Nutikas vidin reedab hüljeste rännuhimu


Nutikas vidin reedab hüljeste rännuhimu
Arno Mikkor

Eesti vetes märgistatud hülged suudavad mõne päevaga Ahvenamaal ja Gotlandil ära käia.

Sel suvel Saaremaa lähedal kaugjälgimisseadmetega varustatud kuus hallhüljest on meie hülgeuurijatele paljastanud seni teadmata olnud olulised toitumispaigad. Senised uuringu tulemused kinnitavad ka nende kaitsealuste veeimetajate erilist rännuhimu.

“Tuleb välja, et 130 kilomeetrit ööpäevaga läbida pole hallhüljestele mitte mingi probleem,” kostis hülgeuurija Ivar Jüssi senistest uuringu tulemustest rääkides. “Üks hüljes läbis selle vahemaa nagu nalja, kui Saaremaalt Ruhnu kaudu Läti rannikule ja tagasi põrutas.”

Samuti ei ole hüljestele mingi probleem Saaremaa rannikult mõne päevaga Soome Turu saarestikku, Ahvenamaa lähedale või isegi Rootsi Gotlandi saareni kihutada. Miks võtavad loomad selliseid pikki uitretki ette, pole aga praeguseni teada.

“See, et nad palju liiguvad, oli juba varasemast teada, kuid täpsemalt, millistes kohtades ja kui regulaarselt nad nendes piirkondades käivad – see mitte,” tähendas Jüssi. “Meil polnud mingitki ettekujutust, kus ja kui sügaval asuvad hüljeste toitumiskohad ning millal nad seal käivad.”

Seniste uuringu tulemuste põhjal paistab, et hüljestele meeldib toidu järele sukelduda just sügavatel veealustel nõlvadel. Üks selline viieteistkümne kilomeetri pikkune ja pooleteiselaiune kalapüüdmise koht on näiteks välja tulnud Saaremaa läänerannikul.

Pole riigile lojaalsed

Praegused andmed kinnitavad tõsiasja, et hülged riigipiire ei tunnista. “Pole olemas meie, Soome ega Rootsi hülgeid. On üks Läänemeri ja ühed hülged,” lausus Jüssi. “Needki hülged, kellele me saatjad külge panime, võisid olla sellised, kes lihtsalt juhtusid parasjagu olema meie vetes.” Seda kinnitab ka asjaolu, et kuuest hülgest viis tegid kohe Eesti vetest sääred ning on siinkandis vaid mõnel korral taas oma nägu näidanud. Kodukohale truuks jäänud vana emane aga pendeldab praeguseni Saaremaa lõunarannikul Kura kurgu ja Allirahu vahel.

Siiski on hallhülged väga truud oma sigimispaikadele. Samuti teavad loomad ilmeksimatult, kuidas jõuda üksikutel väikestel meresaartel asuvatesse lesilatesse, et oma pikkadel rännakutel ja toitumismatkadel hinge tõmmata.

Andmed mobiilivõrgu kaudu

•• Mõnisada grammi kaaluvad kaugjälgimisseadmed kinnitati kuue hülge turjakarvade külge spetsiaalse liimiga. Nutikad jälgimisseadmed edastavad uurijatele andmeid hüljeste asukoha, sukeldumise sügavuse ja ka veetemperatuuri kohta. Kogu andmeside toimub GSM-võrgu kaudu.

•• Loomad saavad saatjatest lahti järgmisel kevadel, kui hakkavad mais kasukat vahetama.

•• Kaugjälgimisseadmed paigaldati hülgele rahvusvahelise projekti raames, mis hõlmab Baltimaade mereuurimise- ja looduskaitseorganisatsioone. Loomade märgistamine ja nende liikumise jälgimine on osa Läänemere idaosa kaitsealade loomise projektist, mida rahastab Euroopa Liit ja kohaliku organisatsioonina keskkonnainvesteeringute keskus.

•• Poola hülgeuurijad uurivad saatjate abil tänavu ilmavalgust näinud hülgeid. Üks nende noor rännuhimuline hüljes põrutas koguni Taani väinadest välja Norra ranniku lähedale. Teine hülgevõsu aga ujus Saksamaale Lübecki sadamasse, kus passis tükk aega paigal.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare