti saavad, pannakse nad kerjama. Neil pole kella, poole ööni nuusutavad nad liimi,” ütleb Pelgulinnas Preesi tänaval asuva kristliku lastekodu juhataja Inge Ojala intervjuus raamatu koostajatele.
Lõbustusasutustest kirjeldatakse raamatus nii klubi Hollywood kui vähem tuntud paiku nagu Depeche Mode baar vanalinnas ja Balti jaama ööpäevaringselt avatud kiirtoidukoht.
Ajaloo poolelt leiab raamatust iidseid legende, sinna vahele kirjeldusi 80. aastate olümpiaaegsest linnast ja sellest, kuidas siia jõudis Pepsi Cola.
“See oli hedonistlik põlvkond, kes juues leiget pepsikoolat, mida 1978. aastast villiti Tallinna Limonaaditehases, ei jaganud oma vanemate skepsist ja sukeldus ülepeakaela nõukogude massikultuuri,” kirjutab raamatu üks koostajaid Mari Laanemets.
Üks peatükk on pühendatud transpordile, erilise tähelepanu pälvib bussiliin number 18.
“Toit on selle bussi keskpunkt. Eesti naine on alati olemas, alati. Sest mehed tahavad vorsti, joovad õlut ja veini,” kirjutab Kadi Estland.
Lisaks saab väikese ülevaate linnas enamlevinud gräfiti-sõnumitest, lahti seletatakse salapärased kirjad nagu “Haiguste ravi ” ja “Kranich 666.”
SUURED VÖÖDIKUD LIIVALAIA TÄNAVAL. Linnaloomade kohta on eraldi tabel, kus kirjas erinevat tüüpi kasside levikualad.
“Veerenni bussipeatus – kohalik kirju lühikarvaline. Kentmanni-Liivalaia nurk – suur vöödik,” kirjutab Kai Lobjakas linnaloomade kohta.
Tallinna külastavad rulamehed saavad raamatust hulgi häid näpunäiteid, kus on parem sõita ja mis kella ajal seda kõige ohutum teha oleks.
Lisaks kirjeldavad mitmed autorid oma kodu. “Ajapikku korter devalveerus. Minu isiklik vara, alates tühjadest õllepudelitest lõpetades raamatutega, varastati ära, mööbel läks sooja saamiseks ahju, seinad kattusid sürrealistliku grafitiga ja mina pagesin nagu rott uppuvalt laevalt,” kirjeldab popkunstnik Kiwa ühte oma eelmist elukohta.
Üheks suuremaks väärtuseks on raamatu pildid. Eriti huvitavad on mitukümmend aastat vanad ülesvõtted kohvik Moskva ees seisvatest punkaritest ja Viru hotelli kabaree lavatagusest. Samas leidub fotosid kaasaegsest tänavapildist.
Raamatu anri on raske määrata, igal juhul ei ole tegu tõsimeelselt teadusliku teosega ega populaarteadusliku ülevaatega.
