Novembri neljas nädal: pika hämariku aeg
Päris huvitav on teada saada, kui pikk see pikuke põhjamaa päev veel on. Vaatame seda koos ilmamees Gennadi Skromnoviga. Ta juhatab mind internetiilmas teele Ilm.ee avalehelt, kust tuleb klõpsata oma kõige lähemale linnale – ja üles suunatud noolega kollane pallike näitab päikese tõusuaega ja kukkuva noolega pallike päikeseloojangut. Umbes poole üheksast poole neljani ongi päikest. Aga udune ilm ja pikk hämarik teevad päeva veel lühemaks. Praegu ongi kõige pikema hämariku aeg, nagu ka enne ja pärast suvist pööripäeva, ütleb Mikk Sarv. Aga meie Saamimaa sõprade juures algab just neil päevil polaaröö.
Linnud
Poest toodud päevalilleseemnete ports on pannud maja ümber käima tihasevurrkanni: rasvatihased, põhjatihased, sinitihased. Kõigil vapralt kuklasuled turris: “Mina olen kõige tugevam, mina pean esimesena oma nokatäie saama!” Aga siis tuleb halliseljane puukoristaja ja mitu minutit käib aina: kop-kop-kop! Ja siis noolena aiamaa taha pihlakale – sinna alla tuleb järgmisel kevadel päevalilleistandus. Paaril selgema ilmaga päeval siristasid siidisabad, aga on nii vaikne aeg, et isegi vares ei kraaksu – nad vaid liuglevad Peipsilt tulnud iilides. Tubase aja pikenemisest kõneleb ka mu tütre Aotähe voolitud savilindude järjest pikenev rivi aknalaual.
Imetajad
Koprad tõstavad paise ja langetavad paisu taha puid – siis hea talvel jää all nosida. Kärbi kasukas on veel üsna pruun. Põdrad pääsevad peagi, käib põdrajahi viimane laskmine. Ja peatselt upitab looduse kroon end taas ökosüsteemi kõrgeimale pulgale – 1. detsembrist lähevad mehed hundijahile. Karuküttide saak jäi aga nadiks, ei saadud kätte neid kõige kopsakamaid mõmme. “Eks jahimeestel oli vähe kannatust ja mida vanem loom, seda targem, Eesti uhkeimad karud jäid metsadesse alles,” ütleb looduskaitsja Enn Vilbaste.
Taimed
Eile rannast tulles hämmastas mind roomava tulika rohkus murus – ju on see taim salamahti hilissügises kasvanud ja võimust võtmas. Kuid muud taimed on jäänud unne. Metsamees Vello Keppart ütleb, et eeltalve teeb ka siin kohastunud liikidele ohtlikuks nullilähedase ilma heitlikkus. ”Külm külmaks, sajab lumi maha, ja lume all langeb temperatuur ka kõige käredama pakasega vaid mõned kraadid alla nulli. Siis tuleb sula ja kõik vettib läbi, läheb uuesti külmaks ja olesed võivad jäässe jääda. Parasvöötme taimed tulevad sellestki välja, aga mitmed võõrliigid seda ei talu, näiteks astelpaju ja roosid.”
Pilliroog lehvitab rannas päid – on jõulukroonideks, -tähtedeks ja kõiksugu näputöödeks lõikamisvalmis.
Muu loodus
Looduspiltnik Urmas Tartes helistas mulle udusse uppunud Iisaku tornist ja pani südamele, et ma ei jätaks loos mainimata prae-guseid otsata udusid. Udust kirjutab ka ilmaennustaja Merike Merilain: “Päikest ja valgust on vähevõitu isegi keskpäeval. Kuid hall ja udune on november ikka olnud. Praeguses ülemäärases soojuses pole aga ei lund ega pikemalt paljastuvat sinitaevast loota.”
Vennatütar Kadri leidis enne kadripäeva veel ühe täiesti sebiva kiriteo. Ja vihmausse on nüüd lõpuks kõikjal. Soe ja niiske ilm on talvistest varjupaikadest ajutiselt välja toonud ka sääsed.
Jõesilmud on tõusnud jõgedesse kudema. Silmupüük ja kilupüük käib täie hooga. Kilud on suvi otsa hästi toitunud, rammusad ja maitsvad. Traalipüük näitab, et kilul läheb praegu hästi, loomusest on 70 protsenti kilu ja 30 protsenti räime.
Paik, mida südames hoian
Eelmisel nädalavahetusel käisin kuulamas, mida räägitakse Purtse hiiemäest. Kõige ootamatum oli minu jaoks see, et tegelikult on pühapaiga rahvakeelne nimi hoopis Soppe hiiemägi. Sageli ununeb vihastes sõnasõdades tähtsam – kuidas meie esivanemad kohti kõnetasid, mis lugusid kõnelesid ja kuidas neid ise edasi teha. Olulisem kui vihaste allkirjade kogumine ja nende ei-tea-kellele esitamine on ikka see, et me elaksime koos oma Maaga. Mikk Sarv soovitab algaval valguseootuse ajal viia küünal ka oma südame pühamusse – olgu selleks oma käega istutatud puu, põlispuu, kahjakivi, lähedase haud, hiiemägi või kirik.
