Nõukogude vorstis oli kuni 100% liha
Näited pärinevad Eesti toidu konverentsil esitletud andmetest, kus võrreldi 1990-ndate alguse ja tänapäeva vorstiretsepte. Vahe pole siiski selles, nagu oleks Nõukogude Liit oma kodanike tervisest ja maitseelamustest hoolinud, vaid selles, et Nõukogude teaduse kesine tase ei osanud veel värvist ja veest vorsti kokku panna.
„Meie toiduainetööstus oli toona suhteliselt saamatu, ei osatud lisaaineid juurde panna,” nentis konjunktuuriinstituudi direktor Marje Josing.
Lisaks olid riiklikult paigas ranged reeglid. „Lihaasendajaid kasutati väga vähe, põhiliselt sojavalku, sedagi näiteks oli saja kilo liha kohta kõrgema sordi vorstides vaid kaks kilo,” selgitas TTÜ toiduainete instituudi emeriitdotsent Tiiu Liebert.
Saabus Eesti Vabariik ning koos sellega teadusprogress ja ärivabadus – ja vähem kui 25 aastaga on tööstusvõlurid pool liha vorstist välja võlunud. Niinimetatud täissuitsuvorstis on liha ja pekki kokku 62%, muu massi aitavad moodustada vesi ja tärklis.
Peamiselt lihamass
Keeduvorsti puhul on lugu veel hullem. Kui 1990. aastal oli puhast liha Lastevorstis 60%, siis nüüd ei pruugi keeduvorstis seda enam üldse olla ja põhiosa vorstist moodustab mehaaniliselt kontide küljest lahti purustatud lihamass. Lihamass iseenesest ei ole sugugi midagi ebatervislikku. Kana- või loomarümba lihast puhastamisel jääb alati kontide külge mingi kogus lihaskude. Vanasti läks see osa lihast raisku, kuid paarkümmend aastat tagasi leiutati kondipress, milles rümbad purustatakse ja pressitakse välja pehmed koed. Masinast väljuvad kaks eri massi: lihamass ja kondimass. Lihamassist tehaksegi vorstide sisu, kondimassi kasutatakse looma- või linnusöödana. Võrreldes lihaskoega ehk nn päris lihaga on lihamassi täisväärtuslike valkude sisaldus väiksem ning rasva- ja kaltsiumisisaldus suurem.
Praegu peab tarbija ajama pakendi peal näpu ja luubiga järge, kui palju liha või lihamassi vorst sisaldab, kuid peatselt on abi oodata. Põllumajandusministeerium kavatseb kehtestada korra, et vorstid peab lihasisalduse järgi erinevalt tähistama. Emeriitdotsent Tiiu Liebert rõhutab, et ka lihamass on täiesti söömiskõlblik ja erineva tähistuse mõte oleks lihtsalt selles, et klient saaks teadlikult valida, millele oma eurod kulutab: kas ostab pool kilo lihamassi, vett ja tärklist või paarsada grammi nn päris lihaga vorsti.
Mis maksab jupp head suitsuvorsti?
Kellel Nõukogude aja odavale ja liharikkale täissuitsuvorstile mõeldes nostalgiahoog tekib, see võib meenutada, et vorsti polnud siis sageli saadagi. Ka hinnavõrdlust pole mõtet tänapäevaga teha.
„Nõukogude Liidus kehtestas hinna plaanikomitee ja sellel polnud mingit seost toote omahinnaga,” ütles konjunktuuriinstituudi direktor Marje Josing.
Nõukogude aega mäletavad inimesed meenutavad, et hea suitsuvorsti kilo maksis 1980-ndate lõpus ligi neli rubla. Keskmine palk oli siis umbes 150 rubla, nii et sellise palga teenija saanuks endale kuus osta umbes 37,5 kilo täissuitsuvorsti.
2011. aasta teise kvartali keskmine palk on 857 eurot ja kui arvestada, et täissuitsuvorsti kilohind on umbes 10 eurot, siis saame tulemuseks, et keskmise palga eest saab osta 85,7 kilo suitsuvorsti.
