Kui veel mullu oli Eestis registreeritud veidi enam kui 50 000 lammast, siis viimase aastaga on lambakarjadesse lisandunud rohkem kui 6000 pead. Riigi makstav lambatoetus on seejuures aga kahanenud kolmesajalt ligemale kahesajale kroonile.

Eesti lamba- ja kitsekasvatajate liidu juhatuse esimees Hillar Kalda peab lammaste pidamise jõudsa kasvu põhjuseks lihalammaste osakaalu tõusu ning suurt nõudlust lambaliha järele. “Lambaliha on kõige kallim põllumajanduslooma liha ning meie turg on sellest põhimõtteliselt tühi,” rääkis Kalda, kes juhib ka Eesti suurima, 3000-pealise lambakarja omanikfirmat, suurärimees Rein Kilgile kuuluvat Nurmus Gruppi.

Kalda kinnitusel ei jätku Nurmus Grupi lambalihatooteid praegu kõikidesse kauplustesse ning kohalike lihatööstuste kõrval tuuakse lambaliha sisse ka Uus-Meremaalt. Seepärast tahabki ettevõte lähema kolme aastaga oma lambakarja 10 000-pealiseks kasvatada ning pikemas perspektiivis koguni 30 000-pealiseks. “Vill on aga meile vaid kõrvalprodukt, millest ei saa tagasi isegi mitte pügamise kulusid,” nentis ta.

“Lambaid tasub ka maa hooldamiseks pidada,” märkis Kalda. “Teravilja kasvatamine on kasumi teenimiseks liialt riskantne ning piimalehmade kvoot on tänaseks juba praktiliselt täis, nii et see, kes loomi tahab pidada, saab seda lammaste abil teha.”

Lambapidamine on tasuv

Viimasel seitsmel aastal Eesti parimaks tunnistatud karja, ligemale sajast lambast koosneva tumedapealise tõuaretuskarja omanik Tiit Kaivo kasvatab aga lambaid lisaks tõuloomade ja liha müümisele ka villa pärast, millest pere käsitööd teeb. “Kogu vill läheb oma tarbeks ning sellest jääb puudugi,” ütles juba aastakümneid Kõue vallas tumedapealist esinduskarja pidav Sireli talu peremees.

Kaivo hinnangul on lambapidamine sama tasuv kui lehmapidaminegi ning see tegevus on viimasel ajal täiesti konkurentsivõimeliseks muutunud. “Tõsi, praeguste suundumuste kohaselt langevad amatöörid välja ning alles jäävad vaid suuremad tegijad,” arvas ta.

Rekord 745 000 lammast

•• Kõige rohkem lambaid oli Eestis 1922. aastal, kui siin loendati koos talledega 745 000 lammast. Sireli talu peremees Tiit Kaivo märkis, et Vene aja lõpu poole, kui lambakasvatus oli veel kõrgseisus, karjatati Eesti põldudel ligikaudu 140 000 utte. Pärast seda lammaste hulk järsult langes ning kõige nutusem oli loomade olukord üheksaküm-nendate lõpus, kui riiklikku toetust sai vaid 11 000 utte.