Nüganen on vajadusel täiesti võimeline vabandama ka
Nüganen: Linnateatris on praegu väga hea punt koos. Loominguline õhkkond on siin... noh ütleme, mitte kõige viletsam Eestis.
Elmo Nüganenil on seljas roosa jope, sinine dressipluus, mustad teksad, botased (üsna sisse kantud), sinine teksamüts. Musketäride esietenduseni on kaks nädalat.
Nüganenil oli valmis kirjutatud esimene osa näidendist. Teine sai just valmis, kolmanda osa kirjutamist ei ole Nüganen veel alustanud.
Nüganen: "Lavapoisid!!!"
Lavapoisid on valvel.
Nüganen: "Mul oli ju palve! Eile, kui me lõpetasime ei olnud ju redel seal!"
Poisid jooksevad. Poistel asi selge.
Nüganen jätkab. "Poisid! Mis poisid! Suured mehed!"
Poistel silmad häbi täis. Nüganen ei lõpeta.
Nüganen: "Iga kord, kui me proovi lõpetamine, peavad olema asjad järgmisel päeval nii!"
Poistele on kohale jõudnud, aga Nüganeni meelest on vähe.
Nüganen: "Kui ma peaksin näitlejatele ka kõiki asju järgmisel päeval hakkama uuesti seletama..."
Nüganen: Pärast "Kolme musketäri" oli küll inimesi, kes ütlesid, et kapsasupp ja hobused ja ongi kogu lavastus. Aga vaatajaga olime tugevasti kontaktis.
Päev tagasi sai Nüganen teada, et talle on määratud Vene kõrgeim kultuuripreemia Arkaadia lavastamise eest Peterburis.
Nüganen: "Ago, teeme nii, et sina oled püksata."
(Ago Roo ja Liina Olmaru vaatavad akendest.)
Nüganen: "Sa ei tule toast välja, sest sul on 50 kassi. 30 cm on kassisitta põrandal. Sa ei tule välja. Sa oled kõva kuulmise ja vaegliikumisega. Sa ronid radiaatori peale, et näha, mis toimub, kedagi tuppa sa ei lase, sa oled vihane maailma peale."
Kõik naeravad.
Nüganen: "Liina, sina sööd kogu aeg, nagu sa praegugi sööd!"
Kõik naeravad.
Nüganen: "Ja sülita vahepeal välja ka. Ja viska midagi alla - näiteks õunasüda. Sul pole sellest midagi, mis siin toimub!"
Nüganen: Ma usun otsustesse, mis sünnivad proovis. Ma tunnen endas ära loomingulise valmisoleku. Et täna tuleb. Ja kui ei tule, siis ma tean teatud nuppe iseendas, millele vajutades on seda valmisolekut võimalik esile kutsuda.
Muusikajuht Riina Roosel (hüüdnimi Rõus) on villane sall, mitu jopet, paksud labakindad (valged täpid mustal põhjal) ja põdrakasvataja karvased saapad.
Tema isikupärased väljendid on kakrääz! (see tähendab kakrass) ja kogu mu elu on valesti elatud! Uut elu ähvardab Roose alustada alailma.
Roose loomingulist vereringet Nüganeniga illustreerib vahejuhtum Pianoolaks valmistumise ajast. Roose mängis klaveril läbi võimalikke meloodiaid, Nüganen istus tualetis. Ja järsku katkestas Roose klaverimängu Nüganeni karjatus (tualetist): "Sobib!!!"
Lavakunstitudengid on Roosest vaimustuses. Isegi seitse tumma paneb Roose seitsmehäälselt lauma. Ja keset jutuajamist tõstab Roose jala kõrgele üles või keerab varbad väljapoole nagu Nurejev.
"Tänase tähtsa päeva puhul kostitavad rahvasaadikud Londoni linna elanikke!"
Nüganen on just praegu siinsamas lause välja mõelnud. Mart Toome, Nüganeni üliõpilane, peab selle kohe ette kandma.
"Tänase tähtsa päeva puhul..."
Nüganen katkestab. "Kolme viimase sõna jookul tõstad käed ja pöördud rahva poole."
Mart proovib uuesti "Tänase tähtsa päeva puhul..."
Nüganen: "Vara! Tule uuesti!"
Tuleb uuesti. "Tänase tähtsa päeva puhul..."
Ei olnud vist päris õige koht. (Minumeelest oli.)
Nüganen: "Kas sa ei taju siis seda???"
