Oktoobri kolmas nädal: talveootus
Hall ja lumi panid seenesaagile põntsu. Katrin Lellep Kolgast ütleb, et männiriisikad on kõvemad külmakannatajad, neid võib veel olla, aga teised seened on enamasti külmavõetud, klaasja olekuga. Siiski on metsas veel seenelisi, kuigi need käivad enamasti tühja korviga koeri jooksutamas.
Konnavolksamid pole end aga külmast häirida lasknud ja kalpsavad veel mõnuga ringi. Lahti-unustatud aknast tulevad sisse sääsed. Jah, ja veel – kui unustan end õhtuti kauaks arvuti ette, siis võin jälgida beeÏide kleitidega ööliblikate talvetuleku balletti. Herilased trügivad aga igale poole, et otsida endale mõnus talvitumispaik.
Mesilased enam lendama ei kipu, kuid teevad hoolsalt tarukoristust. Mikk Sarv annab head nõu: mesilastelt saadud mett tasub määrida nüüd nii moka kui ka selja ja kõigi muude kohtade peale, mis ennast külmade tulekuga tunda annavad. Kõige parem on mett ihule määrida saunas, enne seda võib mee sisse veidi soola segada. Siis on ihu soe ja pehme ning talveks valmis.
Sel aastal talv hiilib: teeb siin-seal karmi külma, puistab mõnes paigas korra lund ja siis sirutab taas lilled õitsema. Just nii on ka lumetoojate luikedega, hakkasid mitu nädalat tagasi tulema, nüüd muudkui tulevad, küll on neid väikese salgana Peipsil või siis puhkavad mõned taluniku põllul tiibu. “Eks inimesed siis helistavad: mis on luikedega juhtunud, kas peaks neid abistama,” ütleb Nigula metsloomade turvakodu perenaine Kaja Kübar, “pole neil aga häda midagi, rühivad varsti edela poole edasi.” “Ka viimaste valge-toonekurgede pärast ei maksa muretseda,” lisab Enn Vilbaste, “küll nad külmade tulekul ära lähevad.”
Aga tõelisi põhjamaa rändureid jõudis sel nädalal Eestisse kohe hulganisti: siidisabad kaesid mõnuga üle naabri arooniad. Samal ajal mängivad rabades ja põldudel tedred. Nurmkanad käisid aga meil siin Peipsi ääres lagedamaid, umbrohurikkamaid talvituspaiku vaatamas.
Pruun mis pruun
Heinamaad on kõlepruunid, vaid mahlane ädal särab hõrkroheliselt. Kitsed tormavad seda sööma kohe karjakaupa. Viimased toitvad suutäied enne talvekülmi. Ädalal õitsevad ikka veel ädalalilled ja kesalilled, kellukad ja võililled. Puud aga teevad korralikku suurpuhastust, lehekoorma on nüüd ümber-töötamisse andnud ka lepad ning kasedki on korralikult paljaks sikutatud. Pajude lehekroon on kuldkollane ja tammed tõmbuvad pruuniks. Ja õunadki on tuul maha sakutanud: “Tellissaar puus, talvenauding maas,” kinnitab Kaja Kübar.
