Oktoobri esimene nädal: puuk põõsas
“Kes hunti kardab, see ärgu metsa mingu!” ütleb vanasõna ja kõigest hoolimata ei kavatse ma edaspidi metsas kondamist jätta. Küllap hiilis see kaheksajalgne mulle ligi rannas peetud pikniku ajal. Pugisime luiki vaadates perega rannas pannkooke ja mõnus oli murul istuda. Puugi vaheperemehe, sokuisanda jäljed olid liival näha. Või oli puugikandja hoopis naabri koer Tommi, kes piknikule järgnenud kalapüügi ajal meie ülejäänud pannkoogid nahka pani: “Näe, kui hästi lõhnavad koogikesed mulle siia korvi on pandud.” Kirjutan sellest nii pikalt, et meelde tuletada: kus on vaheperemeestest soojaverelisi, seal leidub ka puuke. Ja looduses liikudes tasub just sellisel ajal end pärast õues käiku üle kontrollida. Siis ei ole vastu kevadet borrelioosist tingitud südamehaigusi.
Valendavad luiged
Kui eelmisel nädalal oli luikesid Peipsil peamiselt kuulda, siis nüüd on neid kõikjal ka näha – vahustel laineharjadel ja sinitaevas purjetamas. Peamiselt on siin haukuv luigerahvas – väikeluiged. Pirita laht oli aga üsna valge kühmnokk-luikedest. Hanesid peale kahe hallhane mina oma ihusilmaga veel Peipsil näinud pole. Samal ajal on Põhja-Eesti taevas neid täis. Linnuhuvilised teatavad ka, et üle Eesti levivad suured lagleparved. Peale valgepõskede on meie läänerannikule eksinud ka punakael-lagle, kanada ja eskimolagle. Reimo Nellis teatas linnuhuviliste listis neljapäeval koguni 30 000-päisest laglede-hanede ühisseltsingust Matsalu mail. Kel aga hanesilma ja head vaatluspaika pole, neile on kindlasti silma jäänud, tõru nokas, üle tee ruttavad pasknäärid. Silma jääb ka sel aastal suhteliselt arvukalt esinev mänsak – pasknääri täpiline suguvend. Väike-lehelinnud solgutavad viimast sügislaulu.
Pudisevad okkad männipuul
Nagu lehtpuudel, nii on okaspuudelgi lehelangetamise aeg. Needsamad kitsad leheokkad visatakse vastu talve seljast. Looduskalender kirjutab: “Kõi-ge varem hakkavad sügisel lehed langema mändidel. Enamik kolletuvaid okkaid on juba kolm-neli suve puud teeninud. Praegu on sügisese mändide lehtede langemise kõrgaeg. Mõnel oksal kolletuvad kõik okkad – neid oksi puu enam ei vaja ja need kuivavad okaste langemise järel. Sellised üleni kolletuvad oksad on aastate jooksul jäänud niivõrd teiste okste varju, et nendeni ei ulatu enam piisavalt valgust.” Aga ka ülejäänud heitlehised heidavad lehti – sel aastal on vahtratel palju punast. Haavad on seevastu üsna kollased. Õieilu on jäänud väheseks, siiski õitseb palju ristikheinu ja endiselt metsmaasikaid. Linnades on palju kollaseid võilillede õiesilmi.
Punase päikese aeg
Sel nädalal tõusis päike luigelaulustelt Peipsi vetelt päris mitmel hommikul punase pallina. Tõuseb ta nüüd alles pool kaheksa hommikul ja veereb läänekaares metsade taha juba kell seitse. Aga selge ja karge päikesetõusuaeg heitis päris mitmel hommikul murule ka korraliku halla. Autoklaasidel oli paks kraabitav jääkiht. Ja kuigi vihma ladises mitmel päeval, ei ole õuel vihmaveeloike, seega ei ole veel krõpsuvat jääd näha saanud. Küll tuli eelmise nädala algupoolel kõikjalt Eestist äikeseteateid – kõu kõmises nii saartel kui ka mandril. Mikk Sarv ütleb, et hiline kõu annab märku lindude rännet toetavatest tuultest pealpool pilvi. Ka regilaulus teatakse, et kui “pikne põhjasta põrutab, siis kaovad haned väljalt”...
Jalutuskäik pargis!
Oktoobrialguse kõndimised on kuidagi erilised: põlvini lehtedes kahlates kuuled, kuidas lehtedevägi kahistab sulle ürgseid looduslaule. Samal ajal on sissehingatav õhk “karge ja rasvane”, täis tuhandeid lõhnu. Selles on kindlasti ka kõdunevate lehtede kaduviku hõngu, mis tuletab meelde, et värvikirevale pillamisele järgneb hääbumine... Mine ja vea ninaga tuult ning kuula ja tunne!
Lastele
Ilmamäng: verd tarretavad nukud
Nädalavahetuse meelerännukursusel käinud inimesed rääkisid mu palve peale mitmest vahvast mängust.
Taluperenaine Merike meenutas: “Üks armas mäng, mida lastena mängisime, oli teelehe-nukkude tegemine. Teelehe väljasikutatud juured on hästi pikad ja ilusad. Leherosett oli inimese keha, juured pikad juuksed. Nendesse sai punuda patse ja teha soenguid. Suurel lamedal kivil oli nende kodu. Mängulusti jagus terveks suveks ja sügisekski.”
Ah et mis sest mängust kasu on? Mängija leiab vajaduse korral ilmeksimatult üles vere sulgemiseks vajaliku teelehe.