Mart naeratab, noogutab. (Mina ei naerataks.) Mart tuleb uuesti.
Nüganen: "Teine asi! Tule veel!"
Mart tuleb.
Nüganen: "Ja selle koha peal pöörad sa perse saali!!! Ei saa olla nagu...!!!"
Nüganen, pilk maas, kõnnib edasi tagasi.
"Üks lause on inimesel öelda!!!"
Nüganen: Võibolla ongi hea, et neil ei ole kerge. See on ju loomulik, et neil on raske. Mõtle, kui ma hakkaks neile ütlema, et te teete kõike väga hästi.
Mõnikord ma lähen pärast ja vabandan ja ütlen, et ära pane pahaks.
Tarmo Männard ootab järge. Männard on Planchet. Ta ei lase ajal raisku minna, ta õmbleb. Ta läheb suvel Elbrusele. (Vist juba kolmandat aastat järjest). Ta õmbleb telginurgad tugevamaks, et tuul telki lõhki ei tõmbaks. Ta on märtsikuust saadik võtnud maha kaheksa kilo. 79 pealt 71 peale.
Männardil on üksteise otsas T-särk, puuvillane särk, kampsun, kunstvillaga vooderdatud jope. Ja ümber kaela on tal "eraldi installeeritav" villane kaelus. (Meenutagem, on 26. mai.)
Männardile on Musketäride lavastus Linnateatri näitlejana viimane etendus.
Männard ütleb (kuskile kaugele ebamäärasesse punkti vaadates): "Muidugi on Nüganen suurepärane lavastaja!"
Rohkem ei ütle Männard Nüganeni kohta midagi, ja kui mulle jääb mulje, et Männard on lahti laskmise pärast Nüganeni peale solvunud, on see puhtalt minu enda interpretatsioon.
Nüganen: Ma olen kärsitu, see on mu viga küll. Ma mõtlen 7-8-12 käiku ette. Lavastamine on nagu malemäng - et kui ühte teed kaudu resultaadini ei jõua, siis lähme teist teed. Mulle tundub, et ma ikka natuke näen, mis sealt tuleb, ja kas sealt saab edasi minna.
"Ja kus on teie sõbrad, härra d'Artagnan?" küsib Mazarin.
Indrek Sammul tõstab silmad.
"Siia läheb musa!" tõstab Nüganen käe.
Uuesti.
"Kus on teie sõbrad, härra d'Artagnan?" küsib Mazarin.
Indrek tõstab silmad, musa läheb peale, ja pealtvaatajatel jooksevad külmavärinad üle selja.
Esietenduseni on kümme päeva. Nüganen ei aja enam habet, (aga õnneks see tal v ä g a kiiresti vist ei kasva ka).
Kolmandat osa pole veel olemas.
Nüganen: "Kaljujärv, kui te seal üleval vait ei jää, ma kutsun politsei!"
Nüganen: "Austage kolleegide tööd!"
Nüganen: "Kalju, ära näita neile nii palju oma kukalt!" Nüganen: "Allan, palun ära vaidle lavastajaga!"
Nüganen: Et kas ma ise olen muutunud? Ma arvan, et ma olen sallivamaks muutunud.
Hele Kõre, ilus Jõgeva tüdruk, kes Burattino etenduses laulis nagu ingel (ta oli Rebane), kirjutab mulle vihikusse üheksa nime. Need on üliõpilased Nüganeni kursuselt, kes Musketärides kaasa teevad.
Carita Vaikjärv on d'Artagnani majaperenaine ja murrab oma isandat (Indrek Sammul) metsiku kirega. Kolm aastat tagasi sisseastumisel näitas Carita mõnevõrra vaoshoitumat temperamenti. Kateedrijuhataja Ingo Normet küsimuse peale, et kas te saate pintsaku ära võtta (Carital oli bodi pintsaku all) kuulutas neiu napilt, et ei, see pole võimalik. Ja Ingo Normet ütles ahahh..
Ago Kõrve, kes mängib Mordaunt'i ja kel on tudengitest kõige tõsisem roll, pidi lavakoolist peaaegu et välja jääma.
Evelin Pang ("Pang on Lõuna-Eesti nimi, kõik Kruusid ja Taldrikud ja muud lauanõud on sealt.") mängis sisseastumisel armunud kana, surnud koera ja neegrinaist, kes laulab nagu Silvi Vrait ja kellel on jalad haiged.
Linnateatrist vallandatud vanade tegijate asemele valib Nüganen värsked tegijad enda kursuse lõpetajate hulgast. Aga sinna on veel aega.
