Ohtlikud kingitused

Eesti maad ning rahvast ähvardas hiljuti hirmus oht. Poola riigi piiril seisid kümme hiiglaslikku tanki ning ootasid vaid vilet, et tuld süljates Eesti poole söösta. Vaid tänu kaitseminister Jüri Luige ning minu, teie alandliku teenri jõupingutustele ei langenud eestlased panide orjusse.

Täpselt samamoodi suruti ju Eesti põlvili 1940. aastal. Moskvast hakati järsku meile kangesti kingitusi saatma. Molotov muudkui helistas ja pakkus – soovite endale paari sõjaväebaasi? Palun! Soovite tankikolonni? Palun! Soovite mõni- kümmend tuhat vene sõdurit? Palun! Aga vahest võtate ka tuhat NKVD-last? Palun, võtke heaks, me saadame nad teile täitsa tasuta!

Päts, lihtne ja hea inimene, ei osanud midagi kahtlustada ja võttiski kõik pakutu vastu. Narva väravad tehti lahti ning kingitused muudkui veeresid sisse, kuulid rauas. Sõdurid olid pakkimata, lihtsalt veoautos hunnikus – ei olnud neil sleihvi ümber ega väikest kaardikest vahel. Noh, ja kui need siis kingitused viimaks platsis olid – siis ei olnud enam Eesti riiki! Nii et te saate isegi aru, kuidas ma ehmusin, kuuldes "Poola abist". Sõitsin otsekohe taksoga kaitseministeeriumi.

"Neid Poola tanke ei tohi mingil tingimusel üle piiri lubada!" hüüdsin ma juba ukselt. "Selle kingituse vastu peame me võitlema seni, kuni leidub veel põlvepikkusi poisikesi!"

Jüri Luik, kah südamlik ning maailma kurjust alahindav mees, sügas habet.

"Mis need vanad tankid ikka teha saavad," arvas ta. "Tühi rauakola. Kodutud saaksid nende sees magada..."

"Tühjagi nad sul tühjad on!" vastasin mina. "Kas sa Trooja hobusest oled kuulnud? Selle kohta arvati ka, et tühi, aga võta näpust! Keset ööd läks märal kõht lahti ja kreeklasi hakkas hobuse tagumikust tulema nii et maa must. Pole need Poola tankid ka tühjad sugugi, igas masinas istuvad neli tankisti ja koer! Ma mäletan, kuidas tiblad saatsid omal ajal Eestisse Karl Vaino. Ka tema kohta arvati, et ta on tühi, aga tegelikult oli mehike kurjust täis!"

"Küllap sul on õigus, Ivan," ütles Jüri mõtlikult. "Hea küll, me ütleme Poolale, et ta tõmbaks oma väed piirilt tagasi, meie neid tanke vastu ei võta. Aga näe, siin on veel üks pakkumine Venemaalt... Nad on nõus meile täitsa tasuta saatma kodusõjaaegse ratsaarmee. Kas võtame?"

"Noor inimene, ära seda pattu tee!" hüüdsin mina. "Venemaalt ei tohi midagi vastu võtta! Ja üldse – sõjariistade kinkimisega peab olema väga ettevaatlik. Ma mäletan, kuidas ameeriklased omal ajal kinkisid Jaapanile kaks aatomipommi. Et – püüdke, väikesed sõbrad! Sellest ei tulnud Jaapanile mitte midagi head."

"Jah," ohkas Jüri Luik. "Meile on ameeriklased kinkinud vanu, omal ajal Lõuna vägedes võidelnud kindraleid. Einoh, muidu toredad mehed, aga täna-

päeva sõjas täitsa kasutud – neil pole ju enam hambaid ega küüsi! Ainult õppustel kasutamiseks – et noorsõdurid saaksid harjutada au andmist."

"Eks kingitakse ju ikka seda, mida endal enam vaja pole – prahti!" õpetasin mina. "Näiteks need kirikuabina saadud sõdurisaapad. Pärast seda, kui Püha Inkvisitsioon enam inimesi piinata ei tohtinud, jäid neil kõik hispaania saapad järele, noh, ja antigi meile. Mida nendega teha?"

"Ei, ära ütle!" kostis Jüri ning pilgutas mulle silma. "See on nüüd küll riigisaladus, aga just nendel saabastel meie taktika põhinebki. Kuula – see on operatsioon "Caligula" ehk "Saapake". Saapaid kandvad Eesti sõdurid toimetakse ratastoolides lahinguväljale ning laotatakse kaevikutesse, kus nad teesklevad surnuid. Vaenlase soldatid tulevad, kisuvad neil ilusad ja läikivad saapad jalast, tõmbavad endale jala otsa, hakkavad kõndima ja jäävad eluks ajaks sandiks. Ära seda kellelegi räägi ja ära sa sellest jumala eest ajalehte kirjuta, sest see on tegelikult keelatud relv. Pidavat olema ebainimlik, nagu maamiin. Printsess Diana võitles kogu oma elu Eesti armee saabaste vastu, aga saapad võitsid."

Kiitsin sõjakavaluse heaks ning lubasin vaikida kui haud. Seejärel aga hakkasime Luigega Varssavisse helistama, et öelda – nende äkkrünnak on luhta läinud.

Panid olid väga pahased, kui kuulsid, et me ei soovi nende tanke nähagi. "Aga äkki tahate nuga saada?" küsis üks. Luik oli juba nõustumas, hakkas häbelikult rääkima, et tal polegi kodus õieti söögiriistu, lõigub leiba tordilabidaga, aga mina nägin poolakate julma plaani läbi.

"Ära lase ennast petta!" hoiatasin ma Jürit ning karjusin torusse:

"Siin Ivan Orav! Me ei vaja teie nuge! Aga me tahaksime ise teile midagi kinkida! Ahoi, poola mees! Mul on sinu jaoks kuul rauas! Ütle, kuhu saata?"

Sellepeale oli kuulda, kuidas poolakas telefoni põrandale pillas ning müdinal minema jooksis.

Nii pääses Eesti seekord kingitustest.