Ööbussijuht unistuste ametis: kell on 01.01 – ilus aeg naeratamiseks!

On laupäeva öö ja taevas paistab täis­kuu, valades oma sinaga üle postimaja taha kogunenud unetud, kes ootavad rahus hiljuti linnas tuuritama hakanud ööbussi.

 Hoolimata uljastest ja rõõmsameelsetest nägudest, on ligi kahekümnepealine seltskond viisakas ja tasane. Minut enne ühte jõuab raudhobu peatusse ja sõit läbi öise Tallinna võib alata.

„Bussijuht olla on minu unistuste amet!” räägib Leelo Pukk, kes keerab hoogsalt rooli ning jagab häid sõnu ja meelitavaid naeratusi nii reporterile kui ka sisenevatele inimestele. „Eriti tore on sõita öösiti, sest siis on linn nii kaunis ja reisijad rõõmsameelsed ja sõbralikud.”

Ööbussilised on end tõesti väga rahuliku ja healoomulise kambana sisse seadnud, iga peatus toob juurde uusi inimesi, kuni bussi kõigest üksikud vabad kohad jäävad. Suurem osa öistest sõitjatest tuleb klubist või kontserdilt, mõni töölt. „Raban kontoris vahel südaööni ja kauemgi ning pean pärast koju saamiseks takso võtma,” jutustab Maie, kelle mustad lokid punase bareti alt välja piiluvad. „Ööbuss aitab mul palju raha kokku hoida. Loodan, et linnavalitsus otsustab selle järgmisel aastal sõitma jätta.”

Liiga vähe ööliine

Öine ühistranspordivõimalus kogub ohtralt kiidusõnu ka teistelt sõitjatelt, kuid paljud märgivad siiski, et bussid võiksid tihedamini käia. „Reedel ja lau­päeval peaks buss öö läbi igal täistunnil linnast läbi sõitma,” seletavad läbisegi Aare ja Jarmo, kes on asja enda jaoks põhjalikult läbi mõelnud. „Teine asi on see, et praegu on liiga vähesed liinid kasutuses, võiks pääseda ikka igale poole üle Tallinna!”

Hallivanamehe peatuses lisandub ööbussiliste seltskonda rahvusvahelist hõngu, kui sisenevad kaks hispaanlastest vahetusüliõpilast, kes tahavad koju Nõmmele jõuda. „Meie kodumaal väljuvad bussid öösiti iga poole tunni tagant ja nõnda nädal otsa,” jutustab väledas inglise keeles Tormitonto.

Viimasena jääb bussi selle kõi­ge tagumises nurgas lösutav pika mustaks värvitud kukeharjaga tütarlaps, kelle tumedate pükste küljes ripuvad rasked raudketid. „Esimest korda sõidan sellega, muidu oleks kontserdil käimata jäänud,” märgib hooletult end Pätuks nimetav teismeline. Laagris läheb tüdruk maha ja soovib vaikse „nägemist”, bussijuht vastab laia naeratuse ja käeviipega. Temagi öötöö on läbi.