Nüganen: "Sa tõmbad vee peale sellele, mis teised teevad!"
Nüganen: "Ära loiva laval" (Nüganen kehasatub selleks, kes loivab.)
Nüganen: "See on nagu halvast operetist!
Nüganen: "See on väga vilets vodevill!"
Riina Roose tellib puhvetis hernesuppi piimaga. Mitte keegi peale Riina Roose ei söö hernesuppi nii, et valab piima sinna sisse.
Roose: "Meil võib olla vahetevahel minna õhustik hulluks nagu itaalia perekonnas. Aga kõik teavad, et see on ühe asja nimel ja see on seda väärt!"
Üleüldine loominguline palavik.
Esietenduseni on neli päeva. Täna saavad näitlejad lõpuks kolmanda osa teksti.
Männard: "Kuidas ma peaksin näitama, missugune on mu naine. Kas ma teen nii?" Männard tõmbab õhku kandilise ristküliku. "Või teen nii?" Moodustab kätega metsikud lõuad.
Kui näitlejad Nüganeni ei tunneks, siis ei usuks ka nemad, et see etendus õigeks päevaks valmis saab.
Esietenduseni on kolm päeva.
Kogu lavastus tehakse esimest korda läbi.
Riina Roose: "Infarktieelne seisund!"
(Tudengid on õlapaeltega. Roosel on kaks jopet ülestikku seljas.)
Nüganen: Sellise tükiga nii ka ei saa, et kirjutad ühel aastal valmis ja teisel aastal mängid. Ma ise ei põle siis. Ma ei saa teist põlema panna, kui ma ise ei põle.
Niisugused lood saavad tulla tugeva põlemisega.
Esietenduseni on kaks päeva.
Nüganen: "Ints, kõik oli hea, aga prooviks järsku nii, et..."
Nüganen: "Marko, kõik on hea, aga teeks nii, et..."
Nüganen: "Allan, see oli hea, aga ma tahan ainult öelda, et siit võiks äkki..."
Õhtul on läbimäng, pealtvaatajaid on palju, pinoteksipottidega poisid jooksevad ringi.
Nüganen: "Anu Lamp, oled sa valmis? Lambianu!!!"
Publik naerab. Küll see Nüganen on lahe mees!
Nüganen: "Lambianu!!!
Läheb etenduseks. Nüganen jookseb laval edasi tagasi, suur must kohvikruus käes.
"Carita, liiga vara! Muidu hea!"
"Väga tubli, Piret, aga julgemalt tee!"
Esietenduseni on üks päev. Õhtul on peaproov piletitega.
Keegi sosistab, et tal on kõht lahti nagu neljakümne numbri niit. Nüganenil on sinine jopp, punased kaaned, pliiats.
"Tere! Olete valmis?"
Publik: "Jaa!"
Tuttav stsenaarium: "Lambianu!!!" ja etendus algab.
Männard: "Pariislased! On aeg hakata võitlema oma õiguste eest!"
Nüganen: "Rõõmsamalt tee!"
Männardil on mingi jama varbaga. Kolmapäeval peab minema lõikusele.
Kuskilt tuleb kapsahaisu.
Esietendusel valutab Roosel kõht. (See on valutanud tal suurema osa elust, selgub pärast.) Tal tuleb nutt peale selle koha peal, kui d´Artagnan, Athos, Porthos ja Aramis neljakesi kokku saavad. Ja ühe teise koha peal veel ja ühe koha peal veel.
Nüganenil on ka silm märg, kui lähemalt vaadata. (Siis, kui Peeter Tammearu sureb.)
Ja habe on tal ikka ajamata.
Küll ma selle eest kunagi oma vitsad saan, et ma kellegi lahti lasen või kellegi peale karjun. See on minu ja Jumala vaheline asi.
Aga ma pean seda tegema, muidu pole mul mõtet selle koha peal passida.
Evelin Pang (tüdruk, kes mängis haigete jalgadega neegrinaist): "Ma tahaksin, et meie kursus jääks kahekümneks aastaks istuma, et me oleks koos." Kes neist saab Linnateatrisse ja kes mitte, on üliõpilaste jaoks liiga valus teema.
Muuseas, Mart Laar istub esietendusel Evelini ema kõrval ja pugiseb vahetpidamata naerda.
Männard läheb tööle Nukuteatrisse, aga enne käib Elbrusel ära. Ta võtab Elbrusele tõukeratta ka kaasa.
Madis Jürgen
