Noortekambad vihkavad üksteist väsimatu raevuga
Sõda tuleb, kodusõda, ütlevad vene noored kooliõuel hämarate põõsaste varjus. Sõda tuleb, ütlevad teised vene noored kooliõuel pingi veerel. Pole midagi teha, tuleb kätte maksta, ütlevad eesti noored Kosel, kaupluse nurgal. Võimalust kokku leppida näevad vähesed.
Paar tundi enne nende lausete kuulmist valin rahvastikuministri büroo telefoninumbri ja kutsun Katrin Saksa kohtama. Õhtusele Lasnamäe äärele, sinna, kus nädalavahetusel kogunesid noortekambad, ketid - kaikad pihus.
Olen saja kolme protsendiliselt veendunud: Saks eelistab reaalsetele Lasnamäe kampadele pigem integratsiooni eduraportite tsiteerimist. Aga ta ütleb jah!
OMASID PEKSTAKSE. Teismelised poisid on kui kanad õrrel kooliõue pingi peal. Igav on. Alguses selgub, et nemad pole midagi kuulnud ega näinud. Mis sest, et nende kodumaja, mille õues politsei kampasid taga ajas, seisab otse me selja taga. Alles pikem selgitus, et tegemist pole politseiniku ega noorsootöötaja, vaid kõigest ajakirjanikuga, avab noormeeste suud.
Kus me saime siis pealt vaadata, kui eestlased meie omi peksid? Peksid, kas ja kus,
uurib minister. Poisid täpselt ei tea. Esitavad vaid rosolje kõikvõimalikest kuulujuttudest eestlaste hirmutegude kohta. Ja väidavad, et nemad ei näinud seda, keda peksti. Aga nad teavad kindlalt seda kutti, kes teab teist kutti või totsi, keda peksti, põletati või vägistati.
Mis aga edasi? Mis edasi, ei saa poisid aru. Loomulikult läheme appi, kui omasid pekstakse. Kes siis ei läheks? Pealegi olevat eestlastel noad ja autod, venelasetel aga vaid kaikad. Õnneks on venelasi rohkem, ütlevad poisid. Kosele julgevad nad vaid kambakesi minna. Kellegi rotveiler haugatab bassihäälselt võsas. Eestlastega ära leppimise võimalust poisid ei näe.
VINDUV VAEN. Omasid roigastega kaitsvate poiste kodud on Lasnamäe koledates karpmajades, mille koridorides haiseb ajuti kassi- ja inimkuse järele, mille nurkade taga süstitakse. Aga siinsamas mäeveeru all elavad ju kuramuse kapitalistid, eestlased. Hoolitsetud eramajad, suured aiad, uhked autod.
Kolme aasta eest käisime ka meie kaklemas, ütlevad merekooli õppurid. Ikka Kose omadega. Siis olnud löömingute väidetavaks põhjuseks keegi ülespoodu. Nüüd tulevased merekarud enam kakelda ei viitsi, ütlevad, et see on väikeste ajudega puberteetikute probleem. Aga vaen mäealuste koselaste ja mäepealsete lasnakate vahel olevat pikk ja vinduv. Oh, oleks siin Lasnamäel ometigi midagi mõistlikku teha, kostavad eilsed rusikakangelased. Minister Saks jääb aina mõtlikumaks. Iga maja juures liiguvad varjud. Grupiviisiliselt.
Merekooli poisid räägivad, kuidas neid korvpalliplatsilt ära aeti. Et seal ei tohtivat olla. No mis siis siin üldse teha? Aga õnneks lükatud hiljem aed ümber ja äraajajad väsinud. Nüüd saavat nad palli taguda. Siis, kui pubekad kaklusse lähevad.
julge vend kambas. Kose eestlased teevad aega parajaks ümber Belõi Aisti pudeli. Süüdistavad venelasi. Keegi olevat saanud kolaka. Kelleltki võetud ratas ära. Siis tulnud bussitäis venelasi Kosele, kippunud kaklema. Siin võib käia vaid kambaga, räägitakse, et kui poe juurde üksi jääd, olevat venelased kohe kohal.
Aga mida te ise olete teinud, uurib Saks. Eestlased ei tegevat mingit pättust, kostab kui inglikoorilt. Jutt vaibub sumbutita auto lõugamisse. Autoaknast heidetakse paar sõna poeveere kuttidele ja masin kaob üles, Lasnamäe poole. Milleks?
Noh, et niisama, vaatama, kas ja kuidas seal on. Et kas venelased juba kogunevad. Aga ega eestlased venelasi ärrita. Ei, sugugi. Nad lihtsalt kihutavad teinekord ratastega mööda, vaatavad. Võib-olla näitavad keskmist näppu ka. Kes ratta seljast näppu näidata ei julge, see näitab autoaknast. Pärast sõidavad venelased bussiga läbi Kose ja näitavad oma näppe. Kuni tahaks midagi vingemat ette võtta.
Seltskond selgitab, et lööminguid on palju olnud. Oi, kui palju! Politseistatistika seda ei kajasta, väidame koos ministriga vastu. Politsei, naerab eesti kamp. Milleks politseid asjasse segada, kui ise ära lahendame. Kuidas, seda nad ei selgita. Oma rambolike meetoditega lubatakse seegi vastasseis lahendada.
Küll asi vaibub, arvab üks neiu. Et alati on ju asi kuidagi vaibunud. Läheb külmaks, keegi ei viitsi enam õues tühja konnata. Saabki seekordne mäng läbi.
KAHTLANE KOKKULEPE. See on mäng väga ohtlikul pinnal, ütleb Saks. Eesti seltskond naerab, suitsetab. Äkki õnnestuks kaklemata kokku leppida? Kas peab minema nii kaugele, et kellelgi on nuga neerus või soolikad asfaldil. Esitan rahuingli laulu ja küsin: kui viia osa teist venelastega kokku? Äkki suudate ära leppida nii, et üksteisest verd välja ei lase? Ma ei taha teist ühtki laibana näha. Vaikus. Siis tuleb arglik arvamus, et võiks ju proovida. Aga keelt ei oska. Aga kui lepitada koos tõlgiga? Taas arglik “võib-olla”. Aga võib-olla ka mitte, on kutid enese rammus siiski veendunud.
Taas Lasnamäel. Iga teise trepikoja veeres igavleb suurem või väiksem seltskond. Lasnamäel on pööraselt igav. Kus on ametnikud, küsin Saksalt. Esitan ahastava monoloogi, et see ei ole minu tööülesanne hankida buss ja vahendaja ja viia venelased eestlaste juurde või vastupidi. See pole ka Saksa tööülesanne. Aga kes peaks siis seda tegema? Kes sadadest noortega tegelevatest ametnikest? Või tuleb verd oodata?
Kena õhtut, ütlen Saksale lahkudes. Siis taban, et ütlesin kohtama kutsutud daamile kohatult. Kena pole siin midagi.
Rein Sikk.